11 2026

Gravelitega polaarjoonele!


Gravelitega polaarjoonele!

Markus Pajur ja Lauri Tamm. Noored uljad mehed
, kes rattaringkondades väga tutvustamist ei vaja. Markus on pedaale tallanud koos Nairo Quintana ja Warren Barguil'ga Prantsusmaa Arkéa–Samsic profitiimis, Eesti üks mitmekülgsemaid profirattureid, edukas nii maanteel, maastikul kui ka gravel'is. Ta on eliidi neljakordne Eesti meister olümpiakrossis, kolmekordne cyclokrossis, kahekordne lühirajasõidus ja kahekordne Eesti gravelimeister ning lisaks 2024. aasta Põhjamaade gravelimeister. 2027 on Markuse koduklubiks Hiina FNIX–SCOM–Hengxiang Cycling Team.

Lauri on Eesti noorema põlvkonna üks edukamaid maanteerattureid. Võitnud Tartu Rattaralli kahel järjestikusel aastal (2025 ja 2026) ning tänavu ka Balti Keti velotuuri. Selle aasta Tartu RR ja Balti velotuuri üldvõit Scott Foiliga, noh, et kui te juba küsisite :) 2027. keerutab mees ketti Leedu UCI Continental Energus Cycling Teamis.

Mehed on peale võistlushooaega nüüd juba kolmandat sügist/talve järjest kerge bikepackingutripi korraldanud. Kaarega vanavanematele külla... Minimaalne varustus rattale ja tuld! Seekord võeti ette retk põhjanaabrite juurde. Polaarjoonele.
Laseme sõpradel muljetada.

Markus & Lauri

Novembris võtsime Lauriga ette rattamatka Tallinnast Rovaniemisse – 7 päeva ja kokku 972 kilomeetrit. Sõidame mõlemad gravel-ratastega. Selle matka mõte oli katsumus: külm, kruus, pimedus ja minimaalne varustus. Siin on meie mõlema – minu ja Lauri – muljed päevade kaupa.

*Rattaga polaarjoonele – 1. päev*

149 km · 5 h 16 min

Päev algas kell 5.15 äratusega, et jõuda 6.30 Tallinna sadamast Helsingisse mineva praami peale. Laeval sõime hommikusööki – kaasa võetud müslit. Kuna olime juba laeval oma „kileviineri“ ülikondades, olid paljude pilgud meil. Tunne oli nagu loomaaias, ainult et meie olime need loomad.

Helsingist välja sõites kohtusime oma sõbra Antti-Jussi Juntuneniga, kes saatis meid päris pika maa esimese ööbimiskoha poole. Tuul oli üsna soodne ja õnneks on meil piisavalt head riided, et keskmiselt kahekraadises ilmas sõitmine üle elada. Süsivesikuid tarbisime umbes 100 g tunnis, enamasti kummikommidest ja spordijoogist. Spordijoogiks võtsin kaasa kilogrammi segu: 600 g maltodekstriini ja 400 g pruuni suhkrut, millele lisan ka soola. Vahepeal, kui muud võtta pole, kasutame lihtsalt tavalist suhkrut soolaga.

Enne ööbimist käisime kohalikust toidupoest läbi, et osta natuke süüa. Viimased 4 kilomeetrit pidime sõitma, poekott lenksu küljes rippumas, aga midagi hullu ei olnud. Muideks päris lenksukotti me sel reisil ei kasuta, sest see teeb sõidu aeglasemaks ja sellise distantsi peale kaotaksime sellega ilmselt tunde. Kohale jõudsime enne pimedat, nii et esituled veel eriti tööd ei saanud.

Pärast lõunasööki panime teleka käima ja üsna kiiresti tuli uni peale, nii et magasime umbes pool tundi. Sauna esimeses ööbimiskohas kahjuks polnud.

Homme peaks olema ilus ilm ja umbes sama pikk distants, aga see tuleb kõige mägisem päev, nii et vaatame, mis saab.

*Rattaga polaarjoonele – 2. päev*

144 km · 5 h 16 min

Saime ärgata suhteliselt hilja, sest ees oli „kõigest“ 144 kilomeetrit. Temperatuur oli umbes sama, mis esimesel päeval. Esimesed kruusalõigud olid üliägedad ja ilusad – üldse oli terve marsruut megakena. Poleks uskunud, et Soomes nii ilus on. Samas oli ka mägine: tõusumeetreid tuli umbes 1500.

Siinsel kruusal tuleb hea rehvivalik kasuks. Lauril on 45 mm laiad Schwalbe RX rehvid. Minul on ees 2.1-tolline Racing Ralph ja taga 45 mm laiune Terra Speed. Lauril on ratta tootja originaalporilauad, minul SKS-i porilauad.

Tempo tegime päris kõva: Lauril tuli kogu sõidu keskmiseks 250 vatti, mis tähendab umbes 900 kilokalorit energiakulu tunnis. Et sellise kulu juures süsivesikuid piisavalt sisse saada, kasutan kahte kanget spordijooki, kus on kokku umbes 200 g süsivesikuid (kaks 500 ml pudelit), ja lisaks kummikomme. Seljas on mul 2-liitrine joogiseljakott veega, millega saan pärast magusaid jooke suud loputada, et hambad korras püsiksid.

Pärast sõitu poes käies tekkisid ka mingid väikesed pinged. Lauri ärritus minu peale, sest olin aeglane, ja mina ärritusin Lauri peale, sest ta ei oodanud mind. Pikkade päevade puhul võib selliseid pisiasju ikka juhtuda.

Kruusalõigud olid üsna märjad, seega oli varustus kohale jõudes väga porine ja õhtul pidime duširuumis rattaid pesema. See oli ka esimene õhtu Soomes, kui saime sauna.

*Rattaga polaarjoonele – 3. päev*

202 km · 8 h 1 min

Ees ootas kõige pikem päev. Ärkasime varakult ja läksime välja juba kell 8.30. Hommikul oli tunne väga hea. Sõitsime alguses rahulikumalt, et mitte korrata eelmise päeva viga – liiga kõva tempot.

Üsna kiiresti jõudsime kruusateedele, mis olid alguses kuivad, aga 20 kilomeetrit hiljem läks asi täiesti käest. Sõita tuli väga pehmes ja mudases kruusas, mis imes rõvedalt – üliaeglane ja mägine. Kokku tuli umbes 100 kilomeetrit kruusa. Viimase 150 kilomeetri jooksul polnud ühtegi poodi, nii et hea, et eelmisel päeval kõik vajaliku valmis ostsime.

70 kilomeetrit enne lõppu tulid esimesed tehnilised probleemid. Pori tegi oma töö: Lauril ei liikunud kett enam ei edasi ega tagasi. Hetkeks mõtlesime, et nüüd on kõik tuksis ja ma pean ta lõpuni lükkama. Väike paanikahoog tuli küll, aga saime probleemi siiski lahendatud ja sõitsime edasi.

Õnneks on meil mõlemal raamikotis kõik ratta parandamiseks vajalik: varusisekummid, rehviparanduskomplekt, kuuskant- ja tähtvõtmed – kõik, mida võib vaja minna, kui midagi peaks nihu minema.

See oli esimene päev, kui jõudsime kohale pimedas, seega tulid lambid kasutusse – need töötasid väga hästi. Kolmas päev järjest ja pikk sõit tõid kaasa ka pikemaid vaikusehetki. Selliste reiside puhul on see täiesti normaalne. Õnneks on meil Lauriga sellega kogemust, nii et see ei häirinud – vahepeal oli hea lihtsalt omaette mõtetes sõita.

Väljaspool sõitu teeme iga päev ise endale lõuna- ja õhtusöögi. Üsna palju on söödud makarone erinevate lihadega ja populaarne õhtusöök on ka munavõileivad.


Homme on jälle pikk päev. Tänane sõit lükkas ajagraafikut edasi, kuna jõudsime kohale alles õhtul (18.15) – kõik venib pikemaks ja taastumiseks jääb vähem aega.

*Rattaga polaarjoonele – 4. päev*

184 km · 6 h 37 min

Eelmise päeva 202 kilomeetrist olime veel üsna kastis. Hommikul polnud kohvi, nii et pidime hakkama saama energiajoogiga. Kohe alguses hakkasid kruusateed, mis olid sama pe*ses kui eelmisel päeval, ja see ei olnud just eriti motiveeriv.

See oli esimene päev, kus mul oli natuke nõrgem olla. Raskeks läks umbes 120 kilomeetrit enne lõppu – arvatavasti sõin liiga vähe või kadus kofeiini mõju. Tegime K-marketis kohvipeatuse ja pärast seda läks enesetunne kõvasti paremaks.

Kui kruusalt lõpuks maha keerasime ja algas pikem asfaldilõik, hakkas vihma tibutama. Pidime riideid juurde panema ja saime ikkagi täitsa niiskeks. Vihmajaki panime termotagi alla. Lisaks kasutame talvel sellist nippi, et paneme 2-liitrise joogiseljakoti termotagi alla – nii püsib jook soe ja see aitab külmemad sõidud väga hästi üle elada. Vahepeal oli ka kerge taganttuul.

Sõiduriietest nii palju: meil mõlemal on Moomoo termotagid. Lauril on Moomoo talvepüksid, minul Castelli omad. Lauri sõidab talvekingadega, mina tavaliste kingade ja kingakatetega – üks paar on soojad, teine veekindlad. Kingakatted valin vastavalt ilmale ja mõlemad paarid korraga lähevad jalga ainult kõige kangema ilmaga. Loomulikult on kaasas mütsid ja puhvid. Kihte lisame kas alla või peale, olenevalt sellest, kui külm on.

Lõpus hakkas vaikselt pimedaks minema ja viimased 15 kilomeetrit olid rasked. Aga 10 kilomeetrit enne lõppu tuli täielik vedamine: meist sõitis mööda suur traktor või mingi muu suur masin. Kuulsin seda tulemast, nii et saime kohe selle tuulde hüpata ja sõitsime viimased 10 kilomeetrit 40 km/h selle taga. See oli üks mu lemmikhetki kogu reisilt.

See oli ilmselt reisi kõige vaiksem päev – vahepeal olime vist üle tunni aja täiesti vait. Sellele vaatamata ei olnud see halb sõit.

*Rattaga polaarjoonele – 5. päev*

133 km · 4 h 38 min

Eelmisel õhtul rattaid pestes märkasime, et Lauri tagumise käiguvahetaja alumine litter oli nagu nuga ja ülemine nagu taldrik. Lauri rattal on Shimano GRX groupset. Panime plaani minna Oulus rattapoest läbi. Jõudsime kohale, ostsime uued litrid, vahetasime ära ja hakkasime sõitma.

Aga eest suurele hammasrattale ei vahetanud GRX üldse. Suur hammasratas oli ise ka nii läbi, et iga üle 200-vatise vändapöörde peal viskas kett kohe üle. Päris kohutav olukord ja väga frustreeriv. Lõpuks leidis Lauri nipi, kuidas sõita eest väiksel ja tagant kõige raskemal käigul.

Laurile oli see mentaalselt ikkagi väga raske. Eelmistel päevadel olime märganud, et meil mõlemal oli kadents päris madalaks läinud, ja kui käigud ei võimalda enam madala kadentsiga sõita, on see väga ebamugav. Tõmbas Lauri jumala kasti.

See oli ka esimene päris jahe päev – väljas oli umbes −5C kraadi. Seisma jääda väga ei tasunud, kuigi tehniliste probleemide pärast tuli peatusi palju. Sellele vaatamata jäi see raja ilu poolest alla ainult 2. päevale. Kruus oli külmunud, rada mõnusalt käänuline ja päike läks ilusti looja mere ääres.

Huvitav asi Soome kohta: igas majutuses peale kõige esimese on olnud saun. Teine huvitav asi on see, et igas majutuses tuleb pesumasinale vesi eraldi kraanist peale keerata. Kui seda ei tee, masin lihtsalt ei pese ja tavaliselt ei anna ka teada. Meil vedas, et märkasime selle kohe ära – muidu oleks võinud masina käima panna, avastada mure paar tundi hiljem ja järgmisel hommikul niiskete riietega sõitma minna.

Pesumasin on meile väga tähtis, sest sõiduriideid peame pesema iga päev. Lisaks on tavariideid kaasas minimaalselt: üks paar dresse, üks särk, ühed sokid, ühed aluspüksid, üks pusa ja sulejope. Suures plaanis ongi see kõik. Kõik see on suures sadulakotis, mille pealset ala kasutame lisaruumina – sinna mahuvad näiteks meie tavajalanõud.


*Rattaga polaarjoonele – 6. päev*

116 km · 4 h 24 min

Tuju oli juba hommikust saati üsna hea. Ainuke kurb asi oli see, et reis saab kohe läbi. Aga see kurvastus läks kiiresti üle, kui sõitma hakkasime, sest õues oli −10C kraadi. Meil olid seljas peaaegu kõik riided – päris jopesid küll mitte, aga kõik normaalsed külmakindlad rattariided. Mul läksid esimest korda jalga mõlemad kingakatted korraga. Alguses oli ikka väga-väga külm. Vastutuul, aeglane tempo – rada oli hea asfalt ja midagi viga polnud, lihtsalt rasked olud.

Peatused tegime nii lühikesed kui võimalik, sest pärast peatusi oli kõige hullem. Isegi väga lühikese peatuse järel hakkas uuesti sõitma minnes näol, varvastel ja näppudel külm.

Mingil hetkel hakkasime lihtsalt kiiremini sõitma ja sellega saime külmast üle. Saime ka GRX-i jama korda ja täna kett üle ei visanud. Suurel teel sõitsime vahetustega ja ees hoidsime 300 vatti. Vahel tegime ka nii, et mina vedasin laskumisi ja Lauri tõuse, kuna Lauril ei ole praegu suurt hammakat kasutada.

Umbes poole peal oli maas juba korralik lumi. Kergliiklusteedel sõites oli võimsus kohe taga, sest veerevus polnud kuigi hea – lumi ja jääkamakad. Pidime valvsad olema, et viimasel päeval maoli ei käiks. Aga lumi tegi kõik väga ilusaks.

Mul külmus vahepeal joogiseljakoti voolik ära ja ma ei saanudki seda lahti sulatatud, seega pidime poodi minema, kust ostsin lihtsalt pudeli vett. Ilmselt jäime natuke veenälga, aga kuna päev polnud nii pikk, polnud see kõige hullem. Muidu oleme iga päev vett korralikult joonud – nii sõidu ajal kui ka väljaspool sõitu.

Reisi alguses arvasime, et on kaks rasket päeva ja ülejäänud on lihtsad, aga tegelikult oli tänane 116 kilomeetrit külma poolest ikka päris hull. Ajaliselt polnud see nii pikk, aga külm ja olud tegid sõidu raskeks. Lauri keskmine võimsus oli 255 vatti ja minu oma 240, aga keskmine kiirus oli ainult 26,5 km/h – sellise võimsuse kohta üsna väike.

Pärast viimast sõitu ostsime esimest korda valmis söögi – pitsa. Lidli valmispitsad on ikka päris head. Kõrvale ka keeks. Korralik söömapidu ja äge lõpp pikkadele sõidupäevadele.


*Rattaga polaarjoonele – 7. päev*

44 km · 2 h 35 min

Seitsmendal päeval tegelikult trenni teha ei plaaninud, aga kuna rong väljus Rovaniemist alles kell 18, oli meil aega ja läksime seiklema. Käisime jõuluvana juures ja sealt edasi tahtsime minna Ounasvaara mäe tippu – rada oli juba valmis tehtud.

Mäe tipus olid suusahüppemägi ja suusarajad. Kuna maas oli lumi, ei saanud me sinna üles sõita – tõus oli 1 kilomeeter 12% –, nii et lükkasime rattad jalgsi üles. Selleks kulus umbes pool tundi.

Üleval otsustasime riskida ja sõita ringi lõpuni, kuigi teadsime, et ees võib veel mõni seiklus oodata. Süüa polnud meil kaasas peaaegu midagi, ainult juua. Õnneks ring väga aeglaseks ei läinud ja ülejäänud osa sujus hästi – üliägedad laskumised ja rajad üldse.

Kui linna poole jõudma hakkasime, tuli mõlemal korralik bonk (energiavõlg) peale ja pidime otse Lidlisse lendama, et kummikommidega esimene suurem nälg kustutada. Pärast seda läksime Hesburgerisse ja nautisime Soome kultuuri.

Rongile jõudsime ilusti. Seal saime rahulikult pesta ja hiljem ka ise kokku pandud õhtusööki süüa.


*Kokkuvõte*

972 km · 36 h 47 min sadulas

Kokkuvõttes oleme reisiga väga rahul. Ilma söökideta läks see maksma umbes 300 € inimese kohta. Haigeks ei jäänud, keegi väga kõvasti ei kukkunud ja rattad elasid üle – nii et ootame huviga järgmisi seiklusi.

Gravel bikes