Muhu Sõõr 2026 > Rattarall - paarutes ümber Muhu.
Liikumisüritus, mille eesmärk oli populariseerida jalgrattasõitu ja tutvustada Muhu saart on selleks korraks tehtud. Rajale läks pea 400 graveli- ja vähem gravelifanatti.
Võrreldes eelmise aastaga oli osalejate arvud kenasti kasvanud. Naiste osas koguni 44% kasv!
.jpg)
Põhisõit
2025: 224 osalejat
2026: 263 osalejat (+39) +17.4%
Mehed: 179 → 204 (+25) +14%
Naised: 45 → 59 (+14) +31.1%
Rahvasõit
2025: 65 osalejat
2026: 107 osalejat (+42) +64.6%
Mehed: 35 → 58 (+23) +65.7%
Naised: 30 → 49 (+19) +63.3%
mõlemad distantsid kokku
2025 - 289
2026 - 370 (+81) +28%
Naised
2025 - 75
2026 - 108 (+33) +44%
.jpg)
Korraldajad lubasid 100-kilomeetrise paunakesega saada osa väest, mida kogesid juba tuhat aastat tagasi hõbevalgele teele sattunud kaupmehed ja sõdalased, tuhanded õnneotsijad, viikingid ja mereröövlid. Mis, aga tegelikult saadi, milliseid emotsioone kogeti, sellest juba osalejate endi pilgu läbi...
.jpg)
Kati Värv (Geenitehnoloog)
SCOTT Addict Gravel 30
Muhu Sõõrile läksin ühe väga selge eesmärgiga -
nautida sõitu algusest lõpuni välja. Oma võrdlemisi lühikese “rattakarjääri” jooksul olen muu hulgas ringi peale teinud nii Hiiumaale kui Saaremaale, kuid sellest kujuteldavast nimekirjast oli siiani puudu Muhumaa. Seega oli Muhu Sõõr suurepärane võimalus, et saaks ka selle oma nimekirjast lõpuks maha tõmmata.
Sõidule võistlemise eesmärgiga ei läinud, sest mul on see võistlejageen aja jooksul lootusetult inaktiveerunud (ütleb geenitehnoloog). Kuna Muhu Sõõr oma formaadilt võimaldas ka rahulikku kulgemist, siis sättisimegi end sõbrannaga stardikoridori üsna lõppu ning leppisime kokku, et teeme toreda matkapäeva. Ja nii oligi -
tempo sai täpselt selline, et liiga kerge ei olnud, aga liiga raske ka mitte. Täpselt paras, et saaks sõidu ajal ka pisut jutustada ja ringi vahtida. Ringi vahtimiseks iseenesest põhjust oli, sest kas Teie ka märkasite neid ilusaid kiviaedu, rookatustega maju, looklevaid rannaäärseid teid kadakate vahel ning toredaid inimesi raja ääres kaasa elamas?
Ja kas Iffi ikka nägite?
Segmentide algusesse jõudsime alati varuga. Kui oleks tahtnud endast kõik välja pigistada, oleks see võimalus iseenesest olemas olnud. Aga minul seda soovi ei tekkinud, nii et lasime neil ees minna, kes seda siiski soovisid teha. Minu meelest on see valikuvõimaluse andmine osalejatele väga tänuväärne, sest sellega justkui vähendatakse ka õnnetuste juhtumise riske märkimisväärselt. Igaüks saab hinnata oma riskivalmidust, oskusi ja enesetunnet ning vastavalt sellele teha kaalutletud valik, kas võistelda või mitte. Pärast segmendi lõppu kogutakse grupp uuesti kokku ning rahulikum sõit jätkub.
Sõltumata sellest, et läksime rajale omas tempos, ei jäänud me sinna kunagi omapäi, sest inimesi oli rajal väga palju - nii üksikuid sõitjaid kui suuremaid gruppe. Isegi, kui keegi peaks mõtlema tulevikus Sõõrile minemise peale, kuid osalemist takistab hirm rajale üksijäämise ees, siis seda ohtu tegelikkuses ei ole - alati leidub keegi, kellega tempo klapib. Rada ise ei ole ka tehniliselt keeruline, seega võiks olla jõukohane kõigile, kes muidu jaksavad 100 km sõita, ent pelgavad liivas, mudas ja juurikate otsas ukerdamist.
Sõidu raskeim hetk saabus minu jaoks umbes kaheksakümnendal kilomeetril, mil keha oli juba kruusateedest läbi raputatud ning tekkimas väike finišiigatsus. Raske hetke peletamiseks oli rajal aga algamas just kolmas segment. Võtsin siis jalad lõpuks kõhu alt välja ning tõstsin oluliselt tempot. Arvestades asjaolu, et ürituse hetkeks olin juba nädal aega haige olnud, siis eneselegi üllatuseks oli enesetunne sealjuures väga hea. Nii ma siis sõitsin grupist gruppi ja viimased kakskümmend kilomeetrit kulgesid lausa lenneldes.
Finišis ootasid Muhu seelikutes neiud meepurkidega ning parim seljanka, mida söönud olen! Muhu Sõõri võib kokku võtta looga sõidupäeva hommikust, kui minu Saaremaa-onu helistas ja uuris, kas olen ka praamijärjekorras. Vastasin, et olen jah, kuidas ta teab. Selgitas, et sadam on rattureid paksult täis ja tema tahab teada, mis toimub?! Ütlesin siis, et kõik need inimesed lähevad Muhu saarele ringi peale tegema ja ringi pikkus on täpselt 100 km. Onu oli väga üllatunud, kuidas on üldse võimalik 100 km kokku saada, sest saar on ju nii väike (ääremärkus: onu teedeehitaja!). Ütlesin siis rõõmsalt: “Watch me!”.
Aitäh Eliis Paasile, et nii ägeda raja meile, ratturitele, meisterdasid! Järgmine aasta jälle!
Jaak Roosaare (Kinnisvarainvestor)
Scott Spark
Et kõik ausalt ära rääkida, siis kutsus mind Muhu Sõõri sõitma hea sõber Sulev, kes ka eelmisel aastal oli osalenud. Pean tunnistama, et ma eriline gravelifänn tegelikult ei ole ja pigem olin kahtleval seisukohal. Oleksin ennast juba peaaegu rahvasõiduks (25 kilomeetrit) kirja pannud, kuid see tundus kuidagi liiga lühike (eriti Muhu logistikat arvestades). Õnneks oli Hawaii Granada laager all ja mõtlesin, et kuidagi ma selle 101 kilomeetrit ikka läbi matkan. Kuni sai vaadatud videosid eelmise aasta sõidust (mudarallist) ja ma otsustasin, et
minu sõiduoskuste juures on parem graveli asemel valida ikka MTB ratas. Kuna aga sõidupäevaks lubas päikest ja ilusat ilma, siis olin veel pikalt kahevahel ja kuigi lõpuks otsustasin ikkagi MTB kasuks, oleks võinud vabalt ka graveliga tulla. Õnneks ma siiski ainuke amordivend rajal ei olnud ja päris viimaseks oma MTBga ei jäänud ka.
Tulime saarele juba päev varem ja nii sai ennast rahulikult valmis panna. Juba Liivale veeredes sain aru, et tuleb tore päev – päike paistis, lilled õitsesid tee kõrval ja tore oli teadmine, et ees ootab päev looduses. Stardis oli hea näha suuremal hulgal uusi ja vanu tuttavaid ja tunne oli, et pool Hawaii laagrit oli kohal. Panime üheskoos veerema ja mulle väga meeldis, et sõideti sellise tempoga, et ka MTB-mees jõudis grupis püsida. Üldse peab seda ühist grupisõidu formaati kiitma – rajal oli kolm „panna on vaja“ segmenti, kus igaüks sai soovi korral oma looma välja lasta, kuid enne ja pärast oodati ka aeglasemad tegelased ära ja sai jälle üheskoos edasi sõita. Pean tunnistama, et minus seekord seda lõvi ei olnud, kes puurist oleks välja tahtnud ja nii nautisin neid segmente pigem omas tempos. Kuigi olen Muhus omajagu rattaga ringi vändanud, siis oli munakivitee minu jaoks toredaks üllatuseks. Rajaga jäin üldse rahule – nägime väga erinevaid kohti, oli paar ägedat singlit munakiviaedade vahel ja ilusaid lõike rannakadakatega. Isegi selliseid metsasemaid lõike oli, kus ma sain oma rattal amordid lahti keerata ja õõtsuvat Cadillaci-tunnet nautida.
Kogu korraldus oli väga hea – olin arvestanud ühe toidupunktiga, kus sarnaselt Tartu Maratonile üritad sõidu pealt viilu leiba ja joogitopsi kaasa haarata, kuid selle asemel oli suurem laulupidu, sai rahulikult ratta seljast maha tulla ja head-paremat (Muhu leiba, soolakurki ja alkovaba õlu) nautida. Väga hea lahendus, et terve grupp pidas üheskoos lõunapausi. Lisaks oli rajal üks toitlustuspunkt veel (vist lausa kohalike poolt korraldatud), kus sai lisaks leivale ja küpsistele ka kuuma kohvi. Minu jaoks oli see punkt täpselt selle koha peal kus esimene väsimus hakkas peale tulema ja ajastus oli tipp-topp.
Viimased paarkümmend kilomeetrit olid minu jaoks ikkagi omajagu rasked – jalad palusid edasi öelda, et nad ei ole MTBga kunagi üle 50 kilomeetri järjest sõitnud ja varsti võiks juba finišisse jõuda. Õnneks oli siis veel viimane segment, kus kõik kokku koguti ja sai natukene hinge tõmmata. Päris viimaseid kilomeetreid jäin üksi kangutama, osa grupist oli eest ära sõitnud ja teine osa jällegi minust tagapool. Tore ei olnud – tuul oli vastu, jalad olid krampis ja teadmine, et vaja 105 kilomeetrist veel viimased 7 kilomeetrit üksi vajutada mõjus kuidagi rusuvalt. Seda toredam oli üllatus, kui juba 101. kilomeetril kergliiklusteele sai keeratud ja lõpp paistma hakkas. Liiga palju varuks ei jäänud ja pean tunnistama, et olin enda üle ikka omajagu uhke ka finišis. Saatsin abikaasale lõpupildi ja sain vastuseks küsimuse, et kas olen kusagile kaevuriks tööle läinud – kuiv ilm ja kruusateed olid oma töö ära teinud. Lõpetuseks pean veel kiitma head lõpusuppi ka – nii tummist seljankat vist ei mäletagi üheltki rattavõistluselt.
Minule igatähes väga meeldis ja plaanin järgmisel aastal uuesti minna.
Kersti Kaljulaid (Eesti president 2016–2021)
Focus VSEK Raven 67
Muhu Sõõr.
Alustame lihtsamast. Isegi kui see sõit käiks ümber Saaremaa, oleks see ikkagi kirjapildis Sõõr. Saate aru? Saare keeles kirjutatakse loogaga ö koha peal õ, mitte ö. Ei ole söör, on sõõr. Aga hääldus on loogaga ö oma. Jätke see omale eluks ajaks meelde! Siis olete targem kui maanteeamet, kes kirjutab Jööri ja Lööne. Õige on Jõõri ja Lõõne. Jah, talgud olid ka Lõõne soos, mis toob meid selle Muhu Sõõri juurde. Linalakk neide keerutas sel sõidul jalga kõvasti, aga tänapäeval selleks mingit noorukest sõjameest vaja pole, piisab korralikust gravelbikest!
Meile naistele meeldis hirmsasti, et me saime enne mehi oma stardi ja jaksasime kiirenduslõigud enne lõpetada, kui mehed peale vajusid, sest kui Eesti mees võidu sõidab, siis ei ole kuigi tark talle ette jääda. Korraldajad meid sellest säästsid ja boonusena saime ise otsustada, kas jääda kiiruskatse järel gruppi ootama või usaldada GPS-i ja rajatähistust ning ise omas (meeldivalt rahulikus) tempos edasi kerida.
Nende gravelitega on ka üks imelik lugu. Mina (ja veel mõned, kes samuti kiiruskatse järel pigem vehkat tegid) sõitsid gravelirehviga HT MTB-l, mistõttu grupp ei sobinud. MTBga maanteel grupis oleks olnud raske püsida ja metsas tahtnuks läbi grupi panna. See sai selgeks juba lõigul enne esimest kiiruskatset. Mistõttu lahkusin koos 3 daamiga 21CC klubist omapäi. Grupp sai meid kätte, kui otsustasime mere äärde jõudes uute tutvuste puhul grupipilti tegema hakata. Järgnes nii 10-15 km seda grupivärki, mis mulle lõplikult selgeks tegi, et üksik hunt on olla nii rahulikum kui turvalisem. Peale teist kiirenduslõiku (kus MTB oli tõepoolest abitu, püüdsin asfaldil vastu tuult ja mäge lenksul lebades asja parandada, aga õnneks järgnesid metsalõigud, mis mu rattavaliku uuesti mulle ära põhjendasid).
Muhu leib taskusse, teepeal üksi ilma ja toreda raja üle rõõmustades kulus see kenasti ära. Kadri Liigi toiudupunkti Igakülas saabusin igatahes uhkes üksinduses, olles teel kohanud 3 omasugust üksikut hunti. 2 neist kadusid eest, aga aitäh neile veel ühe kiirenduslõigu eest, lusti pärast hoidsin mõnda aega järele. Ja see Püha Loomaaia liige, kes oli grupi hüljanud selleks, et saaks salakesi veidi mussi kuulata, aitäh Sulle seltskonna eest!
Igatahes, Kadri mee-jõhvikasai ja kurk oli sama hea kui suure söögipunkti kurk ja leib. Kui grupp nurga tagant nähtavale ilmus, põgenesin kolmanda kiiruskatse algusesse, mulle hästi tuttava Igaküla maasikavälu ja karjääri piirimaile. Ilmaaegu kiirustasin, Kadri suutis üle 100 mehe ja naise 2 koogi ja pätsi saiaga üle 10 minuti kinni hoida. Kuidas see võimalik oli, mina ei tea, aga igatahes olin viimase kiirenduskatse stardi eel täielikult kangestunud. Algus oli erivaevaline, aga viimasel kilomeetril sain paar eesliikujat kätte ja noh, kellele siis see tunne ei meeldiks!
Pealtvaatajaid muide kadakate vahele jätkus, Delfile teadmiseks et kuulsusi oli 2: Ivo Linna ja Kadri Liik. Võib-olla oli mõni veel, aga ma ei tunne ka neid kuulsaid inimesi väga hästi.
Rajal liikus kuulsusi seevastu palju – Hanna (Rattasõbranna) Taaramäe, Kelly (keep calm) Kalm, Allan Oras, Tõnis Tali (rattamaailma Erlend Staub), triatloniliidu peasekretär Kaisa Rahu ja paljud teised avalikkusele tundmatud, kuid rattasõpradele armsad kileviinerid. Esimeste stardist viimaste finišini hoidis Madis teksti liikumas, mis pidi olema keerulisem kui mõnel ajavõtuga maratonil, sest tulemustest sai ju rääkida üsna vähekene.
Mulle formaat väga meeldis, sest keegi arukas inime oli ära lahendanud minusuguse karvajala klassikalise dilemma – kas pingutada omaealiste poodiumi nimel (aga kogu sõidu viimases veerandis sellegipoolest!) või nautida loodust ja ilusat rada. Sõõril saab mõlemat, kujutage ette. Samuti oli nimisponsor oma nime päritolumaalt 1.maiks meie kliimasse sobimatu ilma laenanud, mis kindlasti tegi selle sõidu paremaks kui mullu. Ise ma ei käinud siis, aga saarlasena tean, et Muhumaa on tegelikult soo – niikui tilk vett tuleb, on mets mudane (Saaremaa tglt ka, aus olles). Eelmisel aastal oleks metssiga olnud kiirem kui MTB või gravel, aga tänavu lubati stardiraha tagasi, kui keegi loigu leiab.
Ei leidnud loiku. Eliis Paas oli selle eest vastutuse võtnud, et rada meid kordagi mülkasse ei viinud, aga aus olles olid metsalõigud ikkagi sellised, et mulle tundus see amordita rataste massilise väärkohtlemisena. Oma kehaga võib iga rattur teha mida tahab, aga jalgratta väärkohtlemine ei ole lubatud! Nõudis ülisuurt osavust, et metsas ja põllul oma ratast hästi kohelda ja India grupile käis see selgelt üle jõu, mistõttu kippus mõnel ka närv mustaks minema ja grupis tekkis võistlustele omast naginat, kuigi võistlust pole olnudki.
Aga noh, eks rattamehhaanikutel ole ka tööd vaja ja Muhu Sõõr ei käinud gravelitega kindlasti julmemalt ümber kui mudane TRM v Haanja 100 või Rapla maraton MTBdega. Võistlev rattur on ikka see, kellest rattapoodidel rõõmu on! Võistleja on pärast sõitu väga kurnatud ja tänulik, kui keegi proff tema ratta uueks stardiks valmis paneb. Minul jääks küll starti minemata, kui peaksin pärast ise kõik jupid küljest võtma, puhastama ja omale kohale asetama ning õigete asjadega määrima.
Õnneks saab mõõduka kulu eest ennast Pauline Ferrand Prevot v Jolanda Neffi kombel kohelda lasta. Tänapäevane ratas on juba isegi üsna vastupidav ja hoolduse äradelegeerimine muudab rattaspordi võimalikuks ka neile, kes tegelikult rehve vahetada ja litreid puhastada ja neid teisi asju teha ei taha. Mina ei taha!
Priit saatis mulle rea lolle küsimusi ka. No näiteks – mis oleks mu ratta nimi peale Muhu Sõõri? Ta nimi on Kaaren, oli ka enne sõitu. Pärast oli vbl Ronk, mis on seesama. See on ta raami peale inglise keeles kirjutatud juba siis, kui ta veel tavaline HT MTB oli, mitte graveldamiseks kohandatud. Ronk kuulub vareslaste sugukonda, ta ketaspidurid teevad väga sarnast häält ka.
Mis tunne pärast jäi, kuidas kirjeldada seda sõitu kolme sõnaga ja milline oleks laul, mis Muhu Sõõrist räägiks?
No ma ei saa ju öelda Saaremaa valss. Aga tegelikult kummitas mul terve selle sõidu see poole praamipileti lugu, vastik kõrvauss :).
Võistluspinge kohta taheti ka teada. Ja seda, kas kogukond oli nunnu. Gravelikogukond oli eriti vahva Tõnise (kassi, mitte Tali) talus, kus eelmisel õhtul tee ja vee toimel pidu tõusis taevani. Et ajavõtt meid ei ähvardanud ja peale Kelly ja Hanna eriti kellelgi lootust Hawaii ja Coopi raha teenida polnud ka, siis nemad kahekesi olidki kõige vaiksemad.
Kõige lärmakamad oli Priit Salumäe ja Allan Oras, sest neil oli korvpalli vaadates meeletu võistluspinge. Teistel oli selgelt hea meel selle üle, et carboloadi polnud vaja ja hommikul võis geelid maha jätta.
Suured tänud pererahvale, süüa oli nii palju, et isegi jalgratturitel sai kõht enne täis kui söök otsa (Priidule jäi siiski kooki väheks, mis andis järgmisel päeval tulemuses tunda kindlasti – selle varjamiseks tegi Priit näo, nagu sõidaks ta naiste klassiga kaasa, et meid toetada).
Ah jaa, kolme sõnaga - aitäh Hawaii, Muhu vald ja Coop! Aitäh, vabatahtlikud! Aitäh, kaaskannatajad ja publik!
Priit Vare (Duo Media raadiote lõpuboss)
Bombtrack Hook EXT-C COVID CUSTOM
Oluline asi kõigepealt. Iff lehvitas mulle. Jah, need tainapead, kes olid eespool ja pea lenksu all seljanka suunas kihutasid, neile ei lehvitanud. Ta tuli just siis majast välja, kui ma loobusin järjekordse grupi püüdmisest ja ajasin selja sirgu. Tuli välja ja lehvitas. Mulle. Muhus. Iff. Mega.
Teine oluline asi. Selle seljanka sees olid viinerid! Väga harva pannakse viinereid seljankasse viimasel ajal.
Kolmandaks. See munakivitee oli ikka veel asfalteerimata. Nii jätkata, palun. Mulle meeldib, kui kopsud ja magu rattaga sõites kohti vahetavad. Siis kinnitus tõsiasi, et ka hukule määratud väärivad uut võimalust. Aasta tagasi sai seda sõõri sõidetud kohutavas kliimas. Ja siis suve lõpus otsa veel märjem Red Bulli viikingituur. Mis jättis mulje, et kõik need saared on tegelikult üks lõpmatu mülgas, kus tegeletakse mingi arusaamatu soostamise projektiga. Aga sisetunne ütles, et äkki vähemalt Muhu suudab oma rajad selleks korraks kuivaks saada. Nii läkski, ma eeldan, et Eliis käis fööniga ja kuivatas kõik ära. Luks rada, igaljuhul. Aitäh.
Tervitan ka Brunni, kellega me kell 10.07 ratastega praamilt maha veeresime. Et tal oli vaja jõuda veel ka registreerimisele, siis sai tehtud alustuseks suht arulage vastutuules lõigutrenn Liivale. Ja õhtul peale sõitu istusin ma seal koolimaja trepil ja mõtlesin päikese paistel nendest viineritest, mis selle seljanka sees mulle just kõhtu rändasid ja siis Brunn ütles, et praam läheb 28 minuti pärast, et me ju jõuame ratastega Kuivastusse selle ajaga. Tegime veel ühe lõigutrenni ja jõudsimegi. Seljanka tahtis üles tulla, aga ei tulnud.
Ajaa, teise kiiruskatse eel keeldus üks pidur koostööst ja jooks kiilus suhteliselt kinni. Keegi muidugi ei käskinud selle rattaga ka talvel soola sees sõita. Mehann Gabriel sai selle kuidagi lahti samal ajal kui ma kurki sõin. Rohkem igaks juhuks ei pidurdanud.
Ilmselt midagi toimus veel, näiteks olid kadakad kahel pool, aga ma väga ei mäleta. See lehvitav Iff ikkagi praegu mu ajus põhiliselt.
Kaisa Rahu (Eesti Triatloni peasekretär)
Scott Addict Gravel Custom
Kuna minu graveli sõidu kogemus enne starti oli täpselt 46 kilomeetrit, siis mu ootus oli, et ära kuku ja teistele ette ega alla jää. Tegelikult ma ei seadnud isegi otseselt ootuseid. Teadsin, et tulemas on kohale äge seltskond, kes armastavad rattasporti, ilus päikseline ilm ja palju looduskauneid kohtasid, mida ma mitte iial ei näeks, kui rattaga ei sõidaks.
Ausalt öeldes, olin ma sõidupäeva hommikul suhteliselt rahulik. Ärevus oli ainult sellepärast, et puudus kogemus graveliga ja kartsin, et rada võib olla liiga tehniline kellelegi, kes on harjunud sõitma mööda puhtaid asfaltteid.
Stardis närveerisin kindlasti vähem kui tavaliselt võidu peale sõitmise üritusel! Ma tulin ju ikkagi sõitu nautima! Teadsin, et mul on ümber suur tiim ja ei pidanud muretsema, kas jään nälga, kas mul on soe või külm, kas ma jaksan... Ehk teistmoodi tegin selle, et säästsin oma närve ja olin rohkem hetkes.
Rajalt jäid kindlasti meelde need kohad, kus algas asfalttee :D:D. Tegelikult jäi mällu ka traumeeriv osa enne esimest segmenti, kus oli muda ja kännud ja arvasin, et minuga ongi nüüd kõik ka. Positiivsest perspektiivist tasuks kindlasti meenutada suure pundiga sõitmist. Mul oli väga hea meel kohtuda ja tutvuda lähemalt ka selliste rattanaistega nagu Hanna, Kelly ja Triin.
Segmentidele erilist tähelepanu ei pööranud, plaan oli NAUTIDA. Aga kui stardipauk käis, läks nagu ikka ühele spordiinimesele kohane, kohe punasesse ära, aga samas naeratusega ja ilma igasuguse närvipingeta. Ainus asi mida närveerisin oli see, et kas me teel ikka püsti jään.
Kruus, liiv, mõned metsateed - mõnus. Ülejäänud PIIN! Aga see on kindlasti õppimise- ja arenemise koht, mitte taganemise koht. Sellised oskused arendavad mind kui triatleeti ja maanteeratturit.
Sõidu kõige raskem hetk oli enne esimest segmenti, poriseimas kohas, kus kartsin, et pool rada ongi vist selline. Õlad ja käed juba valutasid. Aga tegelikult läks kõik aina nauditavamaks!
Hea oli see, et suures grupis sõites kõrval inimesed vahetusid päris tihti. Alustasime sõitu Evgeniga, vahepeal veeresin koos Kellyga, siis leidsin end uute inimeste kõrvalt ja lõpus tulime koos paari meesterahva ja Hannaga! Oli tore, sest nii õpid tundma ka uusi inimesi. Nimesid mitte, aga midagi muud nende kohta :D
Ägedaid hetki jagus! Mulle meeldis väga lõpus, kui suuuur lehmakari jooksis põllul. Ja segmentides uhada koos Hanna, Kelly ja Triinuga.
Selline graveli formaat sobib mulle ideaalselt. Naisterahvana on vahel väga keeruline võistelda, kuna sa ei konkureeri ainult teiste naistega, vaid rohkem sõdid meestega. Mis pole alati kõige toredam kogemus, sest tihti ikka paneb iga Eesti mees mõisa eest. Siiani pole mu teada keegi veel mõisa saanud. Lõpus oli küll terve ülakeha nagu traktori alla jäänud. Muidu polnud see ikkagi võistlus, vaid mõnus grupisõit minu jaoks!
Järgmine aasta KINDLALT UUESTI! Aga mitte vihmaga, sest siis olen terve aja mudahunnikus pikali :D
Muhu Sõõri soovitan kindlasti kõigile, näiteks ütlesin juba oma isale, et tulgu järgmisel aastal ka!
Võtaks ürituse kokku nii: It’s all about people!
Arvo-Artur Palu (Ehitusspetsialist)
Scott Addict Gravel 40
Esmakordne Muhu Sõõr nüüdseks selja taga.
Ootused enne starti olid mul tagasihoidlikud. Tahtsin lihtsalt näha, et millega see Muhu sõõr mind ka üllatab.
Olen varemgi Muhus rattaga tiirutamas käinud, põhiliselt küll suts siia ja sinna aga suuremat tiiru ei ole ette võtnud, sellist 100+ kilomeetrit.
Nüüd aga Muhu Sõõr andis selleks hea võimaluse. Aitäh! Tuleb võtta kui pakutakse..
Esimese mai hommikusse jagus nii ärevust kui põnevust. Ärevus oli enne kui auto sai praamile pargitud ja sai olla kindel et nüüd peaks ilusasti sõidu starti jõudma. Ma muidugi maandasin riski hilineda sellega, et ostsin piletid juba mitu nädalat varem ära ja elimineerisin suuresti võimaluse üldjärjekorda passima jääda. Olen korra seda ängi tundnud kui istusin oma autos ja vaatasin esireast kuidas praam oma vööri üles tõstab ja minekut teeb..ei ole just meeliülendav tunne. Seekord olin targem ja ei panustanud üldjärjekorrale.
Põnevust jagus ka, kuna minu graveliratas, mille autost maha tõstsin, ei olnud veel meetritki sõitnud. Nimelt käisin eelmine õhtu Hawaii Expressist läbi ja vormistasime seal mind uue ratta omanikuks. Juhuu! Mul on muidugi juba kolm ratast olemas aga need olid teise otstarbega.. Scott Metrix on mul tööl käimiseks, hea linnas ja parkides mööda teid kimada. Panin peale lume sulamist isegi 32se asfaltirehvi alla ja veereb mõnusalt. Scott Scale 29 on mul selline maastikul veeremise pill.. sellega korduvalt käidud Haanja 100 oma rattahaigust ravimas... aga seni edutult... endiselt rattahaige... irw Rootsi raud Monark on mul põhiliselt poes käimiseks, selline mõnus vanakooli tüüpi ratas ilma käikudeta ja pidurdad väntadega kui vajadust peaks tekkima. Lisaks on raami külge installiseeritud rattalukk.. ülimugav..ei pea kaasas tassima.
Paraku ei olnud neist ükski minu meelest sobilik Muhu sõõrile kaasavedamiseks. Selle järelduse tegin pikki unetuid öid rataste plusse ja miinuseid kaaludes. Järelikult ei jäänud muud üle kui sammud rattapoodi seada... küll sealt saab abi.. Nüüd on mul rattaparki lisandunud Scott Addict Gravel 40, millest saab minu pikemate sõitude kaaslane. Mul ei ole elus varem oinasarvedega ratast olnud ega ole ka sellisega sõitnud ning sellel on käigusüsteem lenksul ikka oluliselt erinev, kui minu teistel ratastel.
Stardis siis hakkasingi oma uue kullakesega lähemalt tutvuma, mul ei olnud aimugi et kuidas need käigud töötavad- põnevust jagus kuhjaga! Õnneks tuli teineteise mõistmine loetud minutitega... Plaanis on sellega minna nüüd suvel sõitma esmakordselt kahele huvitavale rattaüritusele,
Pöörirandole 24h ja KÕKÕVA 900/500. Ootan põnevusega.
Kuna see ei olnud klassikaline "talla nagu jaksad" finišiajaga sõit, siis meel püsis rahulik.
Ei olnud nii oluline, kas taskus on piisavalt toiduvarusid ja et vedelikku jaguks kogu sõiduks, kuna sellel tripil saab vahepeal pausitada ja ennast rahulikult "tankida". Superlux! Nii et varudele väga rõhku ei pannud.
Rajalt jäi meelde kõigepealt see, et uskumatu kuidas kruusatee võib tolmata kui punt rattureid sellel üheskoos veerevad. Hämmastav! Üksi küll sellist pilve ei suudaks iial tekitada. Vahepeal oli mõnel kruusalõigul tunne nagu sõidaks udus- midagi väga peale eessõitva ratturi näha ei olnud. Unustamatu kogemus..
Rajale ära jaotatud kolm segmenti olid just see "kirss tordil" kus igaüks sai soovi korral ennast proovile panna. Eks minagi püüdsin siis eessõitvast "kruusavälgust" mööda saada ja siis järgmisest ja... osaliselt see püüdlus isegi kandis vilja. Vahva!
Segment1 "Munakivimöll"- oli see vast eriline. Ma ei mäleta et oleksin varem oma elus nii pikalt munakivitee sirgel veeremist "nautinud". Kahjuks ei olnud mu "püss" selle lõigu jaoks seadistatud. Sellest andsid märku klõbisevad hambad ja sadulas hüplev taguots...aiai...
ilmselgelt oli rehvirõhk liiga laes. Õnneks sai munakividele vahelduseks valida ka kruusast riba teeservas millel siis oma osavust treenida et aukudest mööda laveerida, kuna nendest läbisõidul oleks "massaaz" valusam kui munakividel. Lohutuseks pikale sirgele pakkus teeäärne loodus silmale palju ilu...kadakad, veski...päike...
Segment2 "Mägede hirm"- oli mõnus sest vahelduseks sai veidi asfaldil veereda. Segmendi lõpumeetrid hakkasid muidugi pulssi ülesse kiskuma, aga sellega oli lihtne leppida kuna kohe peale suuremat tõusu sai jalad sirgu lasta ja eesootavat söögi/joogi pausi nautida.
Segment3 "Teed karjääri või ei tee"- see oli jälle täiesti teistmoodi elamus. Uskumatu, et saarel on selline "kivikõrb", väga omanäoline maastik.
Oma uue graveliga sain kohe sõbraks, stardis veidi käikudega pusimist ja ühine keel oligi leitud. See rattatüüp on väheke äkilisema juhitavusega kui maastikuratas ning see tahtis väheke harjumist. Ratas võttis kõik need vahelduvad rajatüübid sellel sõidul ilusasti omaks ja ei jäänud kusagil hätta. Supper! Kui oleks taibanud rehvirõhku ka kontrollida ja parajaks sättida siis oleks nauding sõidust veelgi suurem olnud..
Kõige raskem hetk oli kusagil poole raja peal -nälg, kuna hommikul väga söömisele rõhku ei pannud(suur viga). Õnneks lohutas teadmine et kohe-kohe tuleb "laadimisjaam". Hiljem oli rajal veel üks kohalike poolt korraldatud "kommipood" kus sai ilma rahata, vaid aitähhi eest, head ja paremat sisse ajada. Suuuur tänu ja kummardus!
Keha õnneks suuri üllatusi sõidu ajal ja ka enne ning pärast ei pakkunud. Üllatuslikult said rajal vatti kõige enam peopesad ja vahepeal oli neid vaja lenksul sättida nii- ja naapidi, et ei tekiks ebamugavust. Kuna just igapäev sellist distantsi läbi ei sõtku, siis loomulikult oli sõidu lõpuks ka kerge väsimus lihastes. Sellest aitas kiiresti üle saada finišis pakutud purk Muhu meega pika laua taga söödud supp. Aitäh! Olen juhtumisi suur meesõber nii et topeltrõõm..
Muhu Sõõri formaat soosib grupis sõitmist. Nii tegin ka mina. Püsisin pidevalt mõnes pundis ja tore oli näha enda ümber neid rõõmsaid nägusid. Kõik täiega nautisid nii ilma kui ka rada. Eks sellised sõidud ongi ratturite "laulupeod", mis inimesi ühendavad ja lasevad koos nautida..
Rajal oli mahti kaaspedaalijatega ka mõni sõna vahetada. Kusagil raja esimesel poolel oli üks kadakatevaheline rööpasse aetud põllutee lõik, kus sai korra ka peatutud kuna üks kaasteeline seisis kadakate vahel ja pusis oma rattalenksu kallal. Küsisin siis, et kas saab äkki millegagi abiks olla ja selle peale tuli vastus, et küll oleks tore kui saaks ühe vähe pikema kuuskandi.. milline õnn, mul oli kuuskandi võtmetekomplekt sadulakotis olemas. Poiss rääkis, et ta muidu kõva suusamees terve elu olnud, aga nüüd püüab ka rattasõidule rohkem rõhku panna.. kena ju! Kahjuks oli ratas seal perutama hakanud ja ta maoli kadakatevahele saatnud.. õnneks ei olnud midagi häda peale selle, et oli tarvis juhtrauda vähe sättida ning siis sõitu edasi nautida. Samal ajal kui sõiduvahendi korrastus kestis, pani selle aja sees samas kohas veel kolm ratturit käpa maha- müstiline paik!
Raja keskel oleval söögipausil sain teisel suurel rattasõbral särgisabast kinni ja tänasin teda selle eest et ta oma rattasõidu kogemustest blogi peab. Ma arvan et just tänu sellele tekkis ka minul suurem huvi gravelisõidu ja sellega seonduva vastu, kui lugesin tema vägitegudest ühel gravelivõistlusel Soomes, mille ta ka uue rajarekordiga eelmine aasta kinni pani. Müts maha! Äkki see lugu nakatas ka mind gravelipisikuga... lihtsalt peiteaeg oli ootamatult pikk ja akumuleerus lõpuks sellega, et õhtu enne Muhu sõõri starti leidsin ennast uue graveli seltsist. Eks ma sain juba nädalaid varem aru, et kõik ei ole enam endine. Nimelt kurtis mu 10a tütar vanaemale, et issil ei ole enam üldse huvi perega aega veeta vaid on selle asemel toa nurgas ninapidi arvutis. Tuleb tunnistada, et tõepoolest venis mõni õhtu arvuti taga pikemaks kui peaks, sest uurisin graveliga seonduvat. Uskumatult palju leidub internetis lugusid ja videoid selle rattatüübi kohta. Hakkas meeldima.. Nüüd retsept lunastatud ja mingiks ajaks rahu majas. Lubasin lapsele, et suvel hakkame palju ratastega sõitma ja see asendas tema mureliku ilme naeratusega... minul muidugi ka. Asi päästetud!
See gravelikogukond on mulle uus ja huvitav. Esmamulje on väga hea. Ega teisiti ei saakski, kui kokku on tulnud rattasõbrad, kes naudivad koos veeremist. Olen osa võtnud paljudest rattavõistlustest ja ei ole ma veel näinud mossitavat ratturit, vähemalt stardikoridoris mitte. Rajal vahel ikka juhtub et mõnel on suunurgal allapoole vajunud, aga tavaliselt on see tingitud sellest, et sõiduvahend on mingist otsast järele andnud ja jätkamise keeruliseks teinud. Mõistetav... alati on ju meeldivam liikumisviis see kui ühes tükis finišisse veered, kuid paraku pakub elu mõnikord ka alternatiivseid liikumiseviise (näiteks ratas seljas).
Peale Muhusõõri lõpetamist oli enesetunne väga hea. Olin kohe päris õnnelik, et jõudsin ühes tükis finišis. Ei tohi unustada, et kruus on oma olemuselt veidi nagu jää. Otse sõites ei juhtu üldiselt midagi, aga kui hakata ratast siia-või sinnapoole pöörama, eriti kui hoog on suur või pööre liiga järsk, võib asi kurvalt lõppeda. Seda sain üle pika aja ise sellel sõidul ühes kurvis tunda, kuna tulin pikalt kruusasirgelt liiga suure hooga kurvi, mis oli arvatust järsem ja hopsti hakkas ratas alt ära küljele libisema. Õnneks sain jala enne maha, kui külg oleks maas olnud. Uhhh.. murdosa sekundite mäng. Vahetult enne sõidu lõppu nägingi kuidas ühte ratturit teise ratturi poolt finišisse pukseeriti. Tundus et üks neist oli ka liialt uljalt läinud kurve võtma ja sai aiai...nii et kruusal tasub olla ettevaatlik! Mul on juba maastikuratta raamile kleebitud selline mõttetera "Festina lente" ja tasub seda ütlust ikka meeles pidada, sest võib juhtuda, et siis on mõnikord vähem valus.
Muhu Sõõri formaat on väga hea ja sobib kõigile. Rada mõnus vahelduva maastikuga ja ükski pinnas ei jõua tüütuks muutuda. Muhumaa on seestpoolt suurem kui väljast paistab. Täielik võlumaa.
Kutsusin Muhu Sõõrile sõitma oma sugulase, kes on ka parajalt "rattahaige".. ja hea sõbra, kellega oleme ennegi koos kilomeetreid mõõtnud. Arvasin et mulle kahest jutukaaslasest täitsa piisab. Paraku juhtus seekord nii, et mõlemad valisid lühema rajaformaadi. Sugulane siis sellepärast, et meelitas sõidule kaasa oma pruudi ja ei tahtnud talle pika ringiga liiga teha... Sõber oli ka seda meelt, et lühem sobib seekord paremini, kuna alles eelõhtul lükkas oma rattalt eelmise suve tolmu maha ning oli suht kindel, et jalg arvatavasti 100 km ära ei kesta, sest null km oli alla sõidetud... Mõistlik! Eks järgmine aasta vaatab uuesti seda asja..
Kogemus kolme sõnaga oleks CITIUS. ALTIUS. FORTIUS
Kui gravelisõit oleks film, siis selleks oleks "Kiired ja vihased" 1osa
Peale Muhusõõri panin rattale nimeks Anna, põhjuseid kaks. Esiteks fragment tütre nimest ja teiseks fragment lausest "Anna minna!", sest seda lauset see rada ja ratas soosisid. Kui koju tagasi jõudsin siis ootas mind armas üllatus. Laps oli mulle ise joonistanud diplomi, kus oli medal numbriga 1 ja all tekst "Winner" ja ta ütles, et on väga uhke ja rõõmus, et tal on selline isa.
Minu meelest on kõigil Muhu Sõõri läbijatel staatuseks "WINNER"!
Kohtumiseni järgmisel aastal!
Hanna Karoline Taaramäe (Sinu rattasõbranna)
Scott Addict Gravel RC
Sel aastal on kompule kogunenud ainult 1000 km. Eks ma ikka mõtlesin, kas kestan ära selle 100 km gravelit. Peamine ootus oligi iseendale, et kestaksin, energia otsa ei saaks ja tuju viimase minutini hea püsiks.
Hommikul algas kell 6.00. Hoidsin kramplikult silmi kinni 30 minutit ja siis ärkasin üles. Ilmselt mingi mandross oli sees, et nii vara vabal päeval tõusin. Nali naljaks, tegelikult tudusin ilmselt nii sügavalt seal Tõnise talus, et 6,5 tunnist piisas väljapuhkamiseks. Olin igatepidi põnevil, sest eelmine aasta käisin Muhu Sõõril 2 kuud hiljem pärast toimumist ja ei teadnud, milline see formaat siis päriselt tegelikult on :). Ja kas see päriselt on ka nii lahe kui räägitakse.
Klassikaline finišiajaga sõiduga võrreldes ma seekord ei lugenud lõpuni jäävaid kilomeetreid :). Rajalt jäi kõige rohkem meelde segmendid, toidupunktid maaaaaailma kõige sõbralikemate inimestega, Ivo Linna ja kaassõitjad. Olin kogu aeg teistest ratturitest ümbritsetud. Peamiselt olid need mesilase kostüümides Hawaii Expressi sõitjad, kuid sekka jagus palju teisigi. Lahe oleks, kui sadula küljes oleks hoopis inimese nimi. Nii saaks paremini aimu, kes ees ja kõrval on. Väga tore oli kuidas Ivo Linna oma koduväravas kaasa elas, see oli tipphetk. Muidugi oli mul hea meel pikemalt jutustada ka Triinuga, kellega muidu olen küll võistlustel samas stardis olnud, aga pikemalt ei olegi juttu ajanud. Ma loodan, et ta loeb seda :).
Esimese segmendi stardis naljatasime Kaisaga, et jaa jaa minge meist mööda, sest mul oli null aimdust, mis saama hakkab. Kahel järgmisel segmendil olin see, kes otsustas, et stardis tuleb gaas kohe põhja panna :)). Igatahes lahe, et need segmendid olid seal vahepeal.
Väljakutseid oli paaris kohas, kuid mitte midagi keerulist. Kui mõni ebamugavam koht oli, siis see sai just siis läbi, kui väsimus sellest tekkima hakkas. Kuidas küll nii tasakaalukalt see rada kokku on suudetud panna?
Sõõri kõige raskem hetk oli viimase segmendi kaotus Kellyle. Võit oli juba nii lähedal, aga jalg andis enne alla. Õnneks kohe pärast joont oli toidupunkt, kus olid ka maasikad ja need olid isegi magusamad kui see segmendi võit oleks olnud.
Tegelikult oli see sõit ikka ülimalt hea test enne hooaja algust. Ükski koht valusaks ei jäänud, midagi ebamugavat ei olnud - jipikajeee, see aasta tuleb mõnus!
Kokkuvõttes niiii äge! Hoopis teine feeling. Ma tegelikult oleks tahtnud, et pärast viimast segmenti oleks punkt ka koos hoitud, aga oli nagu oli. Ega need viimased 10-15 km olid kohati kang. See 1000 km jalas andis tunda, et mingit head ettevalmistust ei ole, aga samas tuju oli nii hea ja lõpp oli õnneks kerge raja poolest. Finišis meepurk ja spetsiaalne Muhu Sõõri lusikas oli kui kuldmedal, millest unistadagi ei osanud.
Praegu elan teadmatuses ja ootuses, et kas 2027. aasta 1. mai praamipiletit saab juba broneerida?
Kõigile maakondadele Eestis, kes sooviksid ka inimesi julgustada rattaga sõitma tahaks muhusõõrilaadset toodet soovitada. Loodan, et Muhu vallast võetakse eeskuju. Äge formaat. Julgustan kõiki tulema oma sõpruskonnaga, sest rajal on aega muljetamiseks ja pärast finišit on veel ägedam, kui emotsioone saab jagada nendega, kellega koos rajal kulgeti. See kõik on nii kodune, ühtehoidev ja maitsev.
Kui gravel-sõit oleks laul või film, siis kindlasti “Meie Erika”. Tead, et tegemist on filmiga, mille lõpptulemus selge, aga ikka poetad pisara, kui Karolin Jürise kulla võidab.
Peale Muhu Sõõri sai mu ratta nimeks Tõnis. Ärge küsige miks :) Siinkohal tervitan ka ühte fotoaparaadi ja habemega Tõnist ning Tõnise talu kassi Tõnist :)
Liisu Siimer (Büroojuht-juhiabi)
Scott Contessa Gravel
Kui nüüd üdini aus olla, siis ootused enne starti olid ikka väga kõrged! Lubas super ilma. Nädal enne lubati, et rada on superkuiv (erinevalt sellest rajast mida Eliisi ja Tiinaga kuu varem läbi sõitsime) ja Eliis andis oma kinnituse veel päev enne, et kingakatted võib koju jätta. Tahtsin, et rajal oleks tore ja muus osas ootusi mul eriti ei olnud.
Hommikul oli ikka korralikult ärevust. Põnevust pisut rohkem, sest lootsin rajalt head seltskonda leida. Võrreldes tavalise aja peale sõiduga võtsin seda kõike palju vabamalt, üle panin nagunii, aga segmentidel nautisin ikkagi loodust ja isegi naersin pisut enda üle.
Rajalt jäi mälupilti ikka see tolm… äge ju! Mis vägevad pildid sellest tolmust tulid. Seltskonna üle ka ei kurda.
Segementide osas arvasin ja lootsin, et olen seal pigem eesotsas, aga nali minu kulul, sest olin vist kahel segmendil lausa kõige viimane. Meil on nii tugevad naised. Mulle meeldisid kõige enam need pehmed metsatee lõigud, neid õnneks oli omajagu. Üldjuhul oli väga-väga mõnus! Muda ju polnud.
Raja raskeim hetk oli tegelikult juba raskem hetk teisel kilomeetri peal, kui Kersti eest ära sõitis ja ma sain aru, et koos me seda sõitu küll ei tee, kuigi algselt stardis nii lootsin. Õnneks oli tagapool häid inimesi veel kellega koos sõita. Veeresin väga erinevate sõpradega paaris kui ka üksi. Sain sõita seltskonnaga kellega saarele tulin ja oma uue lemmiklubi IKS-iga koos ka. Ma vist olen tuntud rajal pläkutaja. Eriti nunnu oli see hetk, kui valisin ikkagi kellelegi öelda, et mu pidur viliseb ja see vist ei ole okei ning lõpuks seisin tee ääres koos nelja mehega, kes kõik minu pärast seisma jäid. Üks parandas ja kolm vaatasid pealt. Mul on tunne, et kõik rattainimesed on ikka nii lahked ja abivalmid! Aitäh Martin, Tom, Urmo ja Tõnis!
Kokkuvõttes oli suhteliselt meeldiv pingutus, keha pidas väga hästi vastu. Hästi tänulik tunne on olla osa gravelikogukonnast! Sõidurõõm on minu jaoks alati olnud prioriteet ja tore näha, et minusuguseid on veel ja mitte vähe.
Kui aus olla, siis lõpus väsimus ikka võitis mind. Peab vist õppima paremini ennast tundma, et kus mu punane olek on, sest ma hästi veel ei taju kust hetkest ma üle pingutan. Kindlasti soovitaks kõigile järgmine aasta osaleda. See on nii eriline rada, kohalikud tee ääres lehvitamas, et seda peab lihtsalt kogema. Armas, vaba ja tehtav.
.jpg)
