Kui roll nõuab enamat - „Meie Erika“ ja kaskadööritöö

Filmi „Meie Erika“ rattastseenide juures tegi kaskadööritööd ehk kehadublandina kaasa Liisi Alamaa – Hawaii Expressi sporditoitumise spetsialist, endine tipprattur ja triatleet. Liisi on Hawaii klubiga seotud alates 2012. aastast ning rattasadulas olnud juba üle 20 aasta.

Jalgrattaspordiga alustas ta 2004. aastal ning on mitmekordne Eesti meister nii juunioride kui täiskasvanute klassis maantee-, maastiku- ja trekisõidus. Aastatel 2013–2016 sõitis ta Itaalia ja Belgia profiklubides, esindas Eesti koondist EM-il, MM-il ja Euroopa mängudel, lõpetas kahel korral naiste suurtuuri Giro d’Italia ning hoiab rekordit, olles võitnud seitse aastat järjest temposõidu Eesti meistritiitli.


Filmis kasutatakse kaskadööre ehk kehadublante tavaliselt stseenides, mis nõuavad väga spetsiifilisi oskusi või kus võtte tehniline keerukus ja ohutus seda eeldavad. Isegi kui näitleja teeb suure osa stseene ise, aitab kaskadöör luua realistlikke kaadreid olukordades, kus on vaja tipptasemel sõiduoskust, korduvaid võtteid või täpset liikumist kaamera jaoks. „Meie Erika“ puhul aitas Liisi Alamaa oma sportliku kogemuse ja professionaalse rattataustaga tuua ekraanile usutava ja tehniliselt täpse rattasõidu maailma.

Laseme Liisi sulel lennata:

Minu tee ristus “Meie Erika” režissööri German Golubiga juba 2018. aasta jaanuaris. Uudishimuliku ajakirjandustudengina olin liitunud Tallinna Ülikooli MOOC-i (Massive Open Online Course) projektiga, mis andis võimaluse lähemalt kokku puutuda teiste Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi erialade ja tudengitega, sealhulgas Germaniga. 

Kui ühes BFM-i õpperuumis tegime MOOC-i, siis teine oli ehitatud üles filmi võtete jaoks. German tegi mulle tutvustava ringkäigu ja rääkis äärmise põhjalikkusega mida ja kuidas seal täpselt tegema hakatakse. Ühtlasi tuli jutu sees välja, et Germanil on mõtteis teha Erika Salumäest film ning kui ta kuulis, et ma olen endine profirattur ja selleks hetkeks üldse juba 13 aastat rattaga sõitnud, küsis ta otse, kas ma oleksin huvitet olema Erika kehadublant. Ma ei saanud toona vist väga aru, millest jutt on ja minu teada ei olnud sellel hetkel filmile veel castinguidki tehtud, aga kui keegi mainib Erika Salumäed, trekisõitu ja filmi ühes lauses, siis vastus on ju kindel “jah”!

Mõned aastad hiljem kohtusime uuesti Pirita velodroomil. German tutvustas mulle filmi peaosatäitjat Karolin Jürist, kellele omakorda rääkisime ja näitasime lähemalt, mis see trekisõit üldse on. Mulle üllatavalt oli Karolini huvi rattaspordi vastu nii üüratult suur, et tegi sellega silmad ette paljudele noor-, harrastus- ja tippratturitele. Ainult vaatasin ja imestasin, kuidas Karolin end juba esimese viie minutiga pani proovile kitsastel pukirullidel ja seejärel juba trekilegi kippus. Vau!

Peale seda kohtumist voolas taas hea hulk aega merre. Kolisin vahepeal neljaks aastaks Saksamaale elama, kuid osalesin 2023. aasta novembris Eesti Olümpiakomitee korraldatud spordiorganisatsioonide meediakoolitusel. Lõunapaus oli ERR-i telemajas, kus kohtusin uuesti Germaniga. Ta andis mõista, et projekt on ikka töös ja uuris uuesti, kas ma olen endiselt huvitet selles kaasa lööma. Noogutasin.

Järgmisel korral kohtusime 2024. aastal Pirital ja Leedus Panevežyse velodroomil, et veel enne võttepäevi tutvuda inimestega, proovida varustust ja harjutada koreograafiat. Kogu filmimeeskond oli ääretult toetav ja selline koostöö oli mulle ülimalt meeldiv kogemus. Muuseas, Karolinist oli saanud vahepeal jalgrattur ehk trekil sõitmine ei valmistanud talle mitte mingisugust probleemi. Ta oli lausa vahepeal käinud maanteerattaga kevadlaagris ja osalenud Hawaii Expressi hommikuveeremistel. Hakkasin tasapisi mõtisklema oma rolli ja ülesannete üle selles filmis. 

Enne võttepäevi oli mul aga veel üks ülesanne. Karolini kehadublandina tehti mulle mask, millel olid tema näojooned. Nii ma kohtusin ühel talvisel õhtul maski valmistaja Iris Münteliga. Neid inimesi, kes säärast kunsti oskavad, siin Eestis üleliia ei olegi. Iris valas meisterlikult mu näo kipsi ja jätkas seejärel maski tegemisega, mis kevadeks valmis sai. 

Kohtusime uuesti ühel maikuu päeval Draamateatris ja katsetasime erinevaid valminud variante. Maski peale panemine võttis aega ca tunni, eemaldamine oli natuke kiirem protseduur. Aga mis saab juustest? Olid mul ju pikad pruunid kiharad, Erikal aga mullet. Parukas? Lõikame juuksed ära? Valisin teise. 

Maskiga sõitmise juures oli vist kõige keerulisem hingamisega. Trekisprint on ala, mis nõuab korduvalt lühikesi ja maksimaalseid spurte ning selleks, et filmis näeksid MM-i ja olümpiafinaalid tõetruud välja, ei olnud mitte midagi tagasi hoida. Lihtsalt panin uuesti ja uuesti nii palju kui jaksasin. Samal ajal tuli meeles hoida koreograafiat ehk õigel hetkel tuli olla õiges kohas ja õigel hetkel tuli teha õigeid liigutusi. Et see kõik liiga lihtne poleks, oli võrrandis veel teine rattur, kellega pidi olema kõik kooskõlas. Ääretult põnev ja samas väljakutsuv!

Võttepäevi oli mul kokku paar tükki alla kümne. Filmisime nii Eestis, Leedus kui Soomes. Päevad olid pikad, aga jõudsid hommikust õhtusse üsna kiirelt. Maskiga sain “süüa” ainult läbi kõrre ehk smuutid ja jogurtid olid neil päevil minu parimad sõbrad. Pakkusin meeskonnale ka plaanivälist närvikõdi, kui viimasel võttepäeval lasin võtte ajal oma tagumisel rattal alt libiseda ja ootamatult kukkusin. Nahk maas, veri väljas. Arst lasi spreiga kileplaastri peale, grimeerijad meikisid haavad üle ja jätkasime. Ups!

Kõik näitlejad said tegelikult trekisõiduga väga hästi hakkama, kuid nemadki on inimesed ja vajavad pikkadel päevadel natukenegi puhkust. Sestap oli lisaks minule veel kaks kehadublanti – Kristi Kuldkepp ja mu õde Daisi Rist. Tagantjärgi on muidugi huvitav, kuidas sattusin Souli olümpiafinaali sõite tegema täiesti juhuslikult just koos oma õega, kellega oleme aastaid koos treeninud. See aitas neis koreograafiates üksteise tajumisele palju kaasa. 

Ahjaa, fun fact ka. Ma olen see õnnelik inimene, kes kasvas üles ajal, mil Eestis oli veel võimalus trekil treenida ja võistelda. Kuigi mu sprinterlikud omadused on tegelikult ääretult kasinad, võitsin just trekisprindis 17-aastasena oma esimese täiskasvanute Eesti meistri tiitli ja sain selga sini-must-valge trikoloori. 

Tagasi filmi juurde. Vahepeal läks veel aasta ja natuke peale mööda ning nüüd on “Meie Erika” kinodes. Kohtusime suure osa meeskonnaga esilinastusel. Oli suur rõõm näha tuttavaid inimesi. Film ise aga üllatas kohe algusest. Hea rütm kandis hoogsalt edasi ja emotsioonid kerkisid esile. Vaid üks silmapilk ja film oli jõudnud kulminatsioonile - kas Erika võidab olümpiakulla? Teame kõik seda vastust, aga siiski keris põnevus, mis pani külmajudinad üle keha jooksma. Võimas! Ma olen see inimene, keda puudutavad emotsioonid sügavalt ja ma luban neil enda seest läbi käia. Ühesõnaga jah, pisarad kerkisid kurku, aga hoidsin end tagasi. Hea töö, German, hea töö, Karolin, hea töö, kogu filmi meeskond!

Kas ma tundsin end filmis ära? Ikka :) Mitmes kaadris? Ausalt öeldes ma ei oska öelda. Monteerijad on väga head tööd teinud. Paaris kindlasti, kuid nagu ma varem ütlesin, Karolin ja teised näitlejad said trekisõiduga suurepäraselt hakkama! Ma usun, et paljudel Eesti ratturitel on nende südikusest ja julgusest palju õppida. Igal juhul minu suur lugupidamine. Hirmul võivad olla suured silmad, kuid kui sellele vastu vaadata, sünnivad suured asjad.

Vahvat kinoelamust ja jagage ikka omi muljeid ka.