Janika spontaanne otsus, mis muutis kõike?

Ratsanik: Janika Lõiv
Vanus: 36 a
Sünnipäev 28. nov
Sünnikoht: Võru
Elukoht: Mojacar (SPA), Olustvere (EST)
Kaal: 47 kg
Pikkus: 158 cm
Jalanumber: 37
Biitseps: 21 cm
Klubi: Hawaii Express
VO2max: 70 ml/kg/min
Süda: hõivatud, abielus UL
Max pulss: 192 bpm
Rahuloleku pulss: 40
FTP: 249 w (5,3 w/kg)
Lemmiksöök: Jäätis
Pikim läbitud jooksudistants: 100 km
Lõuatõmme: 11x (nõksuta), 5x (maanteerattaga)
2026 rattakilometraaž: jaanuarist juulini 9500 km (treeningtunde 480 h)
Lemmikrattamaailma secret crush: Tom Pidcock
Ratsud: SCOTT Spark RC World Cup EVO ja SCOTT Addict RC Ultimate

Janika on võistelnud profiklubides KMC Orbea (2022, FRA) ja KMC MTB Racing Team (2023–2024, NED) Osalenud mägirataste maastikusõidus 2020. aasta OM-il Tōkyōs koht 17. ja 2024. OM-il Pariisis 19. koht.

Sportlane, kes aastatel 2017–2025 tulnud 11 korral Eesti meistriks mägirataste maastikusõidus ja 1 korra teatekrossis ning aastatel 2019–2025 valitud EJL poolt Eesti parimaks naisratturiks otsustas teha midagi meeletut ning osaleda Baltikumi meistrivõistlustel maanteegrupisõidus. Miks ta seda tegi, kuidas tegi jne ning teistele igavikulistele küsimustele vastab Janika ise, otse ja omadele.

JANIKA:
On hommik pärast grupisõidu Eesti Meistrivõistlusi, pakkisin öösel ratast kohvrisse ja magasin vaid napilt tunnikese. Kell 4:40 olin Tallinna lennujaamas, et tagasi Lõuna-Euroopasse lennata. Peale pagasi äraandmist istusin kohvikus ning korraga tekkis pingelangus… lisaks mõjus magamatus ja füüsiline väsimus … kellegagi ei olnud sel varajasel hommikutunnil rääkida ja emotsioonid lihtsalt voolasid pisaratena välja... Ühtpidi olin õnnelik, aga samas ülikurb… Siis mõtlesingi, et kirjutaks, kuidas üks rumal ja kogemusteta maastikujalgrattur sattus täiesti spontaanselt kuningliku ala, maantee grupisõidu starti.

TAUSTALUGU
Pean natuke ajas tagasi hüppama, et kogu lugu ära rääkida. Aastasse 2015, kui olin enda jaoks alles rattasõitu avastamas. Abikaasa kinkis mulle sini-must-valge maanteka nimega Mekk. Almare Hawaiis pandi sellele isegi powermeeter peale. Mehaanikud vaatasid küll mind, et “WTF, miks sul seda vaja on?” (..wow mul on TPs juba 10a jagu võimsuse andmeid)

Selle rattaga tegin kaasa päris mitu Filtri sarja etappi ja käisin isegi Eesti meistrivõistlustel Vändras, kus minu üllatuseks oli tempo esialgu nii aeglane, et sain isegi gruppi vedada. Mingi hetk kohtunikud hõikasid autost, et “Eesti meistrivõistlused eeldavat natuke korralikumat kiirust, et äkki tüdrukud hakkaks sõitma või nii!” No siis läks asi põnevaks ja esimese kiirenduse järel jäingi pundist maha. Mitte just eriti hea algus.  Esimene emotsioon, see skeemitamine, taktika ja kavaldamine ei ole minu jaoks! Süda valiski maastikujalgrattasõidu, millele pühendusin 1000%. Samas olen alati treeninud 90% ajast maanteel ja vahepeal tunnen end maanteeratta peal isegi mugavamalt.

Kiirelt hüppan kohe 10 aastat edasi - suvi 2025. Vahepeal sai kõvasti muda sees möllatud, 11 korda Eesti meistriks tuldud ning euroopakatel esinelikusse. Maanteel vahetasin välja oma kuus aastat vana Scott Addicti uhke aerodünaamilise Foili vastu, päris äge oli sellega vuhiseda. Otsisin suures emotsionaalses segaduses rattasõitu uusi väljakutseid. Vajasin sel hetkel väga rõõmu ja vaheldust. Minus tärkas uuesti huvi maanteeratta sõidu vastu, aga kus kohast alustada? Maanteel ei saa ju ilma naiskonnata sõita. Tiim Lõivule on alati meeldinud suurelt mõelda ja unistada. Lasin abikaasal/manageril kontakteeruda Eesti Jalgratturite Liiduga, et arutada hullumeelset ideed osa võtta maailmameistrivõistlustest. Võistlus toimus Rwandas, kus tundusid olevat ka mulle sobivad tingimused - kuumus, kõrgus, ringidel sõitmine, avatud teed ning palju tõusumeetreid.

Muidugi muretsesin, et kas olen endale võtmas liiga suurt väljakutset. Samas, pole kunagi tahtnud ilma ettevalmistuseta võistlustulle hüpata. Ka sel korral oli plaan teha eelnev laager ja end targemate inimeste abiga kõigega kurssi viia, et Eestit väärikalt esindada.

Kahjuks minu mõte EJL-is heakskiitu ei leidnud :( Peale suurt konflikti tundsin end vaimselt täiesti tühjana ja otsustasin seetõttu hooaja varakult lõpetada. Olen ikka täiesti “pehmo” ja hakkasin vaikselt kahtlema endas ning oma võimetes. Olin endasse usku kaotamas ja kujutasin ette, et ka keegi teine enam minusse ei usu. Edasised kuud võtsin lihtsalt päev korraga. Lõbu pärast tegin Araabia Ühendemiraatides kaasa King of Mountain maanteesõidu, kus tundsin, et tegelikult on ikka ratas äge ja natuke hakkas sõiduisu tagasi tulema.
Talvel XCO hooaja ettevalmistust Hispaanias tehes mõlgutasin ikka maanteesõidu mõtteid - kas see on ikka minu jaoks? Kas julgeks proovida?… Kuskilt peab ju alustama!

ETTEVALMISTUS

Jõuamegi aastasse 2026, mis on senini olnud mu karjääris kõige "ebastabiilsem". Ma nagu ei tea, mida teha ja kuidas teha? Ühel päeval lähen maailma vallutama ja siis järgmisel tunnen, et tahan voodisse teki alla peitu pugeda. Minuga on võimatu midagi ette planeerida, sest teen oma otsused viimasel minutil. Samas on selline vaba lähenemine toonud mulle väga palju rõõmu ja spontaanseid rattaseiklusi.

Otsus minna Eesti (Balti) meistrivõistlusele maantee grupisõidus on mu viimase aja üks parimaid näiteid "ebastabiilsest" Janikast :) Juunikuu esimesel nädalal, läksin selle ideega Urmase juurde. Kaboom ..nagu välk selgest taevast. Ta palus aega võtta, et mõelda kõik korralikult läbi enda jaoks - mis on eesmärk? Loomulikult ei mõelnud ma rohkem midagi. Ma olen teada-tuntud „enne-tee-ja-siis-mõtle“ inimene. Võistlusele registreerimise viimane kuupäev oli kiirelt kohale jõudnud ja pinged hakkasid kerima . Urmas küsis (liiga) palju küsimusi, aga mul polnud vastuseid. Näiteks: Kas ratas on UCI reeglitele vastav, kes sind seal aitab, kuidas logistiliselt reis ära teha.. jne jne. Mul oli vaid vastus: “Jumal küll, ma ju ei tea!”

Eks Urmas sai mingi hetk aru, et mul tõsi taga ja leebus ning rakendas vaikselt oma projektijuhtimiskogemust, lennupiletite vahetamine, majutuste broneerimine, litsentsi muutmine, registreerimine ja sada muud asja mis kõik tuli ära korraldada. Aitäh talle.

Esimene ärevus tekkis, kui hakkasin Itaalias ratast kohvrisse pakkima. Läksin veidi närvi ja mõtlesin, et kuidas ma nii saamatu olen? Kes selle Eestis uuesti kokku paneb ja veel niimoodi, et midagi ära ei laguneks? Lennureisi ajal hakkasin endale self talki tegema: "Sa ei saa ju üksi hakkama! See sile rada on sprinteritele, see ei ole sinu jaoks! Sa oled ainult 47 kg ja ei saa teistele vastu. Sa ei oska isegi grupis sõita! Sul pole kogemusi! Sa teed ennast teiste ees täiesti lolliks!” Kaasa ei aidanud ka see, et Urmas kinnitas mulle telefonis, et lähen pokkerit mängima kõige kehvemate kaartidega ja suure tõenäosusega saan halva emotsiooni. Karm tõde… ma olengi algaja, samal ajal kui teistel on aastate pikkune kogemus.. ja üleüldse, mulle ei meeldi ju pokkerit mängida. Püüdsin rahustada end kahe mõttega. Esiteks, pole ma kohustatud starti minema. Teiseks, ei ole ma kohustatud lõpetama.. kõlab nagu vaba(n)dus! :)

Eesti jõudes oli viimane hetk, et end reeglitega kurssi viia. Küsisin palju küsimusi Liisi Alamaa käest, kes proovis oma kogemusi ja teadmisi võimalikult lihtsalt mulle edasi anda. Hawaii Expressi abiga sain ratta UCI reeglite järgi seadistatud. Suurim mure oli ratta kaal. Minu XXS Scott Addict RC Ultimate kaalub vaid 6.3 kg.

Lahendusena pandi sadulaposti sisse lisaraskused. Tundsin, et suur pinge läks maha. Mu ümber oli palju häid inimesi, kes panustasid, et kõik sujuks. Lisaks tõstis tuju see, et Hawaii pani meie tiimile saateauto välja, mis andis mulle kindlust, et kui ikka katkestada tahan, siis keegi seal taga võtab mu auto peale.

VORMI TIMMIMINE

Viimase vormilihvi tegin neljapäeval - hommikul threshold treening ja õhtul kurikuulus Hawaii ühistrenn - Raxi Raju koos Vo2max lõikudega. Eks ma veits kartsin õhtust trenni, et kas suudan üldse vihaste meeste grupis püsida, kui hommikune pingutus veel jalgades. Pidin tegema 12 x 90’’ aga üsna kiirelt sain aru, et tempot hoitakse üleval ja grupiga koos neid teha on keeruline. Mõtlesin, okei, ole paindlik! Püüdsin grupi keskel pidurid all kõrgemat võimsust hoida, aga ega see hästi välja ei tulnud. Mingi hetk jutu käigus selgus, et on üks segment, kus pannakse all out. Kus see algab või lõppeb ma ei teadnud, kui pikk see on, ma ka ei teadnud… tuli proovida lugeda inimesi ja sõnadeta aru saada… noh nagu päris grupisõidu värk. Finaal oli see, et istusin Harvis Milli tuules ja tundus, et SEE KAUA OODATUD HETK ON KÄES. Harvis ütles: “Pane nüüd mäe lõppu ja siis paarsada meetrit veel!” Mul on muidugi mägedest natuke teistsugune ettekujutus ja ma isegi ei saanud aru, et kas see flat põksuke ongi mägi? Korraks tõmbasin end hingetuks ja enda arust sõitsin ka 200 m peale ning lasin jala sirgu. Muidugi oli see vale koht lõdvaks laskmiseks ja kohe kuulsin kuidas Priit Salumäe hõikas: “Pane edasi!” Ok, võtsin end uuesti kokku. Korraks mõtlesin, et äkki visatakse mu kulul nalja.. aga vist ikka oli tõsine andmine. Korralik pingutus ja sain pulsi lausa 192 bpm peale. Trenni lõpus tegin veel pundi ees tööd koos Priiduga ja sõitsin mõned 90’’ lõigud. Peaproov oli tehtud! Nüüd vaja vaid puhata ja süüa.

MINU ESIMENE VÕISTLUSREIS ILMA URMASETA

Saabus kauaoodatud reede ja oli aeg rendiautoga 6h Leetu sõita. Pakkisin kodus asju ning võitlesin oma sisemise minaga. Olin vahepeal juba otsustanud, et ma ei lähe Leetu grupisõidule, 5min hiljem, et ikka vist lähen, mis mul kaotada, äkki hakkab meeldima?… veel 10min hiljem, ei ma ei lähe sinna, keegi ju ei oota mind. Ma olen võõras keskkonnas üksi ja ma ei saa hakkama. Jah, ma ei lähe, ei ma ei lähe! :)

Läksin stressi maandama Coopi poodi. Ostsin umbes 10liitrit erinevaid jooke. Miks ma need joogid ostsin, kui ma Leetu ei sõida? Kell oli ammu juba 12 läbi ja otsustasin lõpuks asjad autosse tõsta.. Istusin maja ees ja mõtlesin oma elu üle järele. Mingi osa minust tahtis nii väga minna ja siis oli see teine osa, mis tegi täiega mind maha. Nõrk ja saamatu oled. Lõpuks sundis mind Leetu sõitma endale korrutatud lause: “Ära lihtsalt rohkem mõtle, TEGUTSE!” Loll soovitus iseendale, aga täpselt sama mantra võtsin ka võistluspäevale kaasa.

Peaaegu kogu reis sujus ilma probleemideta. 6h autosõitu Leetu, millest 3h rääkisin telefonis Urmasega. Hotelli registreerimine. Õhtune rajatreening teistega. Mõnus õhtusöök toredas seltskonnas. Tegemist oli palju ja voodisse jõudes olin rampväsinud. 

Laupäeva hommikul läksin esimesi starte vaatama, et end kõikide protseduuridega kurssi viia. Uhke allkirjade andmine, mida ma varem teinud ei olnud ja minu üllatuseks palju vähem reegleid, kui meil XCOs. Võistlejad lihtsalt seisid kuumavarjus (soojendust ei tehtud) ja kõik tundus ikka väga chill. Lõpuks anti start ja samal ajal kui mehed võistlesid tegin ka mina oma lühikese treeningu ära. Sattusin vaatama meeste finišisprinti ning sain veel mõned soovitused Hawaii tiimi sõitjalt Tarmo Koplilt, kes oma vanuseklassis poodiumil kõrgeimal astmel seisis.

Lõunaks võtsin topeltportsu riisi ja kanafileed ning läksin oma hotellituppa puhkama. Üksi oli liiga palju aega, et (üle)mõelda. Närvipinge kasvas ja ei tahtnudki enam oma toast väljuda. Õnneks meenus, et ma pole isegi võistlusnumbrit välja võtnud. Jooksin täiskiirusel võistluskeskusesse, olemas, kõik sujus. Tagasi hotelli kõndisin mõttega, et kõik läheb valesti, ma ei saa ju hakkama! Et natuke mandrossi vähemaks saada kirjutasin veel Rein Taaramäele, et ikka profilt nõu küsida. Ta vastas väga tabavalt: Kaotada pole midagi. Lihtsalt võta seda kui tugevat treeningut ja proovi jälgida mida konkurendid teevad! 

Natuke rahunesin, paar järgnevat tundi veetsin oma hotellitoas lihtsalt hetke nautides.

Õhtu lõppes sellega, et pidime Hawaii meeskonnaga strateegia paika panema ja proovima mu rattale varujookse. Istusime hotelli ees parklas ja Tarmo Kopli tõdes fakti, et loodetud varujooksud ei sobi mu rattale ilma pidurikettaid väänamata, mis oleks olnud viimane lüke. Esimese hooga küsisime abi Liisi Alamaalt, et ehk tema jooksud võiks sobida… kahjuks lootusetult. Istusime, jutustasime, minu tuju prooviti naljadega tõsta. Palju rahvast kõndis mööda. Ja siis täiesti ootamatult astus ligi Kaspar Neemesto, kes lisaks targale jutule ja soovitustele oli nõus oma jookse lahkelt jagama. Ma ei tea millega ma selle ära olin teeninud, aga ju vist tal natuke hale oli, et ma niimoodi seal nukrutsesin :)

Kell oli palju ja jälle üks hull päev selja taga. Läksin voodisse... jalalihased valusad. Urmas lohutas, et natuke väsimust on maanteesõiduks hea.. vale, mida ma uskuma pidin jääma. Igaljuhul jõin oma kirsimahla, mis mind lihasvaludest tihti päästab (millessegi peab ju uskuma) ja vajusin suht kiirelt magama.

JA NÜÜD SEE KÕIGE PÕNEVAM - VÕISTLUS

Hommik algas nagu ikka rutiinselt - kaalusin oma kaerahelbed ja jogurti. Sõin. Käisin poes jääd ostmas ja tegin pudelid joogiga/veega valmis. Pakkisin asjad ja viisin hotellitoast autosse. Olen harjunud sellega, et võistluspäeva hommikud on alati üsna tegusad. Ma ei istu kunagi jalad seinal ja ei oota starti, sest lihtsalt ootamine ajab mind närvi. 

Kell oli nii palju, et pidin soojendust tegema minema. Plaan oli lihtsalt natuke kerida, sest ilm oli kuum ja ees ootas sõit pikk.. Küll jõuab soojaks saada. See 15-20 min venis niiiiiii aeglaselt… ma vaatasin vähemalt 10x kella, et starti hiljaks ei jääks (maastikurattaga teen ju stardi kõrval rullikutel sooja). Proovisin aru saada, kas jalad on head või halvad? Mitte midagi ei saanud aru, äkki see oli siis positiivne…

Lõpuks andsin närvile alla ja läksin Hawaii saateauto juurde. Viimased ärevad ettevalmistused ja küsimused endale ning saatemeeskonnale: "Kus on mu sügavkülmututatud pudelid? Kus on mu jää, mis läheb rinnahoidja vahele? Kus on mu külm vesi? Kes aitab mu patsi aeromaks muuta? Mitu geeli taskusse panna? Kas võtta geeli stardis ka või jätta see hilisemaks? Kas juuksed teen märjaks või ei?” jne. Ausaltöeldes käed värisesid ja mitu korda mõtlesin, et mida fakki ma siin teen ja miks ma nii närvis olen? Õnneks oli jälle palju häid inimesi mu ümber, kes kõik juba nagu teadsid, mis vaja teha. Tänud kõigile!

Stardis seistes oli korraga igasugune ärevus kadunud. Kõik oli tehtud - olin isegi uhke, et ma nii kaugele jõudnud olen ja üksi hakkama saanud. Tunne oli nagu oleks siin ennegi seisnud… kolm, kaks, üks ja oligi aeg minna. Naljakas oli see, et XCOs on üks olulisemaid hetki peale stardipauku klipi kinni saamine.. ma olen selles suhteliselt koba. Grupisõidu start, aga oli kuidagi mega uimane. Esimesed 3 km pidulikku starti möödusid rahulikult. Ma ei tunne end auto taga sõites enesekindlalt ja seetõttu hoidsin pigem grupis tahapoole ning autost vasakul, et mitte juba mingit jama korraldada… Mõtlesin, et oleks piinlik küll sõit juba nii kiirelt lõpetada.

Minu suurimaks hirmuks oli see, et ma ei oska grupis sõita.. Noh teate küll, et sõidan kuskil ääre peal nii, et ees, taga ja külgedel on 2 m vaba õhku mu ego jaoks. Õnneks mitte keegi ei tahtnud vedada ja sõit tundus passiivne… sain julgust juurde, et eesotsas püsida. Kuna treeningutes ei olnud rada suletud liiklusele, siis ma kordagi ühtegi kurvi suuremal kiirusel võtta ei saanud. Seetõttu panin eesmärgiks avaringil natuke kurve harjutada ja proovisin selleks alati kerge kiirenduse teha, et vabas vees esimesena kurvi siseneda. Teine eesmärk oli esimene sõidu pool tunnetada grupi kiirust, dünaamikat ning vaadata, kes kus asub. Minu üllatuseks tundus kõik ikka väga chill ja rahulik. Sõitjad rääkisid omavahel ja pigem tundus see nagu mingi tore naiste ühistrennilaadne toode kui tiitlivõistlus.

Otsustasin, et nüüd on õige aeg proovida saateautost pudelit vahetada. Enda arust tegin kõik reeglite järgi aga jumal seda teab, sest sain mõned õpetussõnad kaassõitjatelt. Esialgu küll ajasin kohtunike auto ja Hawaii saateauto segamini, aga lõpuks sujus pudelivahetus Priiduga ideaalselt ja olin kiirelt tagasi grupis. Korraks oli selline tunne nagu ma oleks juba võitnud selle sõidu :) Nii palju rõõmu sellest, et ma saingi esimese korraga hakkama.

Vahepeal oli üks jooksik eest ära, aga grupil ei tundnud tema püüdmisega kiire olevat. Ilmselt kogenumad sõitjad teadsid tema võimeid ja olid kindlad, et me ta varem või hiljem kätte saame. Pean ütlema, et ma ikka natuke pabistasin ja küsisin Aidi Gerdelt, et ei tea mis see vahe juba on. Aidiga oli tore rääkida ja temast õhkas sellist mõnusat enesekindlust.

Teise ringi alguses tõsteti korraks tempot. Tundus, et see oli teadlik tegevus, sest need kes sel hetkel joogipunktist pudelit läksid võtma pidid esimestele järgi jõudmiseks ilmselt natuke pingutama. Sellest hetkest hakkas tunduma, et tegemist on ikka võidusõiduga. Minu eesmärgiks oli püsida pundi eesotsas, et kummipaela efekti vältida. Kahju on sellest, et olin liiga arg, et ise mingit suuremat äraminekut proovida teha.

Umbes pool distantsist sõidetud said jälle jooksikud eest minema. No mul oli ärevus jälle sees, et huvitav, miks grupp endiselt nii passiivne on. Usaldasin proffe ja mõtlesin, et eks nad teavad mis teevad. Kohati tundus, et üritatakse jooksikutele järgi jõuda, aga siis lasti tempo jälle alla. Mind lükati päris mitu korda tagumikust ja ühe korra sain ikka korralikult sõimata ka. Ju ma mingi pahandusega hakkama sain, aga kuna see oli võistlus siis ausalt öeldes ei kottinud mind väga. Saan iga pühapäev XCO sõidul kellelgi käest lampi sõimata. Õnneks lohutas ka Aidi Gerde mind, et nii need asjad käivadki. 

Teise ringi kõige suurem viga oli see, et ma ei käinud saateautos juua juurde võtmas ja tegelikult unustasin üldse joomise. Eks ma olen kuumaga harjunud ja see otseselt mind ei mõjutanud, aga ideaalis oleks pidanud ikka sellesse rohkem panustama. Aeg lendas ja tegelikult oli mega põnev sõita. Mõtlesin, et millal siis kellelgi huvi tekib, et jooksikud kätte saada ja et kas ainult mina olen selles osas nii ärev ja kärsitu? 

Kolmas, ehk viimane ring algas jälle väikese kiirendusega, prooviti punti lõhkuda, aga sellel siledal rajal oli see üsna võimatu. Isegi mina kogenematu ja aeglane suutsin ju järgi püsida. Eesmärk püsis sama - lihtsalt ole pundi eesotsas ja jälgi mängu. 

Käis mingi “klõks” ja äkki hakkas asi üsna närviliseks muutuma. Selja taga toimus mingi emotsionaalne diskussioon, et kui koostööd ei tee, siis jooksikuid ei saadagi kätte. No ja mina, mina olen ju täiesti "ebastabiilne" ja haigelt kärsitu.. muidugi ma läksin selle närvilisusega kaasa. Kuna teadsin Hawaii tiimitüdrukute Kristel Sandra Sooniku ja Kelly Kalmu sprindivõimeid, siis olin valmis ennast nende nimel ohverdama ning 100% valmis jooksikute tagasitoomiseks all in minema. Tõmbasin siis veidike. Igal juhul tundus, et kuidagi olin sattunud pahameele osaks ja sain jälle sõimata. Üks hetk olin ka ise emotsionaalselt väsinud ja ütlesin, et ega mina seda meistrisärki ei taha.. peate ikka omavahel kokkuleppele jõudma ja lasin ka korraks jala sirgu. Igaljuhul Aidi Gerde ja Laura Lizettega koos me jooksikud kinni püüdsime. Mul läks kohe tuju paremaks.

Lõpuni oli umbes 11-12 km, kui avastasin, et jook hakkab otsa saama. Teadsin, et mingi aeg enne finišit enam saateautosse minna ei tohi ja ausalt öeldes enam ei julgenud ka. Hakkasin joogiga ökonoomitama ning küsisin ühe lonksu vett ka Aidi Gerdelt. Tempot keriti aina üles ja prooviti äraminekuid teha. Kui olime tagasi linna jõudmas ja jäi veel vaid 5 km lõpuni sain aru, et punt pigem vist puhkab ja hoiab jalga lõpuspurdi jaoks.

See oli hetk, kui muutusin ise passiivseks ja läksin pigem grupi taha. Kodus ju leppisin Urmasega kokku, et kui lõpplahendus tehakse finišis, siis mina ei spurdi. Mul pole ju kogemusi ja see võib kehvalt lõppeda. No ja siis ma seal pundi sabas olin ...kuni lõpuni jäi 1500 m… ja see minu "ebastabiilsus" lõi uuesti välja, eirasin igat lubadust, mis ma andnud olin. “Ära mõtle, lihtsalt tegutse!” vasardas peas. Kaks viimast kurvi võtsin võimalikult laialt ja olin elusana finišisirgel. Tundus nagu nats vara kiirendada.. ja see oli viimane loll mõte mu peas, kui sain aru, et ma nüüd päriselt magasingi selle hetke maha, kui panna oli vaja. Finiš tuli kiiremini, kui ma ette kujutasin. Oleks pidanud rohkem endasse ja oma võimetesse uskuma.

Finišeerisin eestlannadest neljandana, mis oli ikka suhteliselt üllatav mu jaoks. Sellisel totaalselt siledal rajal, tuulevaikuses. On see siis hea või halb? Natuke olin nagu kurb, et ma kõike välja ei pannud ja et ma sõidu jooksul ikkagi liiga arg olin, samas oli hea meel, et iseenda ootusi ületasin. Arvasin ju, et saan kõigilt ringiga :)

KAS MAANTEESÕIT ON MINU JAOKS? 

Olen teinud olümpiakrossi nüüd juba natuke rohkem kui 10 aastat ja pannud kogu oma südame sellesse. Selle aja jooksul on korduvalt küsitud, et miks mind teistel aladel ei näe? Eks põhjusi on palju. Esiteks arvan, et ma pole universaalne multitalent, et suudaks mitmele alale korraga keskenduda. Teiseks on aega vähe, sest alustasin hilja ja tuleb valida, millele tõeliselt pühenduda. Kolmandaks, kohusetunne ja muidugi kõige lõpuks armastus maastikurattasõidu vastu.

Samas pean tõdema, et Balti meistrivõistlused grupisõidus andis mulle emotsiooni, mida just viimasel aastal kõige rohkem otsinud - midagi uut ja põnevat, mida avastada ja õppida. See oli seiklus, mis “ebastabiilse Janika” hetkel käima tõmbab. Südames ikka loodan, et see ei jäänud mu viimaseks maantee grupisõiduks. Leedu rajaprofiil ja tingimused ei olnud kindlasti kõige ideaalsemad, et mitte öelda täielik vastand minu sõitjatüübi jaoks, kus saaksin enda tõelist võimekust näidata. Kindlasti ei olnud ma ka selleks spontaanseks seikluseks end korralikult ette valmistanud, aga tõestasin endale, ja mitte ainult endale, et saan hakkama. Järgmiseks palun menüüsse ka mõni mägisem maanteesõit! ;)

Ikka teie Janika