Janika X Dubai QOM

Juba seitsmendat korda Eesti aasta parima naisratturi tiitli võitnud Janika Lõiv käis maanteerattaga Araabia Ühendemiraatides.
Lasime kiirel naisel oma mõtted paberile panna, et neid ka teiega jagada.

"Kuidas ma nüüd sellisele üritusele sattusin, olles ise maastikujalgrattur?”  Nali naljaks, aga eks peas keerlevad viimasel ajal igasugused hullud ja vähem hullud mõtted, maanteesõit on üks neist.

Nii ma siis haarasin kinni võimalusest minna ŠKODA toetatavale üritusele L´Etape Dubai KOM/QOM (King and Queen of the Mountain).
Lisaks oli kokkulepe, et jagan oma AÜE treeninguid ja muud põnevat, mis nädala jooksul teen We Love Cycling Magazine rahvusvahelisel instagrami lehel. Suur sotsiaalmeedia äss ma pole ja tunnen, et see on vaimselt üsna väsitav, aga ühest ägedast seiklusest ma ära ei ütle. Nii, et let´s go!!!

On 1.detsember, lennuk Riiast Dubaisse väljub õhtul kell 22:00
Ratta pakkisin juba varahommikul ära. Lõuna paiku viskasin kohvrisse oma rattariided ja muidugi kiivrid, kingad ning muu vajaliku. Kas peab vabajariideid ka võtma? Olin kuulnud, et Dubai on üsna luksuslik ja uhke… äkki üks kleit siis? Aga bikiinid? On seal üldse soe praegu? Kuna reis tuli üsna ootamatult siis ma ausalt öeldes ei jõudnud isegi mingit kodutööd teha - kuhu minna, kus rattaga saab sõita, kus on parimad söögikohad jne.. Õnneks on lennukis 6h aega, et plaan välja mõelda.

Järgmise päeva varahommikul tegin lennukis silmad lahti. Lubatud "uurimistööd" Dubaist ma ei teinud, selle asemel otsustasin ühe korralikult sügava une kasuks… Järelikult tuleb minna improviseerida ja vaadata mis elul (loe: AÜE-l) pakkuda on. Hakkasime maanduma ning nähes lennuki aknast neid futuristlikke pilvelõhkujaid ja PÄIKEST!!! Jah, Eesti hall sügis on nunnu küll, aga natuke liiga pikaks venib. Mu esimene mõte oli, et tahan siia kauemaks jääda!

Kui pagas lõpuks kohal ja isegi rendiauto käes, siis asusime rattalaenutuse otsingule. Minu SCOTT Foil oli kaasas, aga abikaasa Urmas otsustas kohalikust poest ratast laenata. Esimene mõte oli SCOTT rataste diiler Wolfi´s. Kahjuks kuulsime, et umbes nädal tagasi põles kogu nende Dubai kauplus maha ja hetkel neil ainult ŠKODA esinduses pop-up pood. Googeldasime järgmist kohta ja sõitsime rattale järele. Autosõidu ajal ühtegi ratturit teel ei näinud. Olid 6-8 rajalised suured autoteed ja uhke arhitektuur, mis kogu mu tähelepanu sai. Teed olid põhimõtteliselt autodest tühjad. Mõtlesin: “Vau kui rahulik liiklus! Siin tahaks elada küll.” Õhtul sain teada, et on suur AÜE riigipüha ja seetõttu olid teed nii vaiksed. See on see, kui enne ei tutvu sellega, kuhu lähed.

Kuna õues oli mõnusalt soe ja linn vajas avastamist, ei olnud ma nõus hotelli minema. Seega luksusliku Dubai Mall parkla 11. korrus tundus täpselt õige koht, kus oma ratast kokku panna. Rahvamassid ja luksusautod, mis täitsid parklat olid uskumatud. Kus kohast kõik need inimesed tulevad? Kas kõigil on just täna vaja shoppama minna? Kõik meie Eesti kaubanduskeskused ja nende parklad kahvatuvad selle sagina keskel. Mõni üksik kohalik jäi korra vaatama ja uudistama meie ratta kokkupanekut, aga siis suundus ikka suurde ostukeskusesse.

Tahtsin oma esimest treeningut alustada maailma kõige kõrgema ehitise, Burj Khalifa eest, mis asub Dubai Malli kõrval... aga nii lihtsalt see ei läinud. Isegi parklast välja saamine ilma autota oli probleem. Ok, plaan muutus, rattad autosse ja minek lähedal asuvasse NAS (Nad Al Sheba Cycling Track) ringile. Üks kõige popimaid Dubai rattaringe, kus põhimõtteliselt võid 24/7 sõita, sest see on valgustusega rada. Parkla oli puupüsti uhkeid autosid täis, sest oli puhkepäev ja tundus, et kogu linnarahvas oli sinna kogunenud. NAS on lühike, umbes 10 km ring, algusega mõnusast keskusest, kus kõik vajalik sportimiseks olemas - rattapoed ja -laenutus, söögikohad, kohvikud, tasuta pesemise võimalus, pumptrack jne. Rajal sõites avanesid mega ilusad vaated linna panoraamile.

Supermõnus esimene sõit. Täiesti lauge ring, perfektse asfaltiga. Olen harjunud üksi 27-30 km/h keskmist sõitma. Seal aga kuidagi iseenesest tuli 32-35 km/h ilma igasuguse pingutuseta. Dubai dream, ei pea treenima, aga kiirused tõusevad. Muidugi andis oma osa see, et rahvast oli rajal palju. Erineva kogemusega, erinevate ratastega. Koguaeg möödusin ise kellestki ja keegi kiirem jälle minust. Üks tossudes kogukam mees istus pikalttuules ja järgmisel sekundil kabooom vajutas konkreetselt mööda ning panigi minekut. Minu esimese päeva planeeritud 50 km sai ootamatult kiiresti täis. Oli aeg hotell üles otsida ja natuke puhata.

Järgmine hommik algas juba äratusega kell 5:00, sest enne magama minekut suutsin välja uurida, et AÜE-s on väga popid igasugu group ride´id, sotsiaalsed grupisõidud. Mida iganes suudad ette kujutada ja välja mõelda - veeremised ainult naistele, kiiretele ja tugevatele, algajatele, F1 ringrajal Abu Dhabis, pühapäevased roadsterid, kui politsei eskordi saatelsõidetakse suurtel teedel, pikad 200-1000 km sõidud… jne. Valisin välja kaks Wolfis korraldatud sõitu - mõlemad kolmapäeval - üks hommikul Dubais ja teine õhtul Al Aini-s (1,5 h sõitu sisemaale).

Esimene sõit pidi algama 6:00. Päike tõuseb umbes 6:45. Unisena hotellist autosse ja läbi särava Dubai linna. Pimedas orienteerumine oli natuke keerulisem, kahel korral sõitsime valesti ja jõudsime NAS parklasse paar minutit peale kella 6. Otseloomulikult oli parkla autosid ja inimesi täis. Hämming - kas nad kõik tõesti käivad sellisel kellaajal trennis? Jaaaa! Uskumatu. Sarnasel kellaajal alustas väga mitmeid grupisõite. Kuna planeeritud Wolfis grupp oli juba läinud, siis esialgu liitusime aeglasema grupiga, kus kuulsime kohalike käest, et kolmapäeva hommikud on kõige rahvarohkemad ja kuumematel kuudel minnakse sõitma isegi kell 5:00 hommikul. Kõik see varajane toimetamine siis päevase lauspäikese sunnil.

Üks hetk tuli tagant kiirem Wolfis punt ja hüppasime nendele sappa. Endalegi ootamatult olin peale kahte ringi kuidagi pundi ette sattunud, sest keegi vist väga vedada ei tahtnud. Sõitsin paaris ühe prantsuse mehega, kes ütles, et viimane (neljas) ring pingutatakse nii palju kui jaksu on. Ma siis vastasin, et liiga varajane hommik minu jaoks, sõidan parem pundi lõpus… Ei, nii ikka ei läinud.. mingi võistlushing mu sees mõtles, et äge ju, mine mänguga kaasa. Urmas vedas punti ja siis vedasin mina ja paar meest veel. Kiirused tõusid 40-45 km/h. Lõpus oli vist mingi lõpuspurdi tegemise koht ka, aga kuna ma ei teadnud, kus on mõtteline “finiš”, siis selle lõbu jätsin kohalikele.

Tagasi NAS keskuse parklasse jõudes nautisime päikesetõusu ja hommikusööki. Valges oli näha, kui kallid ja uhked tipprattad kõigil sõitjatel on. Isegi kõige tavalisem harrastaja sõidab tippvarustusega. Eks see on Dubai, kus kõik vähemalt tunduvad rikkad. Rääkisin teiste ratturitega juttu ja uurisin järgmiste päevade kohta, et ehk saab kellegagi koos veel mõne sõidu teha. Jutuks tuli laupäevane ühissõit 200 km. Jah, just sellel samal 10km ringil...

Pärast lõunat oli plaan minna teisele Wolfis ühisveeremisele Al Ainis. Sõit läbi kõrbe oli täiesti teine äärmus Dubaile. Lõputud tühjad väljad. Ei mingit luksust. Kui jõudsime Al Ain Cycling Track keskusesse siis oli juba kaks gruppi ootamas. Kohe uuriti, et millisega me liitume. Tundus, et me oma heledate juuste ja nahaga oleme üsna eksklusiivsed. Lõpuks otsustati, et kõik sõidavad koos. Üsna kirju seltskond, väga erineva tasemega ratturid. Seega, ees vedasid alati need kes natuke rohkem jaksasid. Grupisõidu reeglid aga olid kõigil suhteliselt selged. Mina sõitsin kõrvuti ühe grupijuhiga. Ahmed, kes rääkis palju kohalikust elust, ilmast ja rattasõidust. Kui kuulis, et ma olen olümpial käinud, muretses, et äkki on tempo mu jaoks liiga madal. Lisaks ütles et ma käiks kindlasti ära legendaarsel mäel Jebel Hafeet ja võtaks seal QOMi enda nimele. Muidugi ei puudunud grupisõidu kohustuslik viimane kiire all out ring. Millega ma ennast ikka üsna tühjaks tegin, sest vesi ja söök oli otsa saanud. Igal juhul läks sõit ootamatult kiirelt. Taipasin, et maanteerattasõidu ilu vist peitubki seltskonnas. Lihtsalt naudid kiireid kilomeetreid ja jutustad inimestega.

Neljapäev ja kell äratab siis kui õues on veel pime. Eelneval õhtul nägin instagramis, et Valtteri Bottas ja tema elukaaslane Tiffany Cromwell olid käinud sellises kohas nagu Al Qudra Cycling Track - üks pikemaid ja populaarsemaid rattateid Dubais. Ma pean sinna minema!! Lugesin, et rada läheb läbi kõrbe, kus on imeilusad varahommikused päikesetõusud ja on suur võimalus loomade nägemiseks

Kella 7:00 paiku alustasime parklast sõitu ja ausalt öeldes oli natuke jahe. Korraks kahetsesin, et käiseid kaasa ei võtnud, aga õnneks läks umbes pool tundi, kui päike soojalt sirama hakkas. Garminis mul ühtegi kaarti polnud ning muretsesin, et ehk ei leia õiget teed üles, aga rada oli kenasti tähistatud. Võimalik oli sõita igasugu erineva pikkusega ringe 30-20 0km. Meie kombineerisime kokku ühe pika 100 km ringi.



Lõputud pikad looklevad sirged, avatud tühjus. Super lai ja perfektne asfalt. Üsna sürrealistlik oli sõita. See oli vabaduse tunne. Ei pea pidurdama, ei pea keerama, ei pea käiku vahetama, ei pea muretsema, et autojuhtidele ette jääd. Esimene pool ringist läksime mõnusa taganttuulega, täiesti lauge ja kiirused üleval. Põhimõtteliselt ainus loodus, mis varahommikul näha olid liivaluited. Hiljem nägime Araabia orüks (gaselli taoline loom) ja mingit närilist Patagonia mara (jänese, hamstri ning capibara vahepealne olend). Teine pool rajast läks kergelt üles alla liivaluidete vahel. Tekkis ka korralik vastutuul, mille ees polnud võimalik kuhugi varjuda. Mõned suuremad grupid sõitsid vastu, kes olid alustanud sõitu veel varem ja ratturid olid täispikkades riietes. Minu arust oli ikka päris soe... võib öelda, et isegi kuum. Vahet polnud palju vett jõid, suu ikka kuivas.

Pika sõidu kõrbes lõpetasin külma coca-colaga ja pärast seda vajusin hotelli basseini ääres lihtsalt magama. Mitu päeva rabelemist ning pikad päevad täis rattasõitu oli oma töö teinud. Kui ärkasin oli päike loojumas ja oli aeg linna turistina avastama minna. Valisime välja Global Village, mis on üks Dubai kõige värvilisemaid ja meelelahutuslikumaid kohti - see on justkui maailma miniversioon ühes pargis, kus erinevad riigid tutvustavad oma kultuuri, kööki ja käsitööd. Seal on riikide paviljonid, erinevad söögikohad ja tänavatoit, meelelahutus, lõbustuspark ja erinevad etendused. Rahvast oli mega palju - väga kirju seltskond oma inimestest ning turistidest.


Järgmised kaks päeva enne põhiüritust pühapäeval tahtsin võtta rahulikumalt. Otsustasin, et laupäevasele 200 km sõidule ma ei lähe, kuigi kutsuti. Kergem päev ei tähendanud, et ma rattaga ei sõida ja lebotan basseini ääres. Pigem mõtlesin, et veeren rahulikult linnas ja mis muu oleks parem transpordi vahend kui ratas! Mõnusa kerge tempoga sõitsime läbi Business Bay kuni Kite Beachini. Linnas olid väga suured kontrastid - luksuslikud kõrghooned kõrvuti alles ehitusjärgus majadega. Tundub, et Dubai ei saa mitte kunagi valmis!






Rattateed olid mõnusalt loogilised ja kordagi ei läinud autode vahele. Arvestama pidi ainult jalakäijatega. Linna ülesehitus vähemalt selles piirkonnas oli mõnus ja loodud nii, et inimestel oleks mugav liigelda. Kite Beachi rattatee, kulges täpselt mööda rannajoont. Ühel pool helesinine vesi ja teisel pool Dubai ikoonilised ehitised. Võtsin lihtsalt korraks aja maha, nautisin puhast valget liiva ja sooja mere tuult. Peas oli mõte, et "Siia võiks igaveseks jääda!” Edasi oli plaan minna maitsma kohalikku magustoitu - luqaimat. Väiksed pontšiku moodi pallikesed traditsiooniliselt datli või meega kaetud. Supernunnud, aga kuuma ilmaga oli päris raske seda rasvast ja magusat asja endale sisse ajada. Külm mangosmuuti oli palju ahvatlevam. Reedese päeva lõpetasime uhke purskkaevu showga Burj Khalifa aias, kuhu kogunes uskumatu hulk turiste. Tunne oli selline, nagu oleks mingile rock-kontserdile sattunud… ainus erinevus, et show kestis umbes 5-10 min.




Laupäeval pakkisime asju L´Etape Dubai KOM sõidu jaoks. Käisime kohalikus rattapoes, et osta mõned geelid (mis olid kindlasti kallimad kui Euroopas) ja õhtuks sõitsime Dubaist välja teise emiraati - Ras Al Khaimah. Üsna lähedale võistluse stardi kohale. Selles linnas oli jälle hoopis teine elu ja päris araabia kultuur. Kaunis Dubai luksus oli asendunud reaalsema eluga. Poes tundsin end kuidagi kohmetult, sest olin vist ainus naine ja muidugi blondide juustega. Võib-olla oleks pidanud enda juukseid ja nägu kuidagi rohkem katma.. ei tea. Igal juhul tegin vajaliku ostu kiirelt ära ja läksin igaks juhuks tagasi hotelli. Hotelli õhtune buffee laud oli ka eriline kogemus. Palju araabia ja india mehi, kes vaatasid meid kui ilmaime ja muidugi korralikult vürtsikas toit, mis kuidagi alla ei tahtnud minna. Õnneks oli valikus üsna kodune šokolaadikook, millest sai kõhu täitsa täis ja vajaliku energia järgmiseks päevaks





Lõpuks tuli teha ka pisike taustauuring, et mis mind siis pühapäeval ikkagi ees ootab. Põhimõtteliselt on tegu L´Etape Dubai kõrvalüritusega, kus sõidetakse võidu Jebel Jais nimelise mäe otsa. See on Araabia Ühendemiraatide kõige kõrgem punkt, 1934 meetrit üle mere pinna. Ühtlasi ka sealne kõige pikem tõus. Sõidu pikkus on  38 km. Esimene 10 km rahulikum tõusunurk ja siis edasi umbes 5-6 %. Võitjad saavad täpilise mägedekuninga särgi, mida siis uhkusega jaanuaris põhiüritusel kanda saavad. Stravas vaatasin veel, et antud mäge on sõitnud kiiremad mehed (Pogacar jt) umbes 40 min ja naised suts alla tunni. Ainus eesmärk, mis sel hetkel oskasin võtta - nautida sõitu ja proovida QOM - mäekuninganna tiitel enda kätte saada :) Etteruttavalt ütlen, et QOMe tuli selle sõiduga üle 50!!! Tõenäoliselt sõidab seda mäge mitte ülemäära palju naisi :)



L´Etape Dubai KOM ürituse hommik algas samuti üsna varajase ärkamisega. Juba kell 7:00 anti start, enne aga oli vaja mäe jalamile kohale sõita, numbrid võtta ning rattad valmis sättida. Stardikeskuses oli üsna pime, väga midagi näha ei olnud. Käisin tõin numbrid ära, mille leidmisega oli esialgu korraldajal raskusi, kuna meie ees- ja perekonnanimi oli sassi läinud.

Kui valgemaks läks, nägin, et meie kõrval parkis buss, millega oli terve grupitäis rahvast kohale toodud. Kõik olid väga jutukad ja elavad. Tehti nalja ja naerdi ning valmistuti võistluseks. Soojendusele ma väga suurt rõhku ei pannud, sest mõtlesin, et esimesed 10 km grupis saab soojaks sõita, enne kui päris mäe alguspunkti jõuame. Nii ma siis seisin seal stardis ja tegin rohkem instagrami pilte… väga amatöörlik minust.

Kell 7:00 anti start ja no nagu minuga ikka - hakkas juhtuma. Kohe hakati vajutama. Ma tegelesin alles jalgade klippidesse saamisega, kui samal ajal Astero Falcon tiimi mehed ja naised tõmbasid kiirused ikka korralikult üles. Kuna ma olen ikka täitsa algaja selles maantee värgis siis korraks tundus, et jään juba esimesel kilomeetril maha. Kuidagi teiste tuules ökonoomitades sain aga täitsa kenasti lõpuks oma rütmi kätte ja isegi suhteliselt mugav hakkas. Istusin tublisti ja kasutasin mehi ära, et ise vähem energiat kulutada. Samal ajal aga jäi märkamatuks, et Astero Falcon tiim pani ees jälle gaasi juurde ja tõmbaski vahe sisse. Nendega koos ka üks noor vene tüdruk. Seega üsna algusjärgus juba tekkis vahe esimese naisega. Siiani ei tea, kas lihtsalt seetõttu, et ma ei pannud seda minekut tähele või seetõttu, et füüsiliselt ei jaksanudki kaasa minna.



Kui hakkas nö päris mägi pihta oli esialgu meil üsna suur punt. Kõik, kes esimesest kümnest kiiremast mehest/naisest maha jäid. Sel hetkel hakkasin lihtsalt oma sõitu tegema. Võimsusandurit ma vaadata ei tahtnud, sest ei tea milline on mu füüsilist vorm hetkel. Seega tuli tunde järgi sõita. Urmas aitas vedada, sest kohati oli ikka korralik vastutuul. Hoidsime tempot üleval ja mõtlesin, et ehk ikka saame esimese naise ka kätte, sest tõus on ju pikk. Kuna olin kogu aeg üsna grupi eesotsas, siis ei julgenud kordagi seljataha vaadata. Pole vaja kukkumisi korraldada :) Üks hetk endale ootamatult olin grupi ees ja mõtlesin, et miks mina nüüd seda gruppi vedama pean? Kus kõik mehed on?

Umbes 15. kilomeetril tundus, et punt mu selja taga on lagunenud. Ähkimist-puhkimist oli vähem kuulda.. ju mu tempo oli piisavalt tugev, et kõik ei jõudnud kaasa tulla. Varjude pealt sain aru, et keegi on mul koguaeg selja taga ja eeldasin, et see on Urmas. Umbes 18. kilomeetril julgesin korraks tagasi vaadata ja nägin, et Urmas oli maha jäänud. Minuga koos oli veel ainult kaks meest, üks Astero Falcon tiimi omadest ja teine mingi väga rõõmus noor poiss. Järgmised 2-3 km oli võitlus iseendaga - kas oodata Urmas järgi või ikka pingutada?

Eks ma siis võtsin ikkagi telefoni välja ja tegin videosid. Pidi ikkagi nautima ju. Vaatasin mega ilusaid vaateid ja suhtlesin selle poisiga, kes minuga koos sõitis. Ta väitis, et väga raske on ja naeris, et ma jaksan veel filmida selle tempo juures.

Mingil hetkel tuli meelde, et tahtsin Strava QOMi ju endale saada. Lisasin siis natuke tempot, et oleks ikka tunne, et pingutan ka. Teine pool mäest läks kuidagi eriti kiiresti. Kordamööda vedasime. Tõusunurk tundus mõnusam, veerevus hea ja kõrgemal mäe otsas ei olnud enam kuum ka. Võtsin geeli ja pärast seda läks minek ikka eriti heaks. Tundus, et oma 20-30 min on veel sõita, kui üks hetk oligi finišijoon. 38 km asemel oli 33 km. Üldaeg 1:31 ja QOMi aeg 57 min. Võistluse teine koht jääb ikka natuke kripeldama - oleks ju seda täpilist särki tahtnud.




Veeresime veel tagasi alla autoparklasse kohati 60 km/h, mis oli jälle minu jaoks uus kogemus. Maastikurattaga jäävad kiirused pigem tagasihoidlikumaks. Tugeva tuule tõttu ikka käed värisesid ja Urmas kutsus korrale, et ma rahulikumalt sõidaks.

Mäe all +35C kraadises kuumas pakkis Urmas mu ratta kohvrisse, sest järgmisel varahommikul läks meil lend tagasi Riiga. Ma ei olnud veel valmis lahkuma, eirasin seda, et pakkima peab. Söötsin oma leivaga kohalike kitsi ja võtsin päikest. Liiga kiirelt sai läbi see mõnus sõit ja liiga kiirelt hakkas lõpule jõudma ka kogu see Araabia reis. Autoga tagasi Dubaisse sõites sai Urmasega palju muljetatud. Igasugused emotsioonid valdasid, aga eelkõige jäi meil mõlemal tunne, et peaks ikka veelkord maantee võistlust proovima.


Ühel hetkel autoaknast välja vaadates märkasin, et kogu tee äär on kaamleid täis. Nii ühesugust värvi liivaga, peaaegu märkamatult lihtsalt seisid ja uurisid maailma. Juba järgmisel hetkel sõitsime mööda kaamelite haiglast. Jah, Araabia Ühendemiraatides on eraldi ainult kaamelitele mõeldud haigla, sest see on üks olulisemaid ja sümboolsemaid loomi. Populaarsed on ka igasugu kaameli võistlused, kus pidi olema üsna korralikud auhinnarahad. Samuti hakkavad populaarsust koguma kaameli piimast tehtud tooted - šokolaadid, jäätised jne. Tahtsin nii väga korraks seisma jääda, et neid pildistada.


Viimasele õhtule ning kogu reisile pani uskumatu punkti uhke droonide show, mis toimub Dubais õhtu jooksul kaks korda ja seda ainult turismi tipphooajal. Sättisime end kell 22:00 ranna äärde promenaadile, et vaadata kuidas tuhanded droonid tõusevad taevasse ja moodustavad täpseid kujundeid, mustreid ja liikuvat animatsiooni. Droonid helendasid eri värvides ning lõid taevasse hiiglaslikke kujutisi - alates palmipuudest ja lennukitest kuni Dubai kuulsate pilvelõhkujateni. Uskumatu, mida kõike seal riigis tehakse, et inimestel (loe: turistidel) oleks põnev ning hea seal olla.




Oodates oma varahommikust lendu Riiga mõtlesin, et nii palju põnevat jäi Dubais ning AÜEs avastamata ja suure tõenäosusega olen õige pea seal tagasi!