Janika: "Minu päevik – ausalt, otse, omadele!"

Tegelased

URMAS (UL) - manager/mehhaanik/massöör/kokk/abikaasa Urmas Lõiv
KARMEN - treener Karmen Reinpõld
RAIMO - mentaalne coach Raimo Ülavere
MARC - tehnikatreener Hispaaniast Marc Tugues Tarragona
SILLE - sõbranna/fänn/Viljandi Hawaii juhataja/Euroopa meister Sille Puhu
KRISTJAN mehaanik/Pirita Hawaii Kristjan Sepp
PAULINE - Euroopa meister prantslanna Pauline Ferrand-Prevot/valitsev maailmameister
GITHA - Belgia XCO meister Githa Michiels
IRYNA - ukrainlanna Iryna Popova/2016 Euroopa meister XCE
LINDA - šveitslanna Linda Indergand/Tokyo Olümpiamängude pronks

Ettevalmistus hooaja viimaseks neljaks võistluseks algas Eestis Kaika maratoniga. Mul oli ülihea meel kodus võistelda, sest seda juhtub nii harva. Alustada kuskilt rahvamassi keskelt ja lihtsalt nautida sõitu ning melu. Kõigele lisaks see maailma parim kringel peale võistlust.

Euroopa meistrivõistlusteni jääb 14päeva

Mõned pikemad (4h) treeningud tegin Eestis juba enne ärasõitu. Asjad pakkisime 5. augustil. Pakkimisega on mul alati kõige suurem stress. Kaasa saab võtta vähe asju. Mida võtta, mida jätta? Kõik peab olema pakitud nii käepäraselt, et autost välja-sissetassimine oleks võimalikult kiire. Väljasõidupäeva hommikul tegin veel 2h trenni, seejärel poest viimased Eesti toidud kaasa ja ööga sõitsime Slovakkiasse.

Slovakkias olime kokku neli päeva. Üle pika aja soe ilm ja trenni sai teha lühikestes. Esimesed rasked treeningud tegin “kodumäel”.  Sain kiirelt aru, et Tokyosse reisimine, sealt tagasi tulemine ning puhkus on mu vormi korralikult mõjutanud. Sisendasin endale, et jääksin lihtsalt rahulikuks ja küll kõik kenasti tagasi tuleb. 

Räägi palju sa räägid, ahviaju ju ikka möllab. Lõigutrennid tegin ikkagi nutt täiega kurgus. Mõtlesin, et kuidas siis nii, et mul on rohkem kui 30w puudu? Mida ma sinna euroopakatele ronin? Äkki oleks mõistlik lihtsalt trenni teha? Äkki on hoopis asi pingelanguses, mis peale olümpiat tekkis ning ma ei suuda vaimselt end “pushida”. Iga treening lõppes pika halaga/minu monoloogiga teemal "Mis võib valesti olla? Kuidas saaks nüüd kiiremini tagasi sinna kus ma olin?"

Ma püüan esimese hooga alati enda peas aru saada, kas ma ei pinguta piisavalt või ongi mul kehv vorm ja tuleks trenni teha või pole ma jalgu peale pikka puhkust uuesti tööle saanud. Tihti on aga keeruline iseendast aru saada. Siis ma räägin kõigest Urmasele, seejärel Karmenile ja Raimole. Vahel halan ka mõnele heale sõbrale. Iga õhtu uinusin ma aga rahulikult ja suure lootusega, et homme tuleb parem päev.

Serbiasse jõudsime esmaspäeval 9. augustil. Kuumus, mis meid vastu võttis oli ühtpidi nii mõnus ja teistpidi nii väsitav. Peale autosõitu tegin 2h kerge kerimise, mille jooksul suutsin ära juua 1,5l vett. Tavaliselt joon umbes 750ml selle aja jooksul. Mõtlesin, et huvitav, kuidas ma homme 3h trenni tehtud saan? Ma ei suuda ju kodust kaasa vedada 3l vett.

Väike tiimikoosolek toimus teisipäeval, kus ma halasin veelkord oma vormi üle ja et nii raske on. Raimo soovitas endale püstitada väiksemaid eesmärke igaks päevaks. Karmen ütles, et praegu peabki raske olema. Leppisime kokku, et EMile lähen pigem kerge väsimuse pealt, sest trenni on vaja teha. Lisaks otsustasime, et rada lähen vaatama alles viimastel päevadel. Peamine eesmärk oli rasked interval trennid ära teha ja +35kraadise kuumaga sõbraks saada.

10ndal, 11ndal ja 12ndal tegin pikad treeningud koos lõikudega. Iga trenn püüdsin 5-10w kõvemini sõita. Iga päevaga sain aru, et jalad hakkavad paremini liikuma ning watid hakkavad ka vaikselt tagasi tulema. Karmen oli koguaeg olemas olenemata sellest, et ta on puhkusel :) Hoidis silma peal mu treeningutel ja peale viimast trenni ütles sõnad: “Väsimus kasvab, aga võimekus tõuseb”. Huvitav onju :) 

Õnneks on XCO põnev ala ja ainult wattidega pole seal mitte midagi peale hakata - kogu kombo loeb - vastupidavus, jõud, tehnilised oskused, mentaalne ettevalmistus, õnn rajal.. jne. 

13. august - oli kerge päev - läksin esimest korda rajaga tutvuma. Raja treening kestis vaid 1h ja ega ma palju selle ajaga selgeks ei saanud. Ainus mis selgus oli see, et saab olema kiire, kuum ning tolmune sõit. Ratta amortide ning rehvide seadistust ka paika ei loksunud. Koguaeg tundus, et midagi on valesti, aga mis, ei suutnud ma Urmasele seletada.

Õhtul võtsin ühendust tehnikatreeneriga, kes aitas mind Hispaanias. Juhuslikult oli ta Serbias. Palusin teda, et äkki võiksime koos raja läbi sõita, vaataksime amordiseadistusi ning ta räägiks oma nägemuse, kuidas sõit kulgeb. Leppisime kokku, et hommikul teeme koos rajal paar tiiru.

14. august - päev enne starti - trenni läksime juba 8:30 koos Marc´iga. Vaatasime iga “nurga” rahulikult läbi. Kohendasime esiamordi seadistust vastavalt treppidele. Seejärel tegin paar kiiremat ringi koos Urmasega, et võistluskiirusel tunduks ka kõik mugav. Kõige lõpuks veel lahtisõidud, lõdvestus ning võiski minna koju puhkama. Üldiselt teen päev enne võistlust soojenduse täiesti tunde järgi. Seekord venis see aga lausa 2.30h. 

Kuna ilm oli ülikuum ja treening venis pikaks, tegin lõunal uinaku, et paremini taastuda. Terve õhtupoolik, aga läks jääkuubikute tegemiseks ning asjade kokkupakkimiseks. Kohe peale võistlust peame ööläbi sõitma, et Itaaliasse jõuda.

Võistluspäev

Istusime hommikusöögi lauas Urmasega ja õhk ei liikunud. Kell 9 oli juba tunda, et tuleb kuum ilm. Üldiselt mulle soe ilm meeldib, aga 35 kraadi pole enam soe vaid kuum- see on ju saun. Kas ma jään üldse ellu? Kuidas mu keha sellega hakkama saab? 

Võistluskeskusesse läksime võimalikult hilja, sest muidu oleks kogu jää ära sulanud, mida ma eile usinalt valmistasin. Umbes tund aega  enne starti olime kohal. Soojenduse peale ma palju aega kulutada ei tahtnud. Keha ju oli juba soe, oli vaja vaid hingamine lahti sõita. Rullikute peal 10min soojendust + 3x1min all out pingutust + kergelt peale kerimist kuni stardini.

Tokyo jaoks ostsin kalli jäävesti, aga seal soojendust tehes sain aru, et mulle see vest ei sobi. Pigem tekitab tunde, et üldse ei saa hingata, kuna see on kaalult nii raske. Seega ei võtnud ma vesti Serbiasse ka kaasa. Nähes kõiki teisi aga vestiga soojendust tegemas tekkis ikka korraks kahtlus, et kas tegin õigesti, et seda kaasa ei võtnud? Tokyos tundus, et mind jahutab kõige paremini maha see, kui Urmas selja peal jääkuubikut ringi liigutab. Kasutasime sama tehnikat ka sel korral.

Soojendus tehtud. Urmas “vehkis” vihmavarjuga, et mulle tuult teha. Kastsin juuksed ja särgi. Jõin viimase lonksu vett. Panin kiivri ning rinnahoidja vahele paar jääkuubikuid. Oligi aeg minna.

Start

30sek stardini… vaatasin, et mul veel on soojendus salvestamata. Tõmbas pulsi korralikult üles. Mõtlesin: "Kiiresti, salvesta ära… mis sa muned!!?"
15sek stardini… “Uhh tehtud!” .. ja järgmine hetk juba oli minek. Klipp kinni ja oma koha eest võitlema. Peas oli vaid mõte: “Ürita aru saada grupi liikumisest, hoia silmad lahti!"

Esimene ring

Stardi tõusu esimeses pooles olid nö kindluse väravad, kus mul oli plaan paremast äärest minna, sest trennis sõitis Urmas mind vasakusse äärde “karpi” kinni. Kõik konkurendid aga surusid mu vasakule ja ise trügisid paremasse äärde. Mõtlesin: "No esimene plaan on aiataha läinud." Järgmine hetk panid paremal ratturid omavahel kokku ja sain vasakult üpris kenasti minema ilma suurema probleemita. "Uhh.. pane nüüd pea maas tõusu lõpuni." Panin, aga tagant tulid kõik veel suurema hooga ...sirgel panid mööda ja siis oli järgmine oluline kurv, kus ma kaotasin valvsuse ning mind trügiti lihtsalt välja. Korraga olin kaotanud vähemalt 10kohta. Piisas ainult 150 meetrist, et kukkuda 10ndalt 20ndale kohale.

Terve ringi mõtlesin plaani, et kus ma nüüd mööda saan, kõik jõuavad sellel lihtsal rajal paugutada. Esimestel ringidel ei vaju kellelgi tempo. Üritasin jälgida kuidas konkurendid mu ümber sõidavad ja mõelda, et kus mul suurem võimalus eest ära minna on.

Teine ring

Sel ringil vist toimus kõige rohkem igasugu äpardusi mu ümber. Kes kukkus, kes sõitis kellegi teisega kokku, positsiooni võitlused ja kohtade vahetamised. Ma ei trüginud ekstra, proovisin lihtsalt eemale hoida selle suure grupi omavahelistest “kaklustest”, et vähem energiat kulutada. Kõigil oli endiselt jõudu, et iga nurga peal püsti tõusta ja kiirendus teha. Treppidel tundus, et natuke suuremad tüdrukud veeresid kiiremini alla ...või siis ma hoidsin pidurt peal?!? Ei tea. Igaljuhul tuli alati pisike 1-2sek vahe sisse, mille ma siis uuesti kinni pidin sõitma tõusul.

Kolmas ja neljas ring

Need ringid läksid kuidagi väga kiirelt. Proovisin tempot kõrgel hoida just laugetel tõusudel. Kuna tõusud olid väga künklikud ja rappuvad, panin paar käiku raskemaks - oli küll lihasel raskem, aga ratas liikus paremini edasi. Peamiselt oli mõte sellel, et sõita joogipunktist joogipunktini. Ühes ootas mind Urmas ja teises Kristjan. Mida kiiremini sõidan selle joogipunkti vahelise ala, seda kiiremini saan külma jooki või kasta end. Silmad kipitasid tolmust. Suuremast pundist olin ettepoole saanud. Ringi lõpuosas olevad väiksed ja järsud põnksud sobisid vist mulle ka paremini, sest liikusin seal kiiremini teistest.

Viies ring

See oli esimene ring kui sain aru, et kuumus on hakanud sõitjaid mõjutama. Mõtlesin, et: “Ju vist olen tublisti joonud, et mul veel pole midagi hullu." Iga kord ikka püüdsin suurema ja veel suurema lonksu külma jooki võtta. Lisaks olid stardi/finishi alas voolikud vett pritsimas, millest läbi sõita oli ka ülimõnus. Kuna esimene grupp oli tempo alla lasknud (keegi ei tahtnud vedada vastutuule sirgetel), jõudsin selleks ajaks lausa 10sek kaugusele.. ehk siis olin peagrupi saba peal. Emotsioon tõusis. Mõne sõitja sõidustiilist saad aru, et ta on väsimas ja ainus mõte mis siis tekib on “Mul on veel jõudu et ta kätte saada."

Pikalt armu ei antud ja Prevot hakkas tempot tegema. Mõni proovis kaasa minna. Mina olin grupi püüdmisega end juba piisavalt kulutanud, seega polnud sel hetkel mul midagi juurde panna. “Hoia oma tempot” ja Urmase sõnad “Kõik on siin samas” kannustasid mind edasi. 

Kuues ring

Selja taga Githa ja ees Irina ning Linda nii me sõitsime. Ringile minnes ei jäänud ootama ja läksin kohe ette, et tehnilistes kohtades saaksin oma sõitu teha. Lootuses, et kui hoian tempot peal, ehk neil läheb ka raskeks. Pool ringi sõidetud ja treppide juures surus Linda end mööda. Treppidest alla sõites vahetasime ka Irinaga kohad. No ei tea, enda arust ei hoidnud pidureid all, aga alla ma sealt treppidest teistest aeglasemalt igaljuhul tulin. Äkki ikka kehakaalust ka loeb miskit?? Tõusu peal vahetasime veel Lindaga kohti korraks.

Teise poole ringist sõitsime aga samas järjestuses, kuni selle ühe hetkeni, kui mul kõik otsa sai. Kus see nüüd siis nii äkki tuli? Vasak jalg läks krampi …siis parem. Ainus mõte oli, et “Ära lase jalgu lõdvaks, vänta, vänta, vänta… ainult vänta edasi." Laskumise peal püüdsin venitada. Korraga oli nii kuum ja nii raske, et ei jõudnud enam üldse .. Sain aru, et nende jalgadega enam kolmandat kohta ei püüa. Mõtlesin vaid, et “Neljas on siin samas minuga koos. Ma ju oskan küll kannatada. Ürita lihtsalt taastuda ja venitada jalgu." 

Viimane ring

Ringi esimene pool läks jälle kuidagi lihtsamaks või siis Irina ja Linda lasid tempo alla. Suutsin nende selja taga ilusasti taastuda. Treppidel ei jäänud maha ja sõitsin kenasti saba peal. Usk oli veel, et ma olen küll väike, aga mul on jõudu palju. Plaan oli viimased kõige järsemad põnksud ette minna ja panna pea maas kasvõi minestamiseni. See oli ainus koht, kus tundus, et mul on parem minek.  Pea huugas kuumast. Enam ei suutnud Urmase juures otsustada, kas võtta vett kastmiseks või spordijooki joomiseks… oleks tahtnud kõike ja korraga.

Möödusime viimast korda Sillest, kes oli iga korda niii kõvasti karjunud ja sel korral ka muidugi. Mõtlesin, et kas tal hääl ikka jääb alles?

Väiksed trepid alla ja siis see viimane saatuslik sik-sak tõus. Irina vahetas käiku ja tema rattal tuli kett maha. Nagu kombeks tuleb seda keset teed hakata peale panema, et teised sõita ei saaks. Poole tõusu peal tulime Lindaga maha ja jooksime Irinast mööda. Mul läks vasak jalg jälle krampi, aga sain kuidagi ikka edasi sõita ja Lindale sappa võtta.

Järgmine sekund tuli selja tagant “lendav” Irina. Terve aeg oli tunne, et tal on jõudu kõige vähem, aga pani meist mööda ja tegi kohe päris suure vahe sisse. Mul oli korraks hämming ja siis mõtlesin, et nojah noh… mis seal ikka..

Korraks proovisin veel viimastel tõusudel Lindast mööda saada, aga ta muidugi suutis kenasti blokkida mind ja lisajõudu mul enam polnud, et 1000w välja panna. Viimane laskumine alla finishisirgele - Linda läks ees ja ega siis enam suurt midagi teha ei olnud ka. Pidi leppima kuuenda kohaga.

Pärast võistlust istusin varjus, kus Sille ja Urmas mulle vett peale valasid ja uuesti elule turgutasid. Muidugi jääb kripeldama see, et ei suutnud neljandat kohta ära võtta. Samas ma tean, et kui ma oleks neljanda koha saanud, jääks kripeldama, et miks ma kolmandat kohta ei saanud… jne.. Kripeldama ei jääks vaid siis kui saaksin esimese koha. 

Kas ma olen rahul? Esimese hooaga ütlen kindlasti, et ei ole, aga sisimas ju tean, et ma andsin sel päeval maksimumi. Ükski sõit pole mul 100% plaani järgi õnnestunud teha. Võib-olla see ongi normaalne? Elus ei saa kõik ju plaani järgi käia.

Taustainfoks veel nii palju, et meil pole aega nautida peale võistlust elu või ilusat tulemust. Me teeme kõike Urmasega kahekesi ja ülesanded on täpselt jagatud. Urmas pesi ratta ja mina pakkisin viimased asjad/toidud kaasa. Koristasime oma airbnb maja ning juba öösel sõitsime edasi Itaaliasse. Keha on väsinud. Pea on väsinud. Aga meel on rõõmus ja ma hoian Urmase veel järgmised 8h üleval oma emotsionaalse jutuga, et mida kõike võiks järgmine kord teistmoodi teha.