Ann "Tatrapuder" L'Etape du Touril

L'Etape du Tour. Päris Tour de France'i etapp. 

Iga harrastus(maantee)ratturi unistus. Alates aastast 1993 on Tour de France korraldaja ASO võtnud tuuri kolmenädalasest kavast üks-ühele reaalse etapi ning teinud sellest napilt ihaldusväärseima harrastajate rattasõidu terves maailmas. Sõidetakse täpselt sama trassi, mida proffide karavan siis mõni päev hiljem vajutab. 16 000 reganut, 72 erineva rahvuse esindajat. Meie mehi/naisi seekord finišiprotokollis tervelt 122!

L'Etape du Tour

Selleaastane etapp oli üks ajaloo raskemaid. Kokku 167km, mille sees tuleb ronida 4700 püstloodis tõusumeetrit.
Col du Galibier - 23km, keskmine tõusuprotsent 5,1%, jõutakse 2600 meetri kõrgusele merepinnast.
Col de la Croix de Fer - 29km ja 5,2%
Alpe d'Huez - 13,8 ja 8,1%

Laseme Hawaii tiimisõitjal Ann-Christine Allikul muljetada.

Selleks, et jõuda finišijutuni, alustan ma loomulikult natuke kaugemalt. Aus oleks minna ajas tagasi aastasse 2020, kui rattasõit mu südame röövis ja ma oma esimesel pikal sõidul (Tour de Võrtsjärv) kuulsin, et eksisteerib selline asi nagu rahvaetapp legendaarsel Tour de France’l.. ja see on väga raske, tavaliselt.

See tundus kohe sekundi pealt parajalt jabur mõte, ja oleksin ilmselt juba 2020 sinna läinud, kuid sõber viirus tegi ju kõikidele teised plaanid. Fast forward sügisesse 2021, kui avati regamine selleaastasele etapile ning üsna esimeste minutite seas ma sealt juba registreerimise kinnituse saingi. Vägev! Plaanisin kõvasti valmistuda, aga elu tegi teised plaanid. 

Ei saa öelda, et ma etapile ilma mingisuguse ettevalmistuseta läksin, aga tegelikult on kogu mu hooaeg olnud üks rida häid jalgu ja vormi ning kogu aeg planeeritud ”tõsiselt treenimine” lükkub aina edasi. Kui aprillis Hawaii kevadlaagrisse läksin, olin veel suusahooajast välja puhkamata, veel kümmekond päeva enne rattahooaja avamist sai Haanja100 suusatamisele punkt pandud... Kevadlaagrist koju tulles puhkasin võimalikult palju, aga tegelikult juba maikuus hakkas maanteehooaeg pihta, kui tegin kaasa Elvas oma esimese kriteeriumi ja järgmisel päeval Aerobike maanteekarikasarja etapi. Siis juba Ladies Tour of Estonia ja Tartu Rattaralli ja igasugused muud stardid. Põhimõtteliselt mul jäidki ära endale lubatud ”puhkus” ja ”tõsiselt treenimine”, sest tiheda võistluskalendri kõrvalt väga pikki ja raskeid trenne polnud mõtet keevitada. 

Jaanipühade ajal võtsin edukalt osa Eesti Meistrivõistlustest, kus naiste eliidi kuldne medal mulle kaela riputati.. oleks tahtnud veel rohkem linnaringe nautida, aga see oli äge ja ootamatu kogemus!

Peale meistrikaid võtsin jälle keskmisest rahulikumalt (loe: tegin 12h trenni viie päevaga, suht rahulik, ok?) ning juba panimegi autoga Euroopa poole. Kuna rattasõit on mind viinud kokku mega ägedate inimestega, siis polnud kuigi raske leida kaasmõtlejaid, et juba enne L’Etape starti veeta aega soojemas kliimas ja kõrgusel, kus hapnikku nii palju peale ei tule. Esmaspäeval tegime esimese rattasõidu Livignos, kus ronisime 2315 meetri kõrgusele merepinnast, mis oli ühtlasi minu elu esimene kord rattaga nii kõrgel sõita. Ütlen ausalt, et kui jalgades oli peale kahepäevast autosõitu-puhkust hea tunne, siis õhku ei tulnud üldse peale ja olenemata olematust kiirusest oli see üsna ebameeldiv :) Kuid tundus väga hea mõte järgmine päev veel üks oma bucket listi tõus - Passo dello Stelvio (2758m merepinnast), ära sõita. Päris ausalt mõtlesin sinna üles sõites, et mina ei lähe pühapäeval sinna etapile marki täis tegema, kuna mul on nii rõvedalt raske ja pole kunagi nii hull olnud. Hahahaha! 

Seejärel veetsime paar päeva Itaalias Como järve ääres, kus esimesel päeval külastasime Museo Del Ciclisme muuseumit, kuhu viis magus 800 tõusumeetriga tee.. Järjekordne "puhkepäev" ratta seljas kirjas :) Como ääres kogunes veel paarsada tõusumeetrit ja reede hommikul saime lõpuks võetud suuna Briançoni - L’Etape 2022 stardilinna. Kohale jõudes läksime kohe võistluskeskusesse, kust sain kätte oma vägeva nime ja lipuga numbri ning selleaastase Touri rattasärgi, lisaks siis kõigile osalejatele seljakott sponsorite träniga. Võistluskeskuses tundus nagu kõik eestlased oleks Briançoni tulnud, isegi lugupeetud president Kersti Kaljulaidiga sai omavahel jõudu ja kerget jalga soovitud. 

Õhtul hakkasime siis esialgset mänguplaani koostama
- kas ja kuhu viia pühapäevaks auto
- mida süüa
- kui pikad sokid panna
- kas pats peab olema külje peal või seljal jne.. 

Otsustasime siis, et sõidame laupäevahommikul esimesed 27km võistlusrajast läbi, et ”lahti kerida” ja trassist aimu saada. Kogunesime siis osade kaasmaalastega ja panime ajama. Ossa-wau - kui palju rattureid ühel teel sõitmas üles ja alla, kui palju autosid viisakalt teed andmas. Nii äge! Meie pundile lisandus järjest ägedaid välismaalasi, kellega mölapidamatuse käes vaevlev mina muidugi jutustasin. Lisaks leidsime tee pealt veel eestlasi, näiteks avanes mul võimalus sõita Mr moomoo Allan Orase kõrval mäest üles, kui ta ütles, et tal on juba raske hingata :) Me kõik oleme inimesed?!!!! 
Muideks moomoost sai vahetult enne L'Etape tellitud ka spetsiaalne valge särk, et Alpide päikese käes mitte oma tavalises mustas vormis ära sulada :) Ka kiiver sai heledama vastu vahetatud.

Igatahes, peale seda 27km üles ja 27km alla sõitmist viisime siis ühe auto finiši lähedusse.. big mistake! Kaotasime sellega terve ägeda päeva ning pühapäeval peale sõitu saime aru, et oleksime ühe autoga ju ka tagasi tuldud saanud (meil oli üks auto juhita, üks juhiga). Niiet EI TASU ÜLE MÕELDA! 

Ok. Nii. Pühapäev. Go time.
05:15 hommikusöök - kaerehelbepuder ja prantsuse stiilis võiks
05:50 kotihoid ja viime rattad stardikoridori - nii hea on elada 300m stardijoonest!
06:30 viimane vetsuskäik ja rõõmsal sammul stardikoridori ratast otsima - Salumäe, Evgeni, Juss… kõik juba mandrossivad.. mina alles kelpsutan.. vist pole IKKA VEEL ARU SAANUD, KUHU MA TULIN??
06:56 teeb veel kiire stardikoridori video instagrami
07:00 Start! 

Enne starti mingisugust närvi mul sees ei olnud. Kuna ma pole varem nii kõrgel, nii kõrgele ja samal ajal nii kaugele sõitnud, siis teadsin, et lähen sõitma kahe eesmärgiga: 1) SÕIDAN OMA SÕITU ja 2) JÕUAN SIRGELT FINIŠISSE. Stardist hakkasime kohe tõusval teel minema. Esimene tõus kuni Col du Galibierini (36,2km ja 2642m+) oli täitsa mõnus(sellest siis esimesed 27 kilomeetrit sai eelmisel päeval "kerge trennina" läbi sõidetud ka). Terve tõus oli selline ühtlane kerimine omas tempos.. Jutustasin kaaskannatajatega, kuulasin inglasi rääkimas oma eelmisest üheksast etapist; eelmise nädala Marmottest jne.

Laskumine oli kiire ja mõnus, vahepeal sain isegi mõne eestlasega paar sõna vahetada, kuid siis tuli teine tõus. Algselt tundus üsna halastamatu, kuid tegelikult sai enne Col de la Croix de Feri (29km ja 2067m+) otsa jõudmist paaril lõigul isegi natuke allamäge sõites puhata. Selle tõusu jalamil muidugi sai mul esmakordselt vesi otsa, kuid õnneks vaid paariks kilomeetriks, sest tõusu teisel kolmandikul oli teeninduspunkt, kus veepudelid panin pudelid ääreni täis, käisin elu puhtaimas välikäimlas vetsus ja jätkasin sõitu :). Selleks ajaks olin ikkagi juba enam-vähem enda tempos sõitvad inimesed selgeks teinud ja teadsin hästi, kelle power mulle jõukohane on ja kes mõnusalt ühtlaselt mäest üles kerib, seega jälgisin neid. Kusjuures pean mainima, et välismaa sõitjad on naiste suhtes väga palju viisakamad ja keegi ei proovinud mind kordagi teelt välja sõita. 

Pärast teist tõusu tuli mõistagi laskumine ja siis minu lemmik osa - mõnus lauge tee, kus saab vajutada. Plaan oli seal mingi hea pundiga korralikult sõita, aga läks nagu alati.. ISEGI 16 000 reganuga sõidul suudab Ann jääda vastutuule lõigus ÜKSINDA nii, et sõitjaid ei paista ei ees ega taga. Nühkisin siis ise kõrgete vattidega mõnusalt tööd teha, sest teadsin, et viimane tõus tuleb igal juhul raske ning aega võidan pigem sirgel oma raske jalaga kui tõusul veepuuduses ja kuumaga võideldes. Käisin ka enne viimast tõusu joogipunktis pudeleid täitmas, kuid üsna kiirelt olid need otsas, sest kasutasin seda vett rohkem kastmiseks kui joomiseks. Õnneks üsna peagi tõusu alguses oli punt eestlasi, kes megalt kaasa elasid ja ming geeli ning heade sõnadega kostitasid!

Aitäh! Viimane tõus oli üsna raske, kui see eest oli seal meeletult palju melu ja kaasaelamist, seega teadsin, et tuleb lihtsalt üles sõita. Viimaseks tõusuks siis ratturite jaoks täielik maasikas - Alpe d'Huez, mis viib 1850 meetri kõrgusele merepinnast ning peidab endas 13,8 kilomeetrit puhast kannatust (keskmine tõusunurk 8,1%). Igatahes.. mõeldud-tehtud ja lõpetasin võistluse ajaga 07:48:21. Ütleme nii, et ilmselt võimete ja enesetunde põhjal oleksin mõned minutid kindlasti võinud säästa, aga kuna esmakordse kogemusena tahtsin kindlasti finišisse jõuda, siis ei tahtnud üle pingutada. 

Minu aeg andis mulle naiste arvestuses ebareaalse 21.koha ning arvestades, et mul pole treenerit ja ma ei treeni eesmärgistatult vaid puhtalt enesetundest ja rattaspordiarmastusest tulenevalt, siis ei saaks oma sooritusega vist rohkem rahul ollagi. 

 See, mis toimus raja ääres kogu sõidu vältel oli kergelt öeldes vägev, nii palju kaasaelamist ja ossa, kui väga prantslastele meeldib, et naised sõidavad - minuga joosti kaasa ja mu nime hüüti rohkem, kui mu ema seda kunagi hüüdnud on! Lisaks sellele ettearvamatult palju Eesti lippe ja ergutavaid sõnu emakeeles. Vägev. Kniks ja aitäh!

Kui ma varem mõtlesin, et Tartu Rattaralli on suur rattapidu, siis L’Etape lükkas mu senise arvamuse mitmekordselt ümber :)