Hawaii Team x Ladies Tour of Estonia

Hawaii Express Mixed Team X Ladies Tour of Estonia 2022

Fotol vasakult paremale: Hanna Karoline Taaramäe, Pinja Koskinen, Ursula Linden, Kate MacLeod, Ann-Christine Allik ja Carol Kuuskman. 
Foto: Māris Vancevičs

Esmaskordselt toimunud Ladies Tour of Estonial (111,7 km) osales ka Hawaii Expressi tiim. Tänavune võidusõit viis meid sõitma Tartu lähedale ning tõi kaheks lõpuringiks Tartusse, kus ootas ees kaks linnaringi koos legendaarse Lossi tänava munakivitõusuga.

Hawaii Expressi esindanud tiimi kuulus kolm Eesti tüdrukut - Hanna Karoline, Ann-Christine ja Carol, kaks Soome pedaalijat - Pinja ja Ursula ning Inglismaalt pärit Kate. Kuigi osad tiimi tüdrukud on juba märkimisväärse võistluskogemusega, siis nii kõrge kategooria sõit oli kõikide jaoks esmakordne ning seetõttu ka väga eriline.

Edasi laseme juba Ann-Christinel jutustada, et kuidas kõik ikkagi päriselt oli :)

Foto: Māris Vancevičs

Meie tiimi tegi eriliseks see, et tegelikult me polnud enne väga omavahel tuttavad. Kuna enamik meist peab igapäevaselt käima tööl-koolis ja perekonna eest vastutama, siis ei ole treeningute ja elu kõrvalt lihtsalt ülemäära palju aega, et leida nii suure kambaga ühist sobivat aega, et koos trenni või lõunale minna. Lisaks muidugi see, et elame erinevates paikades - lausa eri riikides.

Seega jätsime omavahelise läbisaamise juhuse hooleks ja moodustasime tiimi lootes, et kõik on nii normaalsed, nagu tundub. Meie õnneks saime laupäevahommikul kohtudes kohe aru, et oleme kõik samal lainel ja saame üksteisega hakkama küll.. Milline kergendus! 

Foto: Māris Vancevičs

Autoparklas tegime väikese tiimikoosoleku, leppisime kokku erinevaid asju, mis enne suurt võidusõitu kokku lepitakse, täitsime ära loendamatu arvu pudeleid, panime taskud punni PowerBari geelidest ja vaatasime üle, et patsid ikka tugevalt peas oleks.

Siis oli juba aeg sealmaal, et tutvustati laval tiime - saime meiegi sinna sirge seljaga Hawaii vormi välgutama minna. Milline eriline tunne oli seal seista ja kuulda oma nime! Peale seda tegime veel paar kiiret pilti ja soovisime üksteisele edu, ning juba oligi aeg stardikoridori minna. Seal veel tuletasime üksteisele meelde, et kõige tähtsam on, et jääme kõik terveks ja naudime sõitu, sest sel hetkel me isegi ei teadnud, kas meie võimekus meid üldse sõidu lõpuni rajal hoiab.

Minu lühikest sõidukogemust arvestades ei suuda ma tänaseni uskuda, et ma sain sõita kaasa sellisel rahvusvahelisel sõidul, kuhu tulid naised kokku rohkem kui kümnest erinevast riigist, olles enamjaolt palju-palju pikema võistlusspordi taustaga kui mina.

Sõit ise oli selline… Alguses stressirohke, kuid hiljem rahulik. Nimelt sõidu pidulik osa enne tehnilist starti oli väga närvesööv. Seal näpiti pidureid liiga palju ja ausalt tekkis tunne, et selles pundis küll sõita ei julge. Tegelikult õnneks polnudki nii hull… Kui välja arvata minu ees toimunud kukkumine ca 30ndal kilomeetril, kus ees järjest küljed maha pandi ja ma murul maastikusõitu harjutada sain. Sellega jäin korra peapundist maha, aga õnneks polnudki seni pingutanud nii, et sõidu lemmikosaks ehk kruusalõiguks jõudsin täpselt grupile sappa. Kui grupi kinni püüdsin, siis nägin, et ÕNNEKS ON MEIE TIIMIST kõikide naistega korras (ei saanud kukkumisel ju täpselt kohe aru, kes seal maoli on).

Tartu lähistel kulgenud rada ise oli selline üsna tavaline, mingeid suuri vaatamiselamusi ma seekord esile tuua ei oska (tavaliselt jõuan isegi võistluste ajal ikka natuke ahhetada meie kodumaa ilu üle). Suuri tõuse, Eesti – Ülla-Ülla!, ei olnud. Noh, kui välja arvata täitsa lõppu jäetud linnaringid, kus kaks korda munakividel Lossi tänava tõusu saime võtta (nii, et organid sees ilmselt tagurpidi keerasid) ja seejärel ka Vanemuise tõusu nautida. Kui õpiks end paremini positsioneerima, siis oleks võib-olla natuke eespool suutnud üle finišijoone tulla, aga no kuna rattasõidugeen on nii värske ja kogenematu, siis ma alles õpin seda värki.

Üldiselt andis see sõit mulle juurde palju uusi oskusi, parema sõidu analüüsimise võime, meeletult uusi ägedaid rattasõbrantse siit ja sealtpoolt ning loomulikult kuhjaga rohkem motivatsiooni edasi panna ning unistada jätkuvalt suurelt.

Foto: Māris Vancevičs

Kate MacLeod kommenteerib sõitu järgmiselt: “See oli unistuse täitumine - sõita profitasemel sõidul rahvusvaheliste sõitjatega. See kogemus andis mulle veelgi enam motivatsiooni võistelda ning saada tugevamaks.  Oli tõeline privileeg sõita koos teiste tüdrukutega ja näidata, millisel tõusuteel on rattasport Eesti naiste hulgas ja kui tugevad me oleme. Suured tänud Hawaii Express ja CFC meie toetamise eest sellel võistlusel!” 

Foto: Māris Vancevičs

Carol Kuuskman ütles, et rada oli väga-väga äge. Eriti meeldis talle hea kvaliteediga kruusalõik, sest eelnevalt kardetud ratta- ja rehvimuresid seal ei tekkinud. Sellegipoolest hoidis ta kruusalõigul tähelepanu üleval, sest potentsiaalselt oleks võinud kogenumad võistlejad seal otsustavaid samme astuda. Kirsiks tordil pidas Carol just munakivitõusu. Kokkvõttes jäi Carol sõiduga rahule ning loodab, et saame ka järgmisel aastal stardijoonel olla.

Hanna Karoline sõidujärgsed emotsioonid: “Meil oli äge tiim! Tulime ju kokku ekstra selleks sõiduks ja teineteisega paljud tuttavad varasemalt ei olnud. Ometi oli hommikul enne starti selline tore olemine ja sõbralik feeling. Keegi ei mandrossinud sõidu pärast ja särtsu õhus polnud. Kui vaid see särts, mis tuli meie lõbusast olekust!

Leppisime kokku, et ei kuku ja naudime igat momenti. See eesmärk sai täidetud! Sõidu ajal pärast maokaid otsisid minu silmad kogu aeg grupis musta-kollast, et kas ikka kõik tüdrukud pääsesid. Hingasin kergendunult kui nägin oma tšikke! Sõidu kulg oli selline nagu enamjaolt alati naiste rattaspordis on. Linnaringidel läks grupp ribadeks ja siis oli teada, et iga rattur peab vaid enda eest sõitma. Nii tore oli finišis tüdrukutega rõõmustada, et saime sellel ajaloolisel sõidul koos sõita ja esindada HAWAII värve.”

Foto: Māris Vancevičs

Ka Pinja ja Ursula jäid sõiduga väga rahule ning on tänulikud, et said osaleda meiega Tartus Ladies Tour of Estonial. Isegi kuigi Pinja sai ametlikku protokolli kirja DNF, siis see ei raputanud tema võidusõiduhimu ning peagi saab teda uuesti rajal näha.

Ja mina olen ülimalt tänulik, et minu rattaarmastus on mind kokku viinud Hawaii Expressiga ja selliste ägedate naistega nagu meie tiimi kokku tulid.  Kui meil Ladies Tour of Estonial oselemise plaan hakkas aprillikuus küpsema, ei osanud me ette näha, et saame kokku lausa kuueliikmelise (olgu mainitud, et MAAILMA KÕIGE ÄGEDAMATEST NAISTEST KOOSNEVA) tiimi, võimaluse esindada Eesti vingeimat rattapoodi ja lisaks sellele veel nii meeletus koguses suurepäraseid emotsioone. Ja noh… Nüüd on meie nimed procyclingstatsis ka üleval, nagu päris! 

Foto: Māris Vancevičs