Esimene täispikk x Kaisa Rahu

Ironman Tours Metropole - Loirey Valley

Ideest teostuseni teha täispikka triatlonit sündis peale 2025 aasta LÉtape-i, kus sai selgeks, et mida tähendab vaimne pingutus lisaks füüsilisele. Minu jaoks pole olnud kunagi küsimus selles, kas mu keha suudab teha midagi sellist, vaid pigem tulevad limiidid ette peanupus. 11 kuud peale Prantsusmaal läbitud hullust olin tagasi samas riigis. Kuid seekord ei olnud minuga kaasas maanteeratas, vaid kalipso, eraldistardiratas ja jooksutossud. Ironman Tours Metropole - Loirey Valley nimekirja ma ennast olin lisanud.

Võistluspäev leidis aset 14. juuni. Hommikuäratus kell 4.30 ja stardipauk kõlas kell 6.30. Esialgu tuli läbida jões 3800 meetrit ujumist. Ujumine on minu jaoks ala, mis “tuleb ära teha” ja siis algab võistlus. Esimene kilomeeter ja natuke peale tundus terve igavik. Üritasin aeg-ajalt pead üles ajada ja näha, kas ümberpöörde koht paistab. LÕPUKS kui see tuli, oli sama tunne, nagu oleks rattaga juba 90 kilomeetrit sõitnud. Peale pööret läksid kilomeetrid juba kiiremini ja ajaga 1:13:29 ma veest väljas olin. Rattaalasse oli pikk jooks - peaaegu 600 meetrit. Sellest 400+ õues koos väikese trepijooksuga ja siis juba paarsada sisehallis, kus ootasid rattad ja muu varustus. Kalipso seljast, kiiver pähe, kingad kätte ja jooks ratta juurde. Kuigi paljud triatleedid kinnitavad oma jalanõud ratta külge, siis arvestades milline sahkerdaja ma olen, siis panin ma rattakingad vahetult enne sõitu jalga.

Rattarada oli 180 kilomeetrit pikk, tõusumeetreid ligi tuhat. Kuigi sõidad suurema osa rajast pea maas, siis vaated olid ikkagist vägevad. Vähemalt nii palju kui ma neist mäletan. Rattal kaasas oli mul 2750 milliliitrit vedelikku, soolakapslid, 12 geeli ja 2 batooni. Lisaks olid rajal punktid iga ca 20 kilomeetri tagant, kus sai krabada vett, elektrolüüte, geele ja batoone. Kuna rajal pakutakse Maurtenit, aga minule see ei sobi, siis panustasin oma Powerbari geelidele ja elektrolüütidele.

Igas punktis sai tempo maha võetud ning veepudel haaratud. Millega end jahutada ja juua nii palju kui võimalik. Olin ka oma Garmini kompuutrite eelnevalt sätestanud kõik notificationid, mis andsid teada, millal juua, millal süüa, millal võtta soolakapslit. See tegi elu lihtsamaks. Pidin ainult keskenduma rajal toimuvale ja datale. Rattal läks raskeks umbes 125 kilomeetri juures, kus tundsin uimasust peas. Ja kogu aeg oli ilge janu. Just vee järgi. Ma ei jaksanud enam magusat jooki juua ja see on kindlasti õppimiskoht uueks võistluseks. 

Uimasuse vastu aitas ilmselt kofeiiniga geel, mille ka kiiremas korras ära sõin, kui tundsin, et silm tahab kinni vajuda. Lisaks ka teadmine, et kohe varsti on see tehtud ja algab viimane ala. Kuna olin vahetult jäänud viirushaigusesse, siis rattasõidu numbrid olid kindlasti madalamad, kui oleksin tahtnud. Küll aga tundub, et minu ratta aeropositsioon ja numbrid triatleedi kohta olid ikkagist piisavalt head, sest naiste parima rattaaja ma välja sõitsin, milleks oli 4:49:29. Keskmiseks kiiruseks 37.16 km/h. Pisarad voolasid, kui jõudsin vahetusalasse, sest see kõik tundus ikka nii uskumatu, mida ma teen. Mul ei olnud tol hetkel veel aimugi, mis kohal ma olen, kuidas mul läinud on. Teadsin seda, et rattal olin mööda sõitnud üle paarisaja inimesest ja minust möödus vaid kaks inimest. Rattaalasse jõudes asetasin selle tagasi, kust olin võtnud ja oli aeg vahetada rattakingad tossude vastu.

Jooksu algus oli paljulubav. Olen avastanud, et minu jooksusamm on kordades parem, kui olen rattaga ette sõitnud. Tunne oli kerge ja hoidsin seda “kergust”, kuna teadsin, et õues on üle 32 kraadi sooja ja raskeks läheb niikuinii. Lisaks oli motivatsiooniboonuseks teadmine, et olen kolmas naine ja üsna pea kolmandalt kohalt liikusin teisele. Kahjuks see “kergus” lõppes juba mõne kilomeetri peal. Kuigi jalad olid värsked, siis minu kõht ei teinud koostööd. Ilmselt olin tarbinud liiga palju mineraale, kuna hirmust rattal tarbisin veel lisaks ka rajal pakutud Precisioni jooke ning kui jooksma läksin, siis muidugi võtsin veel juurde elektrolüüdi jooke. 38 kilomeetrit möödusid 12 vetsupausiga.

Olles hiljem kuulnud kaasvõistlejatelt, et õues oli 37 kraadi sooja, siis mina seda ei mäleta. Kogu mu energia läks kõhukrampidega võitlemise peale. Arvutusekohaselt läksid mu pausid maksma 20+ minutit, kuid nagu olen ka teistele öelnud, siis see on Ironmani võlu ja valu. Sa ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab. Kui ma poleks olnud kõhukrampides, siis äkki oleks olnud mul jalakrambid või kuumarabandus. Ma olen elus pidanud maha palju vaimseid võitluseid endaga, aga see oli kindlasti kõige suurem ja kuigi alguses pidasin oma jooksu epic failiks, siis tegelikult oli see EPIC. Finišeerida sellise jooksuga üldkokkuvõttes 3. kohal väärib omaette aplausi.

Lõppajaks 9:48:24. Naiste üldarvestuse kolmas koht ja N30-34 teine koht. Ja boonusauhinnaks slot Ironmani MM-ile mis toimub juba 10. oktoober Konal.

Kuigi olen pidanud kaua oma tugevamaks alaks jooksmist, siis selle aasta treeningud on näidanud, et minu lõputud kilomeetrid ja armastus jalgrattasõidu vastu on aidanud kaasa suurele arengule rattasõidus. Kogu võistlusest oli kindlasti see ka minu lemmikala ja oleksin meeleldi sõitnud pigem veel ühe korra ratast kui selle maratonifiasko läbi teinud. Viimase 7 kuu datale tuginedes olen sõitnud rattaga 208 tundi. Nendest 55 tundi olen saanud nautida pukisõitu TT rattal. Sinna sisse jääb ka palju treeningtunde laagrites ja viimaste kuude pingutused TT rattal koos Eesti kõige mõnusama tuulega.

Toitumine: Enne ujumaminekut tõmbasin sisse ühe PowerBari kofeiini ampulli + 30g süsivesikuga geeli. Niipea kui jõudsin vahetusalasse, sai tarbitud veel lisaks üks hüdrogeel. Plussid miinused kokku lugedes, tarbisin rattal ära umbes 380 grammi süsivesikuid, 3 liitrit vedelikku, ca 150mg kofeiini ja liiga palju mineraale :D. Jooksul pidin kahjuks toitumise keerama peapeale, kuna geelid kaotasin välikäimlates ära ja kõht miskit vastu ei võtnud. Taskutest leidsin 2 Powerbari geeli ning lisaks võtsin rajalt 1 Maurteni geeli ja 1 Maurteni batooni (millest suutsin ühe ampsu süüa). Lisaks sai tarbitud palju Colat, meeletult vett. Arbuusi ja pähkleid.

Geelid, mis tarbisin:
GEEl fuel 30 cola apelsin
GEEL õun kofeiin
GEEL hydro cola kofeiin
GEEL hydro apelsin
Lisaks:
AMPULL kofeiin boost

Ma tahan tänada südamest neid inimesi kes on olnud sellel teekonnal koos minuga. Minu treener Kirill, kelleta ma ei teeks ligilähedalegi sellist tulemust. Johanna, kes oli mastermind minu toitumise taga ja arvutas iga viimse kui süsivesiku, soola mulle välja. Minu toetajad ja minu lähedased, aitäh! Mis edasi? Nüüd ootab ees puhkuseperiood (kaks nädalat ilma TT rattata, ujumisprillideta, geelideta) ning juulist hakkame uuesti treenima, sest järgmine Ironman on vähem kui nelja kuu pärast.

Vaata ka Kaisa Rahu - naine nagu orkester!