Hawaii Express Lame Maa 1500

Hawaii Express Lame Maa 1500 on fikseeritud marsruudiga omal jõul läbitav üheetapiline rattasõit ümber Eesti. Võistlus algas 7. juulil 2022 Tallinnast (Pirita Hawaii), kulgedes päripäeva ümber Eesti, sealhulgas läbi kolme saare. 1500 km pikkune marsruut läbis teisejärgulisi, enamasti asfalteeritud (90%) teid ja kolme kontrollpunkti - ida (Narva Hawaii), lõuna (Võru Hawaii), lääs (Kuressaare Hawaii). Võidusõitjad tohtisid sõita nii üksi kui ka paaris ning finišeerimiseks tuli enne 17. juulit toimuvat afterparty tagasi jõuda Tallinna.

Meie ostujuht Tõnis Tali tegi selle hulluse läbi 84 tunni ja 21 minutiga.
Laseme mehel meenutada ;)

Tõnis: Sõidust on möödas umbes 3 nädalat ja on aeg teha kokkuvõtteid. Et asja enda jaoks natuke lihtsamaks teha, jagan kokkuvõtte juppideks, mis on näha ka minu Strava kontol.

Tallinn - Narva - Võru (760 km)

Sõit algas neljapäeval kell 10:00 Pirita Hawaii eest. Stardis 17 sõitjat. Kõik ilmselt erineva tasemega ja kindlasti erineva varustusega. Enamus maanteeratastel, liskas üks hübriid ja üks ühekäiguline! Aerobarid tunduvad olema pigem standard. Enne starti kohustusliku varustuse kontroll - termotekk, tuled, helkurvest. Olemas. Võiks nagu peale hakata selle asjaga.

Stardist minnakse koos. Helkurvestiga Mathias kõige ees, seda kuni Lükati sillani. Sealt edasi panevad kõik omas tempos. OK, tegelikult sõitsime kuni linnast välja saamiseni koos, kuna foorid ja liiklus panid asjad paika.

Edasi sõitsid kõik omaette. Valisin endale tempo, mis tundus pigem aeglane kui kiire. Kiiruse järgi oli seda päris keeruline hinnata, kuna puhus meeldiv taganttuul, mis tegi sõidu pigem nauditavaks. Esimesed 100km 31,7 km/h. Võiks öelda, et 100-200 km olid selle sõidu kõige raskemad. Ei tea isegi miks, aga seest keeras ja keha valdas mingi imelik nõrkus. Olles ka enne pikemaid sõite teinud, siis tean, et sellistele asjadele ei tohi liigset tähelepanu pöörata, sest muidu saavad need su kinnisideeks ning väiksest asjast saab suur, mis kogu sõidu rikkuda võib.

Esimese peatuse tegin Kunda lähedal Olerexis. Täitsin pudelid ning ostsin natuke süüa. Sõidetud oli siis veidi üle 180km.

Selleks ajaks olime Davis Pazarsiga teistel eest ära veerenud. Kuna otsustasin Kundas varusid täiendada, siis venis ka meie omavaheline kaugus pikemaks. Ilm oli sõiduks pea ideaalne. Kraadiklaas kõikus 20 ümber, aegajalt tibutas vihma, kuid ei midagi hullu.

Enne Toilat tuli esimene tugevam vihm. OK, vihmajakk peale ja sõidame edasi. Ega sellest jakist suurt kasu ole kui kõik muu su ümber on läbimärg. Toila poes kiire peatus, KALI, oi kurat olin suure hooga valesti lugenud ning haaranud riiulilt hoopis ühe õlle! Sellele järeldusele jõudsin alles siis kui purk poe ees lahti oli tehtud ning sealt kaks suurt suutäit joodud oli. Egas midagi, õlle prügikasti ja poodi KALJA järele. Ahjaa, ostsin endale ühe Saksa keeksi ka, no selle "säilitusaine kangi", rosinate ja apesini tükkidega. 2 pirni ostsin ka.

Umbes 10 h 30 min peale starti oli aeg öelda Privet gorod Narva ning aeg saada oma esimese kontrollpunkti tempel. Endiselt teisel kohal liikudes oli selleks hetkeks sõidetud u 315 km. Keskmine kiirus - 31,2 km/h.
Aeg tagasi Tallinna poole vändata. Sillamäele jõudsin napilt enne 22 õhtul. Täpselt nii, et jõuaks poest veel korra kiirelt läbi hüpata ning endale vett osta.

Kilomeetrid 358-365 - olles varem sealkandis sõitnud teadsin mida oodata. Ei tahaks öelda, et see kõige hullem kruusatee on, aga 32C rehvi jaoks oli see kõige hullem kruusatee kuhu sattuda. Ainuke asi mis mind lohutas oli see, et päike ei olnud veel loojunud ning nägin kuhu sõita. Tagant tulijatel nii palju õnne ega päevavalgust enam ei olnud.

Kuskil Toila kandis nägin neid kes alles Narva poole teel olid. Igaüks valib ju oma tempo!

Jõhvis tuli valmistuda ööks. CircleK pakkus selleks ideaalse võimaluse, hoolimata sellest, et oli rajalt paar kilomeetrit eemal. Sõin kohapeal ning ostsin asju ka kaasa. Lisaks läksid peale sääred, käised ning helkurvest. Kell oli siis umbes 1 öösel. Samuti sai kahele napsisele ning venekeelt kõnelevale härrale selgitada miks peaks keegi nii loll olema ja 1600km rattaga sõitma. Vabatahtlikult. 

Edasised tunnid möödusid suht monotoonselt. Ei midagi huvitavat. Öine pime tee, vähe autosid. Mina ja mu ratas.

Kauksi juures nägin üle pika aja enda ees vilkuvat tagatuld. Olin Pazarsile järele jõudnud. Mingil hetkel olime kõrvuti ning möödudes jätsin mulje nagu ma oleks sõitu just alustanud ning nagu ei olekski juba 470 km sõidetud. Edasi kuni Tartuni oli jälle sama monotoonne. Ainuke erinevus oli selles et päike hakkas tõusma. 

Sõidetud oli u 23 h ja 580 km. Jälle CircleK. Jälle kohv. Jälle söök. Otsustasin et tuleks proovida veidi magada. Ülimõnus on magada bensuka nurgas istudes. 25 min. Enda ja telefoni akusid laadida. Pazars oli järele jõudnud ja minu imestuseks peatunud minust paarisaja meetri kaugusel - Olerexis. Kui ma ärkasin oli ta juba uuesti sõitma hakanud. Tuli ruttu teha. Asjad kokku ja minek. Rada viis Põlvasse. Mõni nädal enne Lame Maa sõitu olin osalenud Apidura Parallels24 sõidul ning samu teid juba sõitnud. Igav. 

Lõuna-Eesti võiks kokku võtta 2 sõnaga - kruusateed ja tagaajamine. 

Ma ei tea kuidas ma nendel kruusateedel ühtegi rehvi ära ei lõhkunud! Hiljem tuli välja et Tänak ja sõbrad olid samadel teedel oma autosid käinud testimas. Mõnus. Lisaks sellele tehtid taasteremonti. Veel mõnusam. Lõuna-Eesti on maaliline koht, teed on huvitavad. Üles-alla, paremale-vasakule. Kui me perega seal aegajalt ringi sõidame on mul autoroolis kombeks alati old öelda, et siin oleks äge rattaga sõita. Oleks aga mitte peale 700 km'st rattasõitu. Enne Võrru jõudmist tuli ka mööda Suure-Munamäe külge üles ronida. Jällegi mõnus.

Teine kontrollpunkt. Võru Hawaii. Kõik on omad. Käisin söömas. Ostsin endale teele asju kaasa. Pazarsit ma enne Võrut kätte ei saanud ja tagaajamine jätkus. Ahjaa. Magasin ka. Võru Hawaii diivani peal. 30 min.

Kokku 760 km ja 30 h 15 min. Sõiduaeg 26 h 56 min. Uneaeg 1h.

Võru - Virtsu (336 km)

Kuna see lõik tuli olude sunnil kindlasti ööpeale jääda, siis täiendasin Tõrvas oma varusid. Abja-Paluojasse jõudes oli päike juba ammu loojunud. Nagu ikka - sääred, varrukad, helkurvest. Kuskil Kilingi-Nõmme juures suutsin veidi rajast mööda panna aga ei midagi hullu. Mingil hetkel kui ma live trackeri pealt teiste edenemist vaatasin, sain aru, et Pazars seisab. Juhtus midagi? Ei, uni sai võitu. Nüüd on minu võimalus. Tahaks öelda, et panin gaasi juurde aga tegelikult ei pannud. Kuskil Laiksaare juures hakkas hullumoodi sadama. Istusin mingisse bussikasse ja mõtlesin elu üle järele. Ei, tuli ikka edasi sõita, seda hoolimata sellest, et see bussika pink oli nii kuradi mugav. Pärnusse jõudsin ma hommikul umbes kella 4 paiku hommikul. Vihma sadas ning linn oli pidulisi täis. Tuli teha otsus, kas magada või edasi sõita. Kuna uni tundus nii magus, siis pakkisin oma magamisasjad ühe maja taha lahti ning magasin u 2,5 h. Liikuma sain uuesti kell 7. Olin endiselt esimene. Praamini oli jäänud veel 100km. Kas ma oleks võinud ilma Pärnus magamata sadamasse sõita. Ilmselt. Aga see selleks. Enamus sellest 100km oli vastutuul. Eesmärk oli jõuda 11:25 praami peale. Mõeldud tehtud. Jõudsin sadamasse 8min enne praami väljumist. 

Kokku 336 km ja 17 h 28 min. Sõidu aeg 12 h 14 min. Uneaeg u 2 h 30 min

Saaremaa (270 km)

Tuul. Tuul. Tuul. Ma nüüd ei teagi, mis mind rohkem närvi ajas, kas Lõuna-Eesti kruusateed või Saaremaa vastutuul? Esimese korraliku lagipähe tuule sain ma Väikse Väina tammil. See tunne kui sa väntad aga kuhugi ei liigu. Seesama tunne. Selleks ajaks oli Pazars must umbes tund aega taga. 

Saaremaa on ilus. Rada viis läbi karjamaade, kus sõid lambad, mere äärde, kus olid kadakad. Nagu puhkus. Kuressaarde jõudsin vahetult enne vihma. Olles omades mõtetes, suutsin kuidagi kolmandast kontrollpunktist, Kuressaare Hawaiist, mööda sõita. Korralikult. Jõudes Kuressaare kesklinna, sain ilmselt kogu sõidu kõige tugevama vihma ja rahe ja tuule ja äikese. Läksin tagasi, panin Hawaii juures templikaardile templi ning otsustasin sööma minna. Ma ei tea kas lõhepastat peaks 30min ootama aga seda ma tegin. Ju nad käisid seda lõhet püüdmas. Kas ootamine oli end väärt. Tegelikult mitte. Tuli edasi liikuda. Käisin veel korra poes, et varusid täiendada. Samal ajal oli Pazars must mööda sõitnud. Ei tea kas ma olin väsinud või oli päriselt ka esimene rehv katki aga jube pehme oli see esimene rehv. Otsustasin oma vahuballooni käiku lasta ja asja korda ajada. Kuni koduni pidas ilusti. Äkki siis olin ikkagi ise väsinud. Üks hetk helistas Salumäe, et nii ei saa ja et tuleb Pazarsile järgi võtta. Neil Prantsusmaal olevat kaks ekraani lahti, ühes olen mina ja teises mingi rattasõit nimega Tour de France. Tuleb siis tuleb, noh. Poolel teel Sõrve sääre tippu keeras tee kuskile metsa vahele. Rada läks aina kitsamaks kuni oli jäänud vaevalt auto laiune. Sealt leidsin heina seest kivi mis mu külili pani. Põlv katki ei muud. Ise olen koba!

Päris Sõrve sääre tipus olime Pazarsiga jälle koos. Esimene ja teine. Kuna tuules sõit on keelatud, siis sõitsime kõrvuti. Või üksteise taga... kuni 100m vahega. Kiiret kuhugi ei olnud, sest viimase praami peale enam niikuinii ei jõuaks.Tee kulges mööda lõputuna näivat Päranditeed. Tegelikkuses ainult 10km pikkune kruusalõik, kus aeg on seisma jäänud aastatesse 1950-1970.

Nagu öeldud kiiret kuhugi ei olnud. Ööbimine oli broneeritud Leisi lähedale ning sinna jõudsime umbes südaöö paiku. Enne seda sai kogetud ka oma elu esimese väsimusest tingitud deliiriumi. Nimelt hakkasid mingil hetkel teel olevad jooned lainetama ning lisaks tundusid eemal olevat inimesed, kes meile lehvitavad ja kaasa elavad. Nendeni jõudes, õnneks või siis kahjuks, neid tegelikult seal ei olnud. Kõik märgid näitasid, et juba ammu peaks magama. 

Kokku 270 km ja 12 h 27 min. Sõiduaeg 10 h 32 min. Uneaeg u 5 h 30 min.

Hiiumaa (91 km)

Kuna eelmisel öösel olin saanud pesta ja päris voodis magada, oli enesetunne päris hea. Kõike asjaolusid arvestades siis. Hommikul Triigi sadamasse jõudes oli esimene külastus... kohalik kohvik. Kohv, ekleer ning pavlova hiljem oli aeg praamile minna. Ma ei tea, kas saatuslikuks sai aerobaride sundasend, praami konditsioneer või minu keha nõrkus, aga olles Hiiumaal esimesed kilomeetrid ära sõitnud, sain aru, et kaelaga ei ole kõik päris korras. Üha enam tekkis tunne, et ma ei saa enam oma pead tõsta ning ette vaadata. Mida aeg edasi, seda hullemaks olukord läks. Viimased 20-30 km sõitsin enamuse ajast käed lahti. Kuna eesmärk oli jõuda 14:30 praami peale, siis oli meil 4 h läbida 90 km. Jällegi. Mõeldud tehtud. Pool tundi jäi isegi üle. Lihtne, kui välja jätta see kaela jama.

Kokku 91 km ja 3 h 26 min. 

Rohuküla - Tallinn (157 km)

Lootus, et mu kaela liikuvus natuke üle tunnise praamisõiduga paraneb, kadus mandrile jõudes kiirelt. Juba Eesti vanasõna ütleb - ega lätlane eestlase nõrkust kasutamata jäta! Kohe mandri esimestel kilomeetritel tegi Pazars minekut. Ja läinud ta oligi. Oli veel õhkõrn lootus, et kui Haapsalusse ära saab, siis leiab mõne apteegi, kust saaks valuvaigistit. Tuleb välja, et linnas on kõik apteegid pühapäeviti kinni. OK, Google maps, kus neid veel on. Mõni, mis lahti oleks!? Leitud. Kohale jõudes oli ainult üks palve. Andke mulle kõige kiiremini mõjuv kõige tugevam valuvaigisti! Antigi. Võtsin kohe 2tk. Loeti veel sõnad peale et ära 3ndat enne kella 10 õhtul võta.

Nii. Pazars on läinud, kaelavalu on jäänud. See ei oldki niivõrd valu, kui see et mul kaelalihased lihtsalt ei töötanud. Siit tuleb elu rekord, 157st kilomeetrist sõitsin ma hinnanguliselt 100 ja natuke peale käed lahti. Muudmoodi ei olnud väga võimalik. Ülejäänud sai läbitud stiilis - Notre-Dame kiriku kellalööja ostis endale vales mõõdus ratta!

Tallinnasse jõudsin õhtul kell 22.
Auhinnaline 2. koht.
Pazars oli vist umbes tund aega enne mind lõpetanud. Tubli. 

Kokku 157 km ja 6 h 32 min.

Kokkuvõtteks.
Kui keegi nüüd küsiks, et kas oli raske ka, mida siis vastata?!
Kui see kaelajama väljaarvata siis ei olnud raske. Magamatus, ka ei olnud raske. Või no oli aga mitte midagi hullu. Kruus ja vastutuul rasked. Seda eriti väsinuna ning maanteerehvidega. Õnneks kõik pidas ja sai hakkama. 

Mida teisiti teha. Vähem peatusi, vähem peatusi, vähem peatusi! Süüa ja juua saab ratta peal ning uni on ju tegelikult niikuinii ülehinnatud, eks!?

Koju jõudes ning hetkeseisu vaadates sain aru kui õnnelik ma olen. Ma olen kodus, aga osad ei ole veel Võrru jõudnud!

Erilised tänud oma perele, kes oli suureks vaimseks toeks, neile, kes kaardil täppe jälgisid ning kaasa elasid, neile, kes raja ääres ergutasid, kõigile kaasvõistlejatele ja korraldajatele ning neile, kes finišis ootasid!

Lame Maa 1500 arvudes.

1677 km
84 h 21 min
35 212 cal
26,7 km/h avg
4900 m ascend

fotode eest suured tänud Joosep Kivimäe'le.