Hawaii KOM - Korsika

Sõna saab Greg Hallop – neli aastat (2014-2017) Saarde valla parim meessportlane! Kui te siiani ei teadnud, kus asub Saarde vald, siis nüüd saame teada ja õpime igaveseks pähe, Pärnumaa kaguosas, seal kus Kilingi-Nõmme ja Tihemetsa.

Greg siis, et mis mehega tegu?
Sportida meeldis Gregile poisikesest peale. Rattaüritustel käidi terve perega. Ka vend Gven oli tõsine rattamees.
2006. aastal liitus Greg Viljandi Rattaklubiga. 2013 jätkas noormees Audentese Spordigümnaasiumis.
2015 suvel saavutas Eesti MV grupisõidus U23 vanuseklassis 3. koha. See tulemus jäi Eestis silma. Rein Taaramäe abil õnnestus pääseda UC Monaco amatöörtiimi.

Monaco klubi võistles peamiselt loodist välja trassidel, Greg pidas end rohkem sprinteriks. Sellest tingituna siirdus mees 2017. edasi Prantsusmaa amatöörklubisse Team Peltrax. 2019. aastal sõitis Greg Kariibi mere saarel Martinique’il meeskonnas Fewoss-Credit Mutuel.

Võidud
kõrgeima tasemega võit Tour de Martinique 5. etapp (2019)
GP de Cires-les-Mello 2018
GP de Saint-Martin-des-Champs 2018
Pärnu Rattaralli 2017
Critérium Souvenir Louis-Nucéra 2016

Aastatel 2014-2017 Saarde valla parim meessportlane

Ja nüüd räägib Greg ise, et mis ta sinna Korsikale ära kaotas  :)

Sattusin reisile puhtalt tänu oma vanem vend Gvenile, kes mind nii-öelda tanki pani. Olin aastal 2025 rattaga sõitnud umbes täpselt 1700 km ning sellele eelnes rattatreeningutest napilt 5 aastat pausi. Kuna vennal oli eelnevast aastast Hawaii Rwanda KOM’i kogemus all, siis müüs ta oma sealt saadud emotsiooni mulle kiiresti maha. Pikalt ei mõelnud, võimalusest tuli kinni haarata. Väljakuulututatud 8 päevaga 15 000 tõusumeetrit ja 800 km kõlasid küll pehmelt öeldes väljakutsuvalt, kuid mõtlesin, et eks selle probleemiga tegelen siis, kui see juba käes, ehk Korsikal kohapeal (sounds fun).

Reisile eelnev ja lend ise

Reisile minek sai kindlaks augusti keskpaigas, esimene sõnum Korsika reisi kohta vennalt tuli mulle keset 50Centi kontserti sisuga “Anna hinnang täna. Mulle tundub, et 15000 tõusumeetrit võib mul üle jõu käia.” Vastasin talle, et hetke vormi pealt saab kenasti pea lenksu all neid kilomeetreid läbida. Kõigest sellest hoolimata otsustasime Korsika kasuks. Rattatrenne tegin reisile eelnevalt pigem minimaalselt, kuna olin augusti alguses otsustanud oma elu esimese täispika jooksumaratoni teha. September ja Tallinna maraton sai 3,5 tunniga tehtud. Pärast seda jäigi 2,5 nädalat Korsikani. Seda aega kasutasin puhkamiseks.

Ratas hakkas Korsika poole liikuma mööda maad 28. septembril, selle olid reisikorraldajad ilusti ära organiseerinud ning endal jäi üle lihtsalt ratas kokkulepitud Hawaii poodi kohale viia, ei pidanud isegi kokku pakkima seda (elagu Lõunaka Hawaii kuldkäpp Priit Tuisk, kes rattad bussiga mööda maad kohale sõidutas). Ise liikusime Tallinnast Korsikale 3. oktoobril ühe vahemaandumisega Pariisis. Meie rattareis algas ja lõppes Korsikal Ajaccio linnas, mis oli mugav, kuna lennud olid samuti samast linnast. Koheselt jäi silma, et terve Ajaccio oli Napoleoni pilte ja kujutisi täis, kuna tegu on tema sünnilinnaga.

Pildil värskelt pakitud buss suundumas Tallinnast Korsikale. Seda, et rattad lähevad mööda maad avastasime me Gveniga muidugi pärast seda, kui olime lennupiletid koos rattapagasitega ära ostnud ehk mõlemal ca 300 eurot stupid tax’i (eesti keeles näiteks lollimaks).

Hotelli jõudes tegime Gveniga kohe rattaga kerge tiiru, et pärast lendu organismi natuke äratada. Trenniks seda nimetada oleks paljuvõitu. Seejärel tormasime otse Hawaii KOM Korsika avakoosolekule, kus sain aru, et shit is getting real. Koosolekul räägiti ära põhitõed ehk toodi maa peale, jagati kätte väga vinged KOM’i moomoo rattasärgid. Etteruttavalt saan öelda, et enda särgi unustasin teisel päeval hotelli kuivama (linnad ja hotellid olid iga päev erinevad).

Esimesel päeval oli hotell meile hommikusöögilauda sellise tervituse asetanud.

Kuna sõidupäevasid oli kokku seitse ning nende keskele jäi ka üks puhkepäev, siis päris igat päeva ühekaupa lahti ei hakka kirjutama, vaid püüan välja tuua meeldejäävamaid hetki. Iga päev alustasime sõitu ühest linnast ning lõpetasime teises. Selleks, et meie saaksime täielikult ratastega Korsika avastamisest maksimumi võtta, hoolitses suur organisaator ja kõikide maailma ratturite sõber Edgari Treier. Tema vedas bussiga kogu kraami ühest hotellist teise, valmistas ette toidud-joogid, mida trenni keskel süüa, oli pikemate tõusude all ja üleval, et saaks vajadusel riideid bussi anda või laskumisteks soojemalt riidesse panna ning lisaks kogu hotellidega suhtluse ja õhtusöögid organiseeris samuti ära. Kummardus.

Üldiselt oli minu päevakava järgnev: kell 8 äratus, siis suht otse hommikusöögile. Pärast seda jõudsin natuke leiba luusse lasta, ratastega sõitsime hotelli eest välja alati kell 10 ning järgnevasse hotelli jõudsime tavaliselt kella 15-16 paiku. Sellele järgnevalt sai tehtud kerge snäkk ja kuni õhtusöögini lebotada. Mingi vahemiku püüdsin alati sellest ajast värske õhu käes olla. Õhtusöögile liikusime tavaliselt kella 18.30-19 paiku ning valdavas osas olid toidud juba Edgaril ette tellitud ning ise pead ei pidanud vaevama. Esimese sõidupäeva lõpust vaid on meeles lõbus seik, kus väikese küla restoranis töötajatest keegi inglise keelt ei rääkinud ning minu poolt vaadatuna laua teises otsas käis käte ja jalgadega toidu tellimine. Siis veel keegi ei teadnud, et ma prantsuse keelt oskan, aga lõpuks jäigi see ainukeseks kohaks, kus natuke keelt praktiseerida sain.





Meie marsruut Korsikal oli järgnev: Ajaccio - Olmeto - Porto-Vecchio - Quenza - Corte - Ferayola - Calacuccia - Ajaccio. Kõikide trasside moodustamise eest kandsid hoolt Priit Salumäe ja ikka Edgari. Stiilinäide päeva marsruudist (profiilid ning rajakaardid saime alati eelneval õhtul, et põnevus säiliks ja liiga üle ei mõtleks):

Sead siin, sead seal, sead iga nurga peal (isegi taldriku peal)

Korsika üheks meeldejäävamaks asjaks olid tee peal kohatud loomad, eelkõige sead. Üsna tavapärane vaatepilt oli, et mäest üles või alla sõites olid kurvi taga paar siga teeäärses kraavis magamas. Samuti olid õhtuti restoranides kõik teenindajad agarad pakkuma oma rahvusrooga metsseahautist nuudlitega. Pärast seda kui juba 3 õhtut järjest oli sama rahvusrooga söödud, tekkis seltskonnas ühismeel, et vast selleks reisiks aitab. Üks kõvem mees ainult oli, kes veel neljandal päeval sama sööki nautida sai, valik oli tema kahjuks tingitud keelebarjäärist, ülejäänud seltskonnal oli tekkinud olukorrast loomulikult lõbu laialt. Lisaks sigadele kohtasime tee peal veel lehmasid, kitsi, eesleid. Ühed eeslid liitusid meiega isegi toidupunktis head ja paremat nautima.

Lehepuhurimees

Kolmanda päeva trenni lõpus oli üks tagantjärele lõbus seik. Hetkes olles see ilmselt suurema osa seltskonna jaoks nii lõbus polnud. Nimelt, kui olime hotelli ees trenni lõpetanud, siis selgus, et täpselt selle väikese küla kõrvalmajas oli mingisugune lehepuhuri aktivist, kellel olid vist kohaliku arenduse (loe: koduhoovi)  “Teeme ära” talgud käimas. Kui mõni lootis, et saab pärast 4.5 tunnist trenni rahulikult terrassil taastusjooki rüübates päikest võtta või toas väikest uinakut teha, siis lehepuhurimehel olid sellel päeval teised plaanid.

32.9km tõus

Kui muidu oli minu jaoks reis möödunud füüsiliselt üle ootuste hästi, siis oli üks päev, mis mind lõpuks proovile ka pani. Tõus algas suhteliselt lõbusas meeleolus, ergutasin tõusu teisel kilomeetril veel isegi ühte saksa rattaturisti, et ainult 31km veel minna (tõusu profiil ka pildil nähtav). Tõus algas väikesest 400 elanikuga kitsaste tänavatega külakesest ja kulges edasi üsna sellisel kivisel maastikul, üksikud põõsad olid ka ning taamal paistsid erinevad mäetipud ning mägedevahelised orud. Tõusu teises pooles oli hoopis midagi muud, väga kõrged männid ja mõnus mändide lõhn oli isegi üleval. Tekkis isegi korraks täitsa kodune tunne, aga selleks hetkeks oli minu jaoks asi nautlemisest pigem kaugel. Pärast 1.5 h ronimist hakkasid juba kogu möödunud 7 päeva sõitmist jalgades ja seljas tunda andma, aga egas midagi, nuusutasin oma mändide lõhna edasi ja kannatasin selle ülejäänud pool tundi ronimist ka ära. Sama tõusu otsas tulidki eeslid meiega sõbrunema ja seejärel banaanikastist mitte enam nii sõbralikult oma osa võtma.

Seltskond

Kiidusõnad lisaks korraldusmeeskonnale lähevad kindlasti ka reisiseltskonnale. Kuna rattasport on viimase 5-6 aastaga päris märkimisväärselt varustuse poolest edasi arenenud, siis natuke tundsin end seal seltskonnas nagu oleksin ajamasinasse jäänud oma pöiapiduriga rattaga, teistel kõikidel loomulikult ketaspidurid, lisaks igasugu aerovärk ning tuled-viled. Vähemalt sain iga päev olla pundi kiireim pöiapidurivend. Tuju oli seltskonnas pidevalt kõrgel ning sõbralik tögamine käis alati asja juurde. Õhtusse kuulus pea iga päev väikene jalutuskäik, kus mõned nautisid tee peale jäävas kohalikus gelaterias jäätist ning teised lonkisid niisama nendega kaasa.

Mis minu jaoks reisi meeldejäävaks tegi, oli just vaheldusrohkus ehk kui peale vaadates tundub päevakava pigem rutiinne, siis reaalsuses oli kogu aeg midagi uut. Korsika loodus suudab jätta tunde nagu oleks mitmes erinevas riigis käinud. Kui ma võrdlen enda meelestatust reisile eelnevaga ning reisile järgnevaga, siis reisi jooksul käis kindlasti minus mingisugune klikk. Kui näiteks varasem aasta oli mul ratas kodus olemas ja ilusa ilmaga vahest planeerisin sõitu, siis sellel reisil ja sellest seltskonnast ümbritsetuna tekkis taas pisik ning kindlasti ei jäta ratast nurka ja sooviks sarnaseid reise veel erinevates maailma paikades ette võtta.

Reis numbrites:
Sõidupäevi: 7
Sõidetud kilomeetreid: 788 km
Tõusumeetreid: 14 387 m
Sõidetud tunde: 31 h 34 min