Janika x profileib

Minu päevik - Esimene kuu profiratturina

On 28. jaanuar ja kohe kohe on läbi saamas minu esimene kuu profiratturina. Issand, see tiitel kõlab üsna ametlikult ja uhkelt minu jaoks. Ma ise ei tunne, et oleksin proff. Rein Taaramäe ja Tanel Kangert on ju profid. Mis proff mina ikka olen? Pigem tunnen, et olen täitsa amatöör suures rattamaailmas.

Ausalt öeldes on päris veider seltskonnas öelda, et ma nüüd olengi ametlikult jalgrattur… noh et rattasõit ongi minu elukutse. Enamasti küsitakse uurivalt: “Oota, mismõttes, sulle makstakse raha selle eest, et iga päev niisama rattaga sõidad?” Ma vastan siis tagasihoidlikult: “Jah, kas pole mitte tore!” Ise ju tean, et selle lause taga on palju muudki peale lihtsalt rattasõidu. Rohkem tähelepanu ja intervjuusid, rohkem sotsiaalmeediat, rohkem toodete testimisi, pildistamisi, sponsoritega kohtumisi ja kõige lõpuks kindlasti natuke rohkem pinget võistlustel tulemust teha - seda kõike erasõitjana kogeda pole vist võimalik.

Minu jaoks on rattasõit ja trenni tegemine endiselt lihtsalt väljakutse - nii nagu iga eelnev aasta see olnud on. Ma ei ole kunagi tundnud, ega tunne praegu, et see on minu töö. Ausalt - ma ei tahagi, et see oleks minu töö! Naudin (peaaegu) iga hetke, kui ratta seljas olen ning eriti seda, kui näen enda arengut. Kui näen, et suudan end push´ida rohkem, kui iial varem. Mind kannustab suur usk ja unistus, et suudan rohkemat, kui ma hetkel olen saavutanud.

AGA…ma arvan, et see ametinimetus pigem märgib lihtsalt minu elus uut etappi - ma ei tee seda kõike enam koos oma pisikese tiimiga vaid nüüd on mul lisaks neile uus meeskond, kellelt õppida ning kellega edasi areneda. Varasematel aastatel olen 100% toetunud oma abikaasale ning oma kahele treenerile. Oleme palju teinud katse-eksituse meetodil. Meil pole olnud võimalust küsida spetsiifilist abi, kuidas maailma tippudega võidu sõita, treenida, ratast seadistada jne. Oleme koos avastanud uusi teid lootuses, et need viivad õiges suunas edasi. Kõige selle taga on lihtsalt palju järjekindlat tööd ja katsetamist ning natuke õnne.

Profitiimi otsimist ajendas peamiselt üks mõte - me oleme algajad ja ei oma suuri kogemusi maastikuratta maailmas - mis siis kui meil oleks rohkem abi ja teadmisi väljaspoolt, kaugele ma siis olen võimeline jõudma? Seega sai tiimi otsimisel üheks peamiseks kriteeriumiks - nad peavad omama teadmisi ja kogemusi, kuidas võita MK-sid, MM-i või EM-i. Seetõttu jäi potentsiaalsete tiimide nimekiri üsna lühikeseks.

Otsingud ei sujunud alguses kohe mitte üldse. Kokku olen erinevate tiimididega suhelnud juba kolmel aastal. Päris keeruline on ühel väikesel Ida-Euroopa tundmatul naisel jalga ukse vahele saada. “Mees metsast” - pole tausta, pole jälgijaid, pole noor, pole oma riigi suurt turgu taga... jne. Lisaks kõigele on mul üsna selge elukorraldus (näiteks abikaasa ja koer reisivad minuga kaasa), mistõttu iga tiim mulle ka ei sobi… 

Suve keskel olin juba ühe tiimiga lepingut sõlmimas. Peale Tokyo OMi nad aga hüppasid alt ära. See pani mind kahtlema endas ja samuti selles, kas tiimi minemine on üldse õige. Mõtlesin - ajaks ikka oma rida edasi - oma rütm ja oma mõnusas mugavustsoonis. Hooaja lõpu poole, aga oli erinevatest kanalitest kuulda, et mõned eliit tiimid otsivad sõitjaid ja olid ka minust huvitatud. Veel enne viimast Snowshoe MK-d võttis ühendust minuga Team KMC Orbea. Pidasime läbirääkimisi ja novembrikuus said ka allkirjad lepingule alla pandud. Nii ma siin olen siis olnud - ametlikult profirattur üks kuu, aga tegelikult kogu trall hakkas pihta juba kaks-kolm kuud varem. 

Mis ma siis seni teinud olen?

Tavaliselt olen erasõitjana pakkinud hooaja lõpus oma asjad autosse, Eesti toetajatele öelnud “Tsau” ning sõitnud Mojacari, kus olen alustanud treeningutega. Sellel korral olid aga asjad mõnevõrra erinevad. Novembri viimastel päevadel kohtusime esimest korda kõikide tiimi sõitjate ja eestvedajatega Põhja-Hispaanias San Sebastianis, kus asub Orbea rataste tehas ja peakontor.

Sõitjaid on tiimis täpselt kuus - neli meest ja kaks naist. Koosseis on üsna põhjamaine. Sebastian Fini ja Malene Degn on Taanist. Eric Haegstad Norrast. Mina nagu te teate Eestist. Pierre De Froidmont Belgiast ning Luca Martin ainsana Prantsusmaalt. Võrreldes varasema aastaga tegi tiim suure muutuse läbi ja eks selgub kuidas kõik lõpuks kokku klapivad. Mina sain natuke tutvust teha juba Malenega, kellega ühes hotellitoas magasime. Jep.. Urmas magas teises toas... ja see oli üsna harjumatu.. Malene on hästi lahe tüdruk, jutukas ja sõbralik. Mulle jäi ta meelde juba paar aastat tagasi kui sattusin tuuril temaga ühte punti sõitma. Üldiselt on meie tase üsna sarnane olnud. Olulistel võistlustel nagu OM ja MM sõitis ta väga head tulemused (12. ja 9.). Ma arvan, et ta on üsna hea ja motiveeriv partner.

Terve esimene päev kulus lihtsalt tehase külastamiseks. Saime küsida ja uurida rataste kohta, meile tehti erinevaid presentatsioone ning räägiti Orbea turundusest ja kuidas meie sinna sobitume. Lisaks oli muidugi niisama meet-and-greet tüüpi üritused, kus sponsoritega suhelda ja uusi kontakte luua.

Sellega muidugi asi ei piirdunud. Saime kokku ka Hiru esindajatega, kes meile rattariideid toodavad. Lisaks toimus esimene ametlik photoshoot. Ilmselt kõlab see paljude jaoks ägedalt - photoshoot. Minu jaoks aga üks kõige raskem osa profiratturi karjäärist. Mulle ei meeldi kaamera ees olla ja mulle ei meeldi pärast ennast pildil või videos näha. Mu peopesad higistavad meeletult, kui pean intervjuusid andma. Isegi kui lõpuks see välja ei paista on minu jaoks kogu protsess üks suur stress. Suur väljakutse mulle uuel aastal, sest pildistamisi ning intervjuude andmisi tuleb oluliselt rohkem, kui eelnevatel aastatel kokku.

Kõige lõpuks saime kätte ka esimese varustus, et juba varakult harjuda. Uus ratas täiesti uute juppidega. 

Mitte ühtegi tuttavat komponenti eelmisest aastast… natuke hirmutav, aga samas põnev ka ju. Tiimi peasponsoriks on KMC ja Orbea. Sram vahetus Shimano vastu. Rockshox´i asemel sõidan Foxi amortidega. Time pedaalid vahetusid Looki omade vastu. Fizi:k´ult sain sadula. Jooksud on Mavicu omad ja rehvid on Michelin´id. Ilmselt kõike pole mõtet ette lugeda ja rattast peaksin eraldi peatüki kirjutama.

Üsna palju on olnud tegemist, et ratas seadistada nii nagu mulle sobilik. Ma pole päris tavaline sõitja - kõik peab olema natuke “pisem” ja kompaktsem. Näiteks üks keeruline teema on alati olnud lenksul olevad “nupud ja vahetajad” minu pisikeste käte järgi sättida. Õnneks tundub, et esmapilgul kõik klapib. Kogu tõde muidugi selgub peale esimesi võistlusi.

Peale tehases käimist pandi paika ka regulaarsed tiimi kohtumised - iga kahe nädala tagant virtuaalne kokkusaamine, kus arutame eesolevaid teemasid. Tänaseks on meile ka tutvustatud tiimi staffi poolt - fotograaf, video tegija, kokk, füsiod, tehnikatreener, mehaanikud jne. Tiim on üsna suur ja ega kõigi nimedki pole veel hästi meeles.

Aga Team Lõiv?

Korduvalt küsitakse, et mis saab nüüd minu loodud Team Lõiv´ust? Me toimime peaaegu samas koosseisus edasi. Minu abikaasa reisib minuga igalpool kaasas ja aitab endiselt kõikides elukorralduslikes asjades. Mu suurim hirm - söögi tegemine - õnneks ta ikka aitab edasi mind selles. Minu mõlemad treenerid (Karmen ja Raimo) teevad minuga koostööd edasi. Enamus meie kokkusaamistest toimuvad endiselt virtuaalselt. Samas planeerime ka erinevaid päris kohtumisi. Jaanuaris saime näiteks kokku Malagas. Tegime koos trenni ja arutasime maailma asju. 

Kõige suurem muutus on see, et minu koer Potsu ei reisi hetkel meiega kaasas. Täna on mul veel päris raske trennist koju tulla nii, et ta saba liputades mulle vastu ei tule. Ja vahest unustan, et teda pole ning trenni minnes ikka ütlen: “Potsu, me läheme trenni, ära pahandust tee!” 

Potsut ma niisama maha ei jätnud. Ta elab rõõmsalt Urmase ja minu vanemate juures Valgas, kus ta on ennegi oma suved veetnud. Tal on seal oma voodi, oma ahi (mille ees talvel "päikest võtta”), oma aed ja temaga tegeletakse iga päev. Mis koera hing veel tahta oskab?

Ja mis on muutunud?

Tegelikult on vist peaaegu kõik muutunud. Alustades rattast ja varustusest kuni meie elukorralduseni. See on üsna hirmutav ja vahest ikka mõtlen, et kas tegin õige otsuse ning kas see viib mind edasi. Eks aeg näitab, kuhu see tee mind viib. Igaljuhul andsin sel aastal endale võimaluse teha asju teisiti. Proovin läheneda rattasõidule ning võistlemisele natukene teise nurga alt. Hooaja lõpus teeme analüüsi - mis läks hästi, mis oleks võinud paremini minna ja mida ma sellest kõigest õppisin. Teekond igaljuhul tõotab tulla põnev.

Kui tavaliselt olen Mojacaris treeninud kuni aprilli kuuni siis sel aastal lähen ära juba - üllatus üllatus, 1. veebruaril. Järgmised kuu aega veedan Alicante kandis MTB rattaga sõites ning oma tehnilisi oskusi arendades. Kaks esimest nädalat olen oma majutuses ja sellele järgneb esimene tiimi laager koos kahe võistlusega.

Pöidlad pihku, et kõik sujuks!

Ikka teie Janika