Kahe mehe tõeline tunne!

Aastajagu tagasi sai Hawaii poolt välja hüütud selline üritus:

Aeg: K 27.12.2023 õhtul > Rapha Festive 500
Areen: Lumine, et mitte öelda lagunenud Pirita velodroom
Gladiaatorid: Evgeni Nikolaevski & Tõnis Tali
Relvad: 2 x Classic Gravel
1501 korda 333 m ringi = 500 kilomeetrit!

Kuna see ettevõtmines oli eos juba nii kreisi, et isegi reklaampilti ei suutnud keegi valmis teha, siis lasime AI-l genereerida :)
Läks grammike lappama :D

Laseme siin ühel mehel memuaaridega lajatada, et kas nad ikka päriselt ka seda tegid...

Sõna saab Tõnis Järjest Viissada Velodroomil Tali:

On 22. detsembri õhtu ja nagu ikka enamus asju jäänud viimasele hetkele.
Jõulupraad on ahjus ja kingid veel pakkimata. Lisaks kodustele asjadele on ka Rapha 500'ga seotud asjad poolikud.

Vähemalt see on teada, millega me sellel aastal võitlema hakkame. Velotrekk. 333 m. 0 m tõusu. 0 m laskumist. Lõputud ringid. 1500 ringi. 1501,6 kui täpne olla.
Ma ei tea mis mind hetkel rohkem hirmutab, kas see kui üksluine see kõik olema saab, või see tunne, et ma ei ole selleks katsumuseks sellel aastal ei vaimselt ega füüsiliselt kõige paremini valmistunud.

 Jah, ma olen sõitnud sellel aastal rattaga üle 12 000 km, kuid millegipärast tundub mulle ikkagi, et seda ei ole piisavalt. Lisaks suutsin veel nädal tagasi haige olla ning imelikud sümptomid kestavad tänaseni. Vaimse poole pealt hirmutab mind ilmselt kõige rohkem see monotoonsus, mis meid ees ootab.

Samas vähemalt midagi on selge. Selge on see, et trekk lükatakse meie jaoks lumest puhtaks. Kuna me viraažile ei lähe, siis piisab ainult alumisest ringist. Viimane kontrollkäik sinna näitas, mis meid ees ootab - umbes 5 cm lund ja jääd. Hea kui see ära lükatakse. Lisaks oleme plaaninud rada ka veidi soolata. Vajadusel paneme alla ka naelrehvid, aga see selgub sõidu päeval. Temperatuuri lubab hetkel paar kraadi alla nulli ja midagi sadada ei tohiks. Samas päriselt saame teada ilmselt sõidu hommikul.

Teada on ka meie stardi aeg. Evgeni arvas, et oleks hea mõte alustada hommikul, kuid peale lühikest veenmist jäime siiski õhtuse stardi peale. Sellel on selge eelis, nimelt oleme arvutanud sõidu ajaks 20 h, lisaks 2 h! (ilmselt tuleb ikkagi rohkem) pauside peale. Seega, vähemalt paberil, peaksime lõpetama järgmisel õhtul umbes samal ajal. Saame suuremate energiavarudega sõita läbi öö ning hiljem kui meis veel jõudu ja motivatsiooni on, siis viimane raskem osa jääb järgmisesse päeva.

Kerides aega natuke edasi, täpsemalt 27. detsembri pärastlõunasse, jõudis kätte aeg kus tuli Velotrekile minna ning veenduda, et kõik valmis oleks. Kohale jõudes selgus, et lubadusest trekk puhtaks lükata ei ole midagi järel. Nimelt ei olnud kas vajalikke masinaid, või siis ei saanud olemasolevad masinad trekile peale.

Egas midagi. Lumelabidad kätte ja asume ise asja kallale. Suutsime Evgeni ja Tiinaga kahe tunniga trekile lumesaha laiuse raja lükata ning sealt ka enamuse jääd eemaldada. Mõned jäised ja konarlikud kohad jäid, aga kuna aeg surus peale ja ega me ausalt öeldes ei viitsinud rohkem vaeva näha, siis nii lihtsalt jäi. Otsustasime, et paneme veel trekile enne sõitu soola, mis alles jäänud jääd võimalikult palju sulataks.

Tagantjärgi ei teagi mis raskem oli - kas 2 h trekilt lund ja jääd eemaldada või 500 km sõita. Leppisime kokku, et kui kell 8 õhtul on sõidu start, siis kell 7 võiks Pirita Hawaii juures kokku saada. Meie naised olid autojuhid, ise läksime trekile ratastega. See 1.2 km oli ka kogu eelnev sõidukogemus, mis Evgeni uue rattaga sai. Järgmine laks kohe 500 km. Mul eelnevalt all kokku 10 km.

Lisaks meile oli stardiks kohale tulnud ka mõningad pealtvaatajad ja Eesti suurimate väljaannete esindajad. Nimelt olid nad haisu ninna saanud, et kuskil miskit toimub - Eestlased!? Egas midagi, paar kiiret intekat ja sõit peaks algama. Ja algaski. Evgeni kukkumisega. Ei mina, ega ilmselt ka tema, ei tea mis tegelikult juhtus, aga igatahes ükshetk pikali ta oli. Enne starti! Hea algus! Äkki on nüüd kukutud ja sõit saab olema probleemideta?!

Kuidagi juhtus siiski nii, et kui umbes 20 km oli sõidetud, jäin ma oma Garmini kompuutrit vaatama (ilmselgelt oli sügaval sisimas kartus rajalt eksida!) ja suutsin samuti kukkuda. Ei midagi tõsist ning sõit võis jätkuda.

Etteruttavalt olgu öeldud, et rohkem kukkumisi järelejäänud 480 km jooksul ette ei tulnud.

Kuna rada, mille me päeval treki peal jää ja lume sisse olime lükanud, oli umbes täpsel lumesaha laiune, siis tähendas see seda, et kõrvuti sõita ei olnud võimalik. Ja töö käigus kujunes kuidagi nii, et see kes ees oli vedas 25 km järjest. Ilma vahetusteta. See, kes taga sõitis hoidis parajate pikivahet, et olla tuules kuid mitte nii lähedal, et eesolijale selga sõita kui too hange peaks sõitma.

Peab kohe ära mainima, et ega seal velotrekil midagi vaadata ei ole. 300 m pärast oled jälle seal kus alustasid. Igav, igav, igav.

Minu jaoks kõige raskem hetk saabus ilmselt umbes kella 1 paiku öösel. Selleks ajaks oli meil sõidetud natuke üle 100 km. Kuna tavaliselt ma sellel ajal juba ammu magan, siis ilmselt arvas keha, et oleks õige aeg puhata. Kilomeetritel 100-150 suutsin ma välja mõelda vähemalt 38 põhjust miks kogu selle asja kohe siin ja praegu peaksin pooleli jätma!

Eredamalt on meeles näiteks sellised mõtted:
- Uni on nii suur, et kui ma Evgenile tagant selga sõidan, siis ma pean seda tegema nii kõvasti, et ka tema katkestab. Vastasel juhul on tal võimalus üksi lõpuni sõita ja sellega ma ei lepi.
- Järgmise pausi ajal veenan ma Evgenit katkestama. Suudan talle selgeks teha küll, et kaameraid ei ole veel üles pandud ja pärast saab rääkida mida iganes. Ega keegi ju kontrollida niikuinii ei saa mis tegelikult juhtus.

Õnneks suutsin pauside ajal endale piisavalt kofeiini sisse tampida ning see jõudis lõpuks ka mõjuma hakata. Mingi hetk tundsin, et uni on läinud ning eluvaim on sisse tulnud.
Tükk tühja maad. Nii võiks kokku võtta järgnevad 250-300 km. Midagi nii monotoonset ei ole ma veel teinud. Kõik mõtted on esimese 4 tunni jooksul ära mõeldud. Evgeniga midagi väga rääkida ei saa, kuna sõidame üksteise taga. Ainuke vestlus sõidu ajal on selline paarisõnaline. Suurem rääkimine jääb pauside ajaks.

Peatused on erinevad. Alguses oli plaan, et teeme pausid lühikesed ja efektiivsed. Kiire pudelite täitmine, vajadusel WC ning võib-olla ka kiire amps süüa.

Reaalsus oli aga paraku erinev. Pausid venisid üha pikemaks. Kõige lohisevam neist kestis umbes 45 min, põhjus selleks väga lihtne. Enne üht pausi oli Evgeni end nii tühjaks sõitnud, et tal tekkisid energia puudusest külmavärinad. Korralikud. Sellised, mida sa teadlikult kontrollida ei suuda. Vappekülm. Egas midagi. Tuli teha pikem paus ja rohkem süüa. Hilisemal andmete vaatlusel selgus, et kokku passisime soojas toas 7 h!!! Sellega rekordeid ei purusta ning nagu öeldakse mida rohkem sa seisad seda vähem sa edasi liigud. Ultraspordis on aga edasiliikumine, olgu see kui aeglane tahes, ülioluline!

Mingi hetk hakkasime iga pausi ajal märgi riideid kuivade vastu vahetama. Kuna väljas oli -3 kraadi külma, siis täpselt seda õiget riietust leida oli päris keeruline. Peale igat pausi uuesti alustada oli alati väga külm. Õnneks kadus see tunne peale 9 ringi. Kiire arvutus. Keha sai soojaks umbes kolme kilomeetriga.

Ringide lugemisest. Ma ei tea kuidas Evgeni, aga vähemalt mina ringe ei lugenud. Minu arvutus käis nii, et kuna tegime 25 km lõigud, siis esimesed 5 km läksid sellest kiiresti. Järgmised 5 olid aeglased. Kui oli jäänud 15 km sõita, siis miu jaoks tähendas see Piritalt Almare kaudu ringiga koju. Kui järel oli 10 km, võrdus see Piritalt läbi kesklinna koju. Ja kui jäänud oli 5 km, siis ma olin juba Vabaduse väljakul ja siit on ainult 5 km koju ju!

Kõige ägedam kogu selle asja juures oli see, et peaaegu kogu aeg käisid inimesed meid lolle vaatamas. Nagu öeldud, siis oli kuuldus meie sõidust ilmselt päris paljudeni jõudnud ning meid oli ka suhteliselt lihtne leida. Olime ikka samas kohas. Ainuke hetk kus pealtvaatajaid ei olnud, oli kella 3 ja 4 vahel hommikul. Enne ja pärast seda oli alati keegi, kes meile kaasa elas. Vahet ei ole, kas tegemist oli seltskonnaga, kes kaheksakümnest Strohi jõi või inimestega, kes autoga kohale tulid, meid veidi aega vaatasid ja siis minema läksid.

Mingi hetk saabus ikkagi hommik. Terve ülejäänud päev läks.... aaaaeglaselt. Ilm vaheldus. Kord vist isegi päike piilus, järgmine hetk hakkas jäävihma sadama mis kattis riided kiirelt jääga.

Umbes 400ndal kilomeetril ühe pausi ajal hakkas Evgeni oma Garminit näppima ning suutis kuidagi oma sõidu kinni panna ja..... ära kustutada. Ta küll üritas mulle ka veel järgmiste ringide ajal selgeks teha, et no tegelikult ta ikkagi salvestas ja see fail ei ole veel lihtsalt üles laetud, aga me mõlemad teadsime, et seda faili ei ole enam. Kuna Evgeni Garminist tuli info (läbitud kilomeetrid ja sõiduaeg) ka üles seatud live-streami, mida tipphetkel vaatas üle 100!!! inimese korraga, siis selle faili kustutamisega kadus ka vaatajatel ülevaade meie edenemisest. Õnneks peale kiiret reageerimist suutsime minu Garmini info live lisada ning sellega oli olukord päästetud.

Ahjaa....mingi hetk hakkas Evgenil põlv külmast valutama. Ja no mina sõitsin kõrvaklappidega, mõnus klubimuusika kõrvas põntsumas. Olles oma 25 km ära vedanud ja boksi keeranud, ei osanud ma oodata, et Evgeni võiks nii vihane olla. Nimelt oli ta mulle viimased 10 km karjunud, et ma hoogu maha võtaks, sest ta ei saa nii kiiresti sõita kuna põlv valutab. Ma ei ole teda kunagi nii vihasena näinud.

Sõidu lõpp.

Leppisime kokku, et viimased 50 km vean mina. Mingi hetk, kui 500 km märk üha lähemale oli jõudnud, hakkas trekile ka rohkem rahvast kogunema. Kaamerad, mikrofonid ja niisama inimesed fännid, sugulased, tuttavad. Peame veel ainult 5 km vastu pidama. Veel ainult 1 km... 3 ringi veel vastu pidada. OK, tehtud! Jäime korra seisma. VIISSADA KILOMEETRIT TALVISEL TREKIL!  Ütlesime üksteisele aitäh ja hästi tehtud. Istusime rataste peale ja sõitsime edasi. Igaks juhuks tegime ühe ringi veel. Igaks juhuks.

STRAVA

Finišilint oli WC paberist. Kiirelt paar intekat. Võtsime vastu õnnitlused ja läbi ta oligi. Et mis siis nüüd. Alati räägitakse ultraspordis mingist finišijärgsest eufooriast. Ma ei tea kes seda tundnud on?! Tahaks koju ja magama. Tore oli.... veel toredam, et läbi sai!

Eraldi tahaks tänada oma abikaasat Kerstit, kes ka seekord mulle igati toeks oli ning sõidu ajal meie heaolu eest hoolitses, Tiinat, kes meid kohapeal söötis ja jootis. Evgenit, et ta viitsib neid lollusi rattaseljas kaasa teha. Salumäed, kes on see tüüp, kes ise ei löö aga verd tahaks ikka näha! - ehk siis utsitab asju tegema, aga ise vaikselt ära kaob, kuid hoiab backstage korras ja kontrolli all!

Tänan kõiki kes kohal käisid ja kaasa elasid.

Järgmiste sõitudeni!

Pilditänud Eerik Ülevain & Robert Männa