Muhu Sõõr - võlu, valu ja pisarad!

Muhu Sõõr 2025 > Rattarall - paarutes ümber Muhu.
Liikumisüritus, mille eesmärk oli populariseerida jalgrattasõitu ja tutvustada Muhu saart on selleks korraks tehtud. Rajale läks pea 250 graveli- ja vähem gravelifanatti. Korraldajad lubasid 106-kilomeetrise paunakesega saada osa väest, mida kogesid juba tuhat aastat tagasi hõbevalgele teele sattunud kaupmehed ja sõdalased, tuhanded õnneotsijad, viikingid ja mereröövlid. Mis, aga tegelikult saadi, milliseid emotsioone kogeti ja kas on põhjust Tarbijakaitsesse tormata, sellest juba osalejate endi pilgu läbi... 

Silvia Väli (Küberturbe ekspert)

Ratas: SCOTT Addict Gravel 40

Muhu Sõõr on puhas rõõm! See mõttetera tuli vast seal 65. kilomeetril kui peale joogipunkti olin keha ja jalad jälle soojaks sõitnud ja näpud enam otsast ära kukkuda ei tahtnud. 1. mai Kevadpüha ümber Muhu saare just kõige soojemate kraadidega ei hellitanud, aga minu jaoks oli tegu kõige paremas mõttes naudinguga läbi muda, meretuulte ja samblikusse mattunud kiviaia rivide, mille vahele sai siin seal näha mõnda tuulikut.

Mingit soolosõitu plaanis tegema minna ei olnud, ikka kambaga, koos ja lõpuni. Siinkohal ka tänusõnad meie grupi naistele, et vaim püsis. Kõigil oli mingil hetkel raske aga õnneks mitte korraga ja samal ajal. Lihapirukad, Muhu leib ja kummikommid olid vägagi omal kohal!

Minu meelest raja humoorikaimaks osaks olidki metsavahe mudamülkad ning see oih ja aih, mis metsast kostus, kui kellelgi täpselt sinna sisse pidama oli õnnestunud jääda. Õnneks lõppes iga selline olukord ikka naeruga, paari näomaalinguga ja edasi me läksime.

MTB kogemus oli rajal kindlasti kasuks, aga kuna see oli mul ühtlasi ka hooaja esimene pikem sõit maastikul, võtsin ka mina mudas driftimisest viimast ja katsetasin millisest august välja tulen ja millisest mitte. Kui kingad enam pedaali küljes ei püsinud, tuli vahelduseks lompi pesema minna.

Kui Muhu Sõõri hommik algas ootusärevusega, nii sõidu enda kui ka läbitava distantsi ees, siis peale 6 tundi väntamist toredas seltskonnas võis küll väga rahul olla, et selline asi sai koos ette võetud ja ära tehtud.

Muhu sõidu formaat soosis kambas kulgemist, looduse nautimist ja Muhu saarega tutvumist ning lasi segmentidel hullu panna neil, kes hullu panema tulid, ehk ma arvan igale ühele see miski oli olemas miks järgmisel aastal kindlasti tagasi tulla. Tahaks veel!

Priit Ailt (Füsioterapeut, Tripassioni lõpuboss)

Ratas: SCOTT Addict Gravel custom

Mul puudusid seekord igasugused ootused. Plaan oli Muhu saarel oma tuliteral gravelikesel ilusad 106 km veeta. Hommikul olin kõige tuimem mees üldse. Kogu Muhu saarel. Võib-olla isegi kogu Eestimaal. Teistele ma sellisena eriti ei meeldinud, neile sadadele siis, kes rehvirõhu ja riietuse osas mandrossisid. Süüa ja juua võtsin rohkelt kaasa, sooja ei teinud, starti ei kiirustanud, null närvi.

Meelde jäi maastik ja Muhu inimesed (eriti see kohalike improviseeritud plaaniväline toidupunkt). Tuult väga ei olnud, pori oleks võinud olemata olla, aga no mis sa teed, on nagu on, Eesti mees, seedin kõik ära. Segmentide alguses võtsin rahulikult ja siis paarisaja meetri pärast läks nagu ikka. Möirgav lõvi lasti puurist välja. Täiega äge! Neid oleks võinud rohkem olla, segmente siis, mitte lõvisid.

Gravel on tulnud, et jääda, aga need MTB kohad tuleks edaspidi välja jätta.  Viimased ~20 km oli juba nats tüütu, jahedaks läks, lubatud päikest ei tulnud, porist hakkas siiber saama ja raske oli leida kaaslasi, kes soovisid koos sõita. Samas, keha arvas, et #pigemmeeldiv :) 

Trassil oli mu kõrval palju erinevaid tüüpe, lõpus leidsin ühe Ampsu mehe, tema oli mõistlik ja panime hingamisrütmi paralleelselt paika ning veeresime pikalt koos. Kogu sõidu meeldejäävam hetk, ehk tempel mällu kogu eluks, oli, kui teise segmendi ajal mingi TT lenksuga mees posti pani, see tõi maa peale tagasi :)


Gravelikogukond on vinge, minu arust võiks juba ammu uhamise ära lõpetada ja sellistele üritustele keskenduda! Kokkuvõttes igaljuhul rahul, et tulin ja 4,5 h rattaga Muhus sõita sain. Soovitan kõigile neile, kes on klassikalistest rattavõistlustest veidi väsinud, aga tahavad veereda ja uusi kohti avastada. Kolme sõnaga Muhu Sõõr - passion for adventure :)


Kui gravel-sõit oleks laul või film, siis minu jaoks kindlasti „Die Hard“ :) Ratta ristisin sõidu lõpuks Piretiks! Nii on.

Kelly Kalm (Täiskohaga ema ja poole kohaga videoartist)

Ratas: SCOTT Speedster Gravel 10

Hommikul kuni stardini välja oli ikka tunne, et lähen VÕISTLUSELE. Aga kui start anti, siis alles sain aru, et AHAAAA SELLINE sõit hoopis. Tulemuste poolest oli muidugi siht ainult võita. Kui mitte mõlemad, siis vähemalt üks segment. Sellist konkreetset ärevust nagu maanteesõitudel on, seekord üllataval kombel ei olnudki. Küll aga põnevust jätkus. Elan enda elu nagu filmis, ehk igav ei hakka.. ???? nimelt läksin 10:12 viimast korda tualetti (kes mind teab teavad, et ma käin sada miljon korda enne starti/trenni minekut vetsus) ja sinna ma kinni jäin. Talu uksed on nagu nad on, ehk elunäinud .. võti enam ei keeranud. Alguses tundus naljakas, aga ühel hetkel mõtlesin küll et nooooo MIS NÜÜD?! Kedagi väga majas enam polnud. Kõik teised ammu udus, kuigi eelnevalt sai kokku lepitud, et läheks koos stardipaika. 10:15 pidid nad väljuma ja noh väljusid ka.. ilma minuta. Koputasin ja hõiskasin, et äkki keegi kuuleb ning jäin lootma, et talu perenaine on kuulmas. Minu õnneks.. tuli ta välja ning päästis mu. Nagu ütlesin, minuga ei hakka igav.. ka mul endal :D.


Stardis hoidsin end teadlikult ettepoole, et seda raja olukorda näha ja hinnata. Kui ma kogu raja peale mõtlen, siis esmalt tuleb meelde ikka pori  ja külm. Kõige rohkem häiris see külm ja vihm, siis kui segmendid olid tehtud ja rahvas laiali jooksis. AGA jätame selle negatiivse kõrvale ja kindlasti tooksin välja need kohalikud kaasaelajad. Kes samal ajal metsas puid raius, aga hõiskas meile häid sõnu, lapsed koos vanematega kaasa elamas jne. Väga hästi on ka meeles, kus ühe maja ees olid kaks last heinakuhja otsas värviliste siltidega "TUBLI,TUBLI!" See tegi küll ikka väga rõõmsaks. Neid kaasaelajaid oli veel ja veel, kuid mu lemmikuks olid Igaküla pererahvas. Laud oli lookas heast ja paremast (kringel, ekleerid, kommid, mesi, tee, vesi). Mega tänulikud teile!!

Segmentidele läksin paugutamise mõttega ikka, ent samas targalt sõita oli vaja. Vormi osas ei ole veel väga selgusi, aga taktikat ja kavalust mul jagub. Jalas veel seda head purakat ei ole, ehk esimeses sain natuke pikema vahega teise koha ning viimane segment oli ülinapp kaotus.


Ma ei ole kunagi olnud maastiku armastaja. Kuigi teinud seda noorena VÄGA palju. Samas gravel tõesti pakub head vaheldust, ent mulle oleks rohkem meeldinud kui see distantsi oleks tsipa lühem olnud. Ca 30 km juba mõtlesin finišile, sest selg ja käed andsid korralikult tunda. Kogu päeva kõige raskem hetk saabus, kui taevast korralikult vihma kallama hakkas (ehk poole peal) + külm ja kõle tuul. Aitas see, kui sai vahelduva eduga mingi pundiga sõita ning kindlasti IGAKÜLA söögipunkt oli parim. Nii nagu mainisin hakkas alaselg valutama, aga see eriti mind üllatanud, sest teema mul juba pikemat aega kuklas tüliks.

Olin ikka enamuse ajast pundiga. Üksi jäin hetkel kui panin vihma tõttu telefoni allapoole särgi tasku. Aga see üksildus oli nii väikeseks ajaks. Tore oli muljetada erinevate rattasõpradega, keda polnud ammu näinud. Gravelipundiga oli alguses võõras, aga samas meeldiv. Eks sportlasena ikka lõpus ületasin finišijoone natukene enne mehi, mis teha see on ratturi kiiks. Kokkuvõttes väga positiivne! Uhke tunne muidugi ka saada osa sellisest formaadist, mida varem tehtud pole. Igati meeldiv nädalavahetus. Võtan kaasa mõtte, et prooviksin veel ja veel selliseid teistmoodi asju. Soovitaksin kahe käega ja kõigile! Nautimus 500 on antud formaat. Kui pikk distants käib üle jõu, siis valikus oli ka lühike (seekord 16km). Miks mitte läbida see kogu perega. Soovitan kõigile, kel vähekenegi rattasport meeldib - võistled seal ju iseendaga ning tugevamaks saad 100%. Kolme sõnaga kokkuvõtvalt - meeldejääv, külm, lõbus. Rattale sai ka uus nimi pandud - Porikäkk

Andrus Pilt (Arenduste ja tarneahale juht)

Ratas: SCOTT Addict Gravel 10

Ainus ootus oli see, et soovisin avastada uusi kohti ratta sõitmiseks ja kuna Muhu saart on turundatud/rahvasuus räägitud justkui saart, kus elu kulgeb omasoodu ja rahulikult, siis see mulle tundus kohe hea mõte võtta osa sellest ürituses. Ise ma ei ole kindlasti hommikuinimene. Kuid kui tean, et ees on ootama natuke erilisem päev, siis üles saamisega mingeid probleeme ei olnud, isegi hommikusöök läks sisse, mida tavaliselt ei juhtu kui peab umbes kell 6 ärkama. Otseselt ärevust ja põnevust ei ma seekord aga enda juures ei täheldanud. Võib-olla oli osa süü sombusel ilmal, mis varjutas ootusärevust. Midagi väga teistmoodi ei teinud kui tavalisel võistlushommikul, sest ajavõttu korral poleks mul olnud huvi osaleda. Igal üritusel ei pea aega võtma, sest protsessis kulgemine on nauditavam kui kapsad ninast väljas naabrimehele särgi püksi toppimine ja hiljem vabanduste otsimine, miks asjad välja ei tulnud.

Kogu päevast tahaks öelda, et kõige rohkem jäi meelde pori, kuid tegelikult siiski teiste ratturitega koos kulgemine, ehk siis inimesed. Pori oli rohkem kui soovinuks, kuid eks eelmiste päevade vihm tegi oma töö. Segmentide alguses kulgesin vooluga kaasa, kuid mingi hetk hakkasin ikkagi punnitama ja nii mõlemal kiiruskatsel. See oli tegelikult hea mõte need üritusse sisse tippida, sest need kas tahavad vajutada, said ka oma kire rahuldatud – vast said :)

Kuni söögi-joogipunktini oli tegelikult kõik päris mõnus. Teises pooles oleks võinud mõned rajalõigud välja jääda, sest pigem olid need sobivad FSi meestele, kuid kuna need sees olid, siis tagantjärgi ei muuda enam midagi. Võib-olla häiris see, et peale joogisöögipausi ei tulnud korraldaja poolt selget üleskutset, et „hakkame liikuma“ igaüks läks justkui oma teed ja kogu see suur punt oli hetkega killustunud.

Rasket hetke kui sellist ei olnud, sest mõtestasin selle ürituse enda jaoks kui „mõnus kulgemine“. Kuid kui peab midagi välja tooma, siis metsavahe tee(d) teises pooles väga ei meeldinud. Samas kõigile ei saagi kõik meeldida.

Keha käitus eeskujulikult, st kõik oli bueno algusest-lõpuni. Nagu ma juba mainisin, sõidu esimene pool mõnus grupis kulgemine. Teises pooles olid üksikud väikesed grupid kohati sõitsin ka päris üksi. Üksi sõitmise vastu pole midagi, kuid ootused olid teised.

Puntides olin pigem kuulaja/kulgeja rollis. Panustasin rohkem hetkes olemisse ja ümbruskonna uudistamisse. Mulle sobib kui grupi sumin on ümber ringi ja ma saan vaikides kaasreisija olla, sama aeg-ajalt mõne sõna ikka poetan, kuid see pole kõige olulisem.

Gravelikogukonnast, emm.. meil vist ei ole veel tekkinud sellis nö sub-kultuuri, kuid pisikesed sammud on tehtud. Olen lootusrikas, et selline kogukond tekib ja sarnaseid sõite tuleb edaspidi sagedamini, miks mitte ka väljaspool Eestit.

Praami bronn oli tehtud arvestusega, et sõidu ajaks tuleb 4,5-5 tundi, siis lõpp läks rabistamiseks. Siin oleks korraldaja saanud eelkommunikatsiooniga rohkem ära teha. Samas ilm oli ka selline, et pigem kiiresti koju sauna kui jääda kohapeal loba-loba tegema.

Kas soovitaksin sellist formaati kellelegi teisele? Meil on klubis mõne seiklushimulisema ratturiga igakevadine traditsioon, et sõidame maikuus läbi mingi osa RMK trassist. Eelmine aasta jäi vahele ja kohe tundsin ka sellest puudust. See aasta mõtestasin enda jaoks asjad nii, et saan selle tunde kätte Muhu Sõõr ürituselt. Osaliselt see ka täitis tühimiku, mis oli hinge jäänud, kuid teisalt jäi ka midagi puudu. Puudu jäi ennekõike sõidujärgsest melust jms, mis mitme päeva sõidu lahutamatu osa. Seega siit võib olla mõtteainet, et järgmine kord teha nn pikendatud nädalavahetus kuskil.. Kokkuvõtvalt kolme sõnaga Muhu Sõõr - fun, fun, fun!

Triin Rast (IT-analüütik)

Ratas: Bianchi Impulso

Kui Muhu Sõõr välja kuulutati oli selge, et tuleb minna. Viskan iga uue graveli ürituse peale näpud täiega püsti ja panin oma nime suht esimeste seas kirja. Mis formaadis sõidame või kes üldse tulevad olid täiesti teisejärgulised formaalsused. Muhu + kruus = tuleb minna!

Päev enne sõitu vahetasin rattal jooksud ära, sest olud kruusateedel on olnud siiamaani kõike muud kui sõitma kutsuvad. Ootusärevus üha kasvas ja tundsin, et vaim ja füüsis on üheks pikemaks seikluseks valmis.

Stardieel oli tore peale pikka talve rattasõpru näha, muljetada ja ennast valmis sättida. Riietuse osas olid kül kõigil eriarvamused - kes käis päev enne sõitu veel talvesaapaid ostmas - mina isiklikult võtsin kaasa suvekinga ja õhema katte (esimest korda sel kevadel) ja etteruttavalt võin öelda, et see oli hea valik.

Peale starti oli kohe raja kõige pikem asfaldilõik, millele järgnesid korralikud sopaaugud. Tulenevalt segmentide stardikorraldusest sai ühe paraja emotsioonide virrvarri. Kord oli keskmine kiirus liiga kiire - 26km/h, nii jõuab ju liiga ruttu starti! järgmisel hetkel kukkus see 16.7 peale ja tekkis väike paanika. Lõpp hea, kõik hea - segmentide alguses oodati naised kokku ja sõit võis alata. Munakivi sektor oli väga kift! Jõudsin vaid mõelda, et kuidas pagan nad klassikutel neid maanteerehviga sõidavad. Juba 43mm graveliga oli seal tükk tegemist.

Peale segmenti oli kõigil ägedalt palju emotsioone - kes olid omavahel mõõtu võtnud, kes üldvõidu peale kihutanud, kes lihtsalt proovinud elu eest pundist hammastega kinni hoida jne - neid lugusid oli pull kuulata, kõigil oma sõit ja oma võit. :)

Ootamatult tuli vihm, sest ükski vaadatud ilmateade ei ennustanud muud kui lauspäikest ja meeldivalt jahedat kevadpäeva. Vihmapilved ajasid laiali aga kokkutulnud kruusasõbrad - nii vanad ja tuttavad kui uued näod, kellega sai vahvat sõitu tehtud ja maast-ilmast arutatud.

Eriti ägedad olid rajale jäänud loomad - minu lemmikud olid väikesed lambabeebid ja ülielusuurune lehm, kes täiesti tuima pilguga möödakihutavaid rattureid vaatas. Ma arvan, et ta natuke oleks tegelikult tahtnud kaasa tulla ;)

Meeldis, et lõppu pakuti veel maasikaid erinevate põlluteede-kruusakarjääride ja külavaheteede näol. Raja võikski vist kokku võtta kahe sõnaga - elu seiklus! Sest jagus kõike ja igale maitsele. Ma isegi ütleks, et Muhu sõõr on kevadeti tõelistele kruusagurmaanidele.

Finišis ootas üli sõbralik Muhu rahvas, super toit (supi kohta kuulsin vaid mõminat ja “kõige parem maratonisupp” kombinatsioone) ja palju erinevaid muljeid rajalt.

Mõnus pesu kohalikus riietusruumis, rattad auto peale ja super emotsiooniga tagasi kodupoole. Isegi praam oli väsinud kuid õnnelike rattasõpru täis. Järgmise aastani!

Triin Rast - PARIM NAINE Muhu Sõõri segmentidel!

Segment 1 – *“Muhu Sõõr – Munakivimöll (gobbled sector *****)”
Segment 2 – “Muhu Sõõr – Mägede hirm”

Kadri Pertel (IT projektijuht) 

Muhu Sõõr 2025 – Üks karm, aga unustamatu esimene gravelikogemus

Ma ootasin toredat kulgemist mööda kruusateid, et lähen naudin rattasõitu ja Muhu loodust. Nali oli minu kulul. Reaalsuses hakkasin juba ca 16km-st alates mõtlema DNF-st, et nii kui tuleb asfalttee, siis lähen mööda seda spordihoone juurde tagasi.

Enne sõitu oli suur elevus. Tundus ääretult äge asi mida teha – tiir ümber Muhu. Tagantjärgi vaadates läksin starti naiivse ullikesena. Ma ootasin kruusateid, aga sõidu algus tõmbas kohe vaiba jalgealt, sest oli muda, hunnikus muda. Ma ei olnud valmis selliseks mudaks. Isegi mu rehvid (keskelt siledad ja servades mõned nagad) ei olnud valmis selliseks mudaks. Tiina küll ütles, et tegemist on raske rajaga, aga kuna sõidan maanteed, siis ei kujutanud ettegi, kui raske saab olla raske rada. Gravel ju, olen näinud värskelt hööveldatud ja väga auklikke kruusateid, veidi on nõme, aga täiega sõidetav. Sõidu alguses tundsin, et mind on petetud.

Läksin starti samamoodi nagu lähen Tartu Rattarallile peale – omas tempos läbi sõitma nii nagu parajasti jalgu on vältides kukkumisi.
Seekord kukkumist ei vältinud ning olin suhteliselt sõidu alguses mudas külili. Tundsin, et tagajooks hakkab alt minema ja mitte midagi ei osanud teha.

Täiega oleks tahtnud paugutada, aga kuna olin kohe mudas külili ja sealt edasi väristasin jalgu, siis selleks ajaks, kui mina esimese segmendini jõudsin oli peagrupp ilmselt teise segmendi stardis, kui mitte juba toidu/joogipunktis. Iseenesest nautisin munakivi lõiku täiega ja hoidsin seal tempot peal. Mudas kaotatud aeg tuli igal pool mujal, kus vähegi sõita sai, tagasi teha.

Mis jäi rajalt meelde? Muda. Rohkem kui midagi muud.

Minu jaoks oli see rohkem MTB. Ma pole üldse muda, liiva ega puujuurikate tüdruk. Isegi kehvematel kruusateedel mõtlen elu valikute üle järgi. Antud hetkel oli ikkagi piin, õudus kuubis. Vaatasin oma ratast ja  rattakingi ning nutsin seesmiselt. Samas pole jällegi kunagi varem nii õnnelik olnud kruusteede üle, need lõigud olid väga ägedad ja tõid naeratuse näole.

Kõige raskem hetk oli ca 60 kilomeetril kui tagarehv suure sisinaga sekunditega tühjaks vajus. Järgnes korralik mental breakdown. Ahastus, frustratsioon, alla andmise tunne. Olin kuskil pärapõrgus kus sisuliselt polnud teedki. Mitte keegi ei oleks mulle sinna järele tulnud. Hästi oli meeles kuidas enne starti kilkasin, et esimest korda elus on kõik sisekummi vahetamiseks kaasas. Ikkagi 106km gravelit, asju võib juhtuda. Nali oli jälle minu kulul, sest kuuskant jäi autosse. Seisin ratta kõrval ja tahtsin nutta. Ma olin täiesti kindel, et nüüd on kõik, mina ei sõida edasi. Ja mitte ainult, et ei sõida edasi vaid müün oma rattad maha.

Õnneks Tiina ei kaotanud pead. Vaatas kus me oleme, helistas Eliisile ja rääkis mure ära. Mis siis ikka, ratas õlale ja jala edasi.

Edasi aitas Tiina. See, et ta jäi minuga, organiseeris abi, aitas sisekummi vahetada. Kuidas ma jätan nüüd pooleli. Ainult ca 40km veel ja rajameister lubas, et edasi on lihtsam. Ainult üks mudane kohta.
Noh, tegelikult oli muda siiski rohkem kui ühes kohas, aga edasi tõesti oli veidi lihtsam.

Keha üllatas ja samas ei üllatanud ka. Ma teadsin, et läheb raskeks, sest 100km gravelit on hoopis midagi muud kui 100km maanteel. See on kehale teistmoodi koormus. Üllatas, et viimased ca 10km oli nii valus, et pisarad hakkasid voolama. Ma oleks tahtnud olla ükskõik kus, aga mitte sadulas. Ma oleks oma ratta esimesele ettejuhtuvale ära andnud, lihtsalt võta ja mine.

Ma olin valmis selleks, et alaselg hakkab valu tegema, aga et õlgades on terav valu sees, peopesad on hellad, istuda on piin, seda ma päris selliselt ei osanud oodata.

Alustasime neljakesi ja püsisime enam vähem koos kuni mu flatini, sealt edasi jäin Tiinaga. Ma olen nii tänulik, et seda sõitu üksi ei teinud. Vanasõna ütleb, et kui tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui soovid minna kaugele, mine koos. See ütlus peab täiega paika. Sellel rajal ei oleks ma muidugi üksi kiiresti läinud, olin ikkagi grupi pidur.

Rajal oli ka ilusaid hetki. Igakülas ootasid kaks toredat naist omaalgatusliku joogipunktiga. Inimesed ikkagi on ilusad ja head.
Ühised kogemused ja kannatused ühendavad. Need inimesed, kellega koos selle läbi teed, on omad.

Peale finišit oli esimene tunne: NEVER AGAIN! See sõit pakkus palju emotsioone ja hoopis ägedam just seetõttu, et oli nii raske. Kui ma oleks saanud oodatud toreda kruusal kulgemise, siis see oleks kindlasti olnud tore, aga poleks andnud seda emotsiooni, mida annab raskuste ületamine. Nii nii tänulik.

Soovitan kõigile, aga eriti neile, kes muidu sõidavad peamiselt maanteed. Tegelt on äge ennast hoopis teistmoodi oludes proovile panna ja mugavustsoonist välja viia. Ja alati pole vaja võidu peale sõita, rattasõit pakub nii palju rohkemat kui saavutussport.

Kokkuvõtteks kolme sõnaga - mul ei lähe nii palju sõnu vaja – fucking hell. Mantra, mis käis mul enamuse sõidust peas. Aga okei, tegelt saab kolme sõnaga ka – Äge. Fucking. Hell.
Kui väntaks sellest Muhu Sõõrist filmi, siis vähemalt mingi BDSM-alatooniga linateos.

Mis paneksin oma rattale nimeks peale seda hullust? Hellitusnimesid antakse ikkagi toredatel hetkedel. Pärast Muhu Sõõri oleks tahtnud, et see oleks olnud kellegi teise probleem. Esimest korda hakkasin mõtlema, et vb võiks ratast transportida mujal kui autos :)

Elina Kaarneem-Kadastik (Tiimijuht)

Ratas: Canyon Grail CF SL 7 AXS

Ma suuri ootusi endale ega sõidule ei pannud – peamine eesmärk oli nautida rattasõitu, seltskonda ja rada umbes 5 tunniga läbi sõita (~20 km/h keskmist). Kuna ootusi ei pannud, siis pettuma ei pidanud, ja puhtaks sõiduajaks, olenemata kõikidest viperustest, sai u 5h 30min.

Stardieelsel hommikul mul erilist ärevust sisse ei pugenud, sest õnneks olen elus nii palju (küll teistel aladel, mitte rattaga) võistelnud, et selle pingutuse ees ärevust ei olnud – teadsin, et ega see pole võistlus, vaid eesmärk on nautida ja uusi kilomeetreid koguda. Pole enne Muhus nii palju sõitnud ja ega ei viinud end liiga palju ka rajaga kurssi, seega põnevust oli kindlasti nii sõidu eel kui sõidu ajal.

Kuna tegu polnud klassikalise finišis aegade põhjal paremusjärjestust fikseeriva sõiduga, siis otsustasin enda osavõtu suhteliselt kiirelt ning sain ka mõned teised naised ühinema – seltsis segasem. Ise kindlasti nautisin sellise formaadiga sõitu rohkem. Kui oli soov pingutada, siis sai seda teha, aga ei pidanud tervet aega rassima ja ei olnud survet, et ei jõua finišisse või lõpetan viimasena.

Trassilt jäi enim meelde MUDA :D Seda ikka oli omajagu. Õnneks mulle selline songerdamine meeldib ja see on minu jaoks üks osa graveli võlust – kas üldse sõitsid gravelit, kui ratas sõidu lõpuks porine pole
Lisaks sellele olid rajal olevad korraldajad väga sõbralikud ja aitasid, kui oli vaja paremat pumpa või pakkusid niisama toredat seltskonda lohvivahetuse ajal. Ja muidugi kohalikud elanikud, kes kõik olid tulnud meile kaasa elama ja süüa-juua pakkuma.

Segmendid tundusid põnevad ja teoorias ma plaanisin neid (tempokalt) kaasa sõita, aga… seekord läks teisiti. Täpselt enne esimest segmenti, kui oli kogunemine, sain flat’i ja jäin sellest (ja järgmisest) rongist maha. Edasi lihtsalt nautisin, sest ega võistelda oli sel hetkel ainult iseenda ja mudaga.

Kruusateed ja metsarajad graveliga on mega mõnusad! Gravel on mu lemmik igas vormis. Isegi see muda sai lõpuks sõbraks ja sai selgeks, kuidas talle lähenema peab. Rajal oli väga palju vaheldust, olenemata sellest, et vahepeal tundus nagu need mudasirged ei saagi läbi. Kogu see vaheldus pani end vaimselt ja füüsiliselt proovile, sest “ühe soojaga” lihtsalt läbi kulgeda ei saanud.

Sõidu kõige raskem hetk oli ilmselt vahetult enne esimest joogipunkti ehk umbes poole peal. Esimene osa rajast oli minu jaoks oluliselt raskem (tehniliselt ja füüsiliselt) ja ilm ka halvem, seega sinna joogi-söögipunkti jõudmine oli omaette katsumus. Vahepeal oli isegi mõte, et ei tea, kas jaksangi üldse lõpuni sõita või peaks nüüd siit poole pealt Liivale tagasi keerama. Õnneks kaine mõistus sai ajutisest väsimusest võitu tänu soojale Muhu leivale ja soolakurkidele. ❤ Keha pidas hästi vastu – üllataval kombel läks kõik sujuvalt. Olen ennast ratta peal nii hästi sobima saanud, et peale mõnusa pingutusväsimuse jalgades ei andnud miski muu tunda.

Rajale läksin koos abikaasaga ja kõrval olid veel Girls Who Graveli pundist mõned naised. Eks sõidu alguses läks see stardis kokku pandud grupp laiali, kui kõik alles oma tempot ja sõidurada leidsid, aga tänu (jah, seekord ütlen tänu) mu korduvatele lohvivahetustele saime jälle üksteisega kokku ja umbes poole pealt sõitsime enamjaolt kuuekesi lõpuni, kuni pool seltskonda otsustas ~15 km enne lõppu lisaseiklusele minna. Lõpp hea, kõik hea – seiklejad jõudsid ka mõnede lisakilomeetritega ilusti finišisse meie juurde.

Oleme nüüd Girls Who Graveliga umbes 2 kuud toimetanud, aga päriselt olen jõudnud kohtuda ainult umbes 10–20 grupis oleva naisega, seega sai päris paljud nimed ja näod-rattad kokku viidud. Kõige toredam hetk oli, kui olin parasjagu oma esimese lohvivahetusega tegelemas ja kaks naist sõitsid mööda, peatusid ja küsisid: “Kas sa oled Elina? Jope järgi tundsime praegu ära.” :) Vot see on kogukond!

Võistelda on kindlasti tore, aga nautima ja seiklema peab ka! Seega oli see üritus täpselt hea kombo, et pakkuda mõlemat või valida ainult nautimine. Usun, et finishivõidu välja võtmine võimaldab ka rajal olles üksteist rohkem märgata, suhelda ja aidata. Siinkohal suur aitäh kaassõitjatele, kes tulid mulle appi – võidusõidul ilmselt seda poleks juhtunud ja oleksin üksi metsavahel edasi pusserdanud või siis väga palju samme saanud.

Kokkuvõtteks jääb Muhu Sõõrilt kummitama üks sõna: Tubeless. :D Aga tegelt jäin väga rahule – jaksasin sõita lõpuni (ja oleks veel varugi olnud), sain palju rattavalitsemise kogemust ja paljudest hirmudest üle. Tuleb rohkem end ebamugavamatesse olukordadesse panna, et need järgmine kord enam ebamugavad poleks. Kindlasti tulen Muhu Sõõrile veel sõitma.

Soovitan analoogset sõitu kõigile, kellel on graveli või MTB ratas ja tahab end proovile panna või niisama seikluslikult rattasõitu nautida. Aga võib-olla natuke kilomeetreid peaks ikka enne all olema, et ka peale Muhu Sõõri sõiduisu alles oleks. :)

Kolme sõnaga oli see päev – Mudane, ennastületav, põnev. Ja kui graveli-sõit kõlaks lauluna, siis oleks minu jaoks ilmselt Elderbrook – Good Times.
Mu Dirtmonster oli Muhu Sõõril oma nime väärt. :)

Mari Kruuser (Päikesepaneelidega žonglöörija, kahe poisikluti ema)

Ratas: Scott Addict Gravel RC

Minu üheks suureks lemmikuks on gravelisõit, kui kuulsin, et tulemas on Muhu Sõõr, siis ei olnud kahtlustki, et tuleb minna, kuna Muhumaa ja gravel tundus väga eksootiline. Tegu oli ajavõtuta sõiduga ja registreerunud oli palju tuttavaid, siis see tekitas põnevust, et kuskile ei ole kiiret ja saab paljudega rahulikult jutustada.

Minu lemmikuks osutus ilm ja pori. Sõidule minnes ei oleks eluski arvanud, et selline poriralli tuleb. Mulle aga meeldivad sellised ilmaolud ja kui pori teeb raja raskemaks ja tehnilisemaks on eriti vinge.
Segmente läksin läbima kiiresti. Munakivil vedasin ennastsalgavalt peaaegu lõpuni ja ega teiselgi segmendil ei olnud ma midagi õppinud eelmisest.

Maastik meeldis väga, oli kõike vaheldumisi- ilusaid metsateid, kruusateid ja mereäärseid kadakatevahelisi lõike. Kohalikud olid teinud ise joogipunkti, mis oli üks lemmikuid ja vajalike hetki. Pori tegi asja teistsuguseks ja nüüd on suur huvi suvel ilusa ilma ja kuivaga minna sama rada nautima.

Segmentide lõpuni oli väga tore koos grupiga liikuda, kuid pärast seda sai omas tempos liikuda ja kuna tunne oli väga hea, siis sai lõpuni valitud üsna kiire tempo ja poole distantsist natukene kihutada pori näkku lendamas. Leidsin 20 km enne lõppu mõttekaaslase, kellele meeldis samuti kiiremini sõita ja nii me kihutasime kuni lõpuni. Sõit sai lõpetatud väga mõnusa emotsiooniga, teeks sellist asja igakell uuesti - 104 km puhast naudingut!

Selline formaat oli väga lahe, see grupiga koos liikumine kuni poole maani ja segmentide läbimine. Väga lahe oleks olnud ka üks segment täitsa metsas läbida, teistmoodi kogemus jälle. Kindlasti on see formaat läbitav paljudele graveli sõpradele, kes vähegi trenni teevad- kuna distants ei tapa vaid tempo ;) ja grupiga liikumine on oluliselt lihtsam kui üksi kannatamine. Huvi oli suur ja rahvast palju, seega selline asi kõnetab paljusid ja tehtagu veel midagi sellist nt Haanja-Võru-Antsla kandis :). Oleks isegi käpp korraldamisel!

Muhu Sõõr kolme sõnaga- eksootiline, porine ja ülivinge. 
Kui gravel-sõit oleks laul, siis oleks see kindlasti Espresso Macchiato-Tommy Cash.

Oma uue Scotti graveliga oli lausa lust sõita, peale Muhu Sõõri on ta kindlasti mudahüpik :D

Gert Kivistik (Klubi Tartu Maratoni ehituste- ja radade projektijuht)

Ratas: SCOTT Addict Gravel Tuned

Soov oli Muhu saarele rattaga ring peale sõita ning teistsugust loodust ja maastiku näha. Hommikul tundsin pigem põnevust, ees oli ootamas midagi uut ja huvitavat. Trass tundus paraja pikkusega ning kuna tegemist oli pigem ühissõiduga polnud ärevuseks põhjust.

Pakkisin end soojalt riidesse, et saaks sõitu nautida, seda ka rahulikult sõites. Lisaks proovisin rohkem ümbrust jälgida, sest sellepärast sinna mindud saigi.
Rajalt jäid meelde porised lõigud, mis olid parajalt porised - pakkusid natuke väljakutset, et neid ilma jalga maha panemata läbida. Muidugi jäid meelde Muhule omased taluhoovid ja kiviaiad. Äge oli ka isealgatuslik kogukonna teeninduspunkt, sattus täpselt õigel momendil meie teekonnale  - väike tükk kooki ja taimeteed, kes sellest keelduks?

Segmendid panin ikka hooga, kui ikka stardipüstol paugub võib ju korraks kihutada ka… aga ainult korraks :) Kruus, kurvid, augud, metsatee, liiv... kõike oli parasjagu, maastik muutlik ja ükski lõik ei tundunud liiga pikk ning üksluine.

 Raskeim hetk oli finišis teadmine, et ongi see asi tehtud mille jaoks tuldud sai, sellest aitas üle saada Muhu poolne korraldustiim, kes nõudis ka uuel aastal ürituse toimumist, ehk näeme veel…

Pingutus oli täpselt selline nagu loodetud, kogunes piisav kogus väsimust. Proovisin ennast rohkem gruppidega siduda, sai päris palju erinevate ratturitega juttu aetud, mis oli ka eesmärk. Jutuajamised algasid juba ratastega praami oodates, jätkusid praamil, Muhu Sõõri ajal ja muljetamine jätkus rattapesulas ning pärast laua taga suppi süües. 

Sellised sõidud on olulise tähtsusega, aitab rohkem rahvast rattasõidu juurde tuua ning neid selle elustiili külge “naelutada”. Jäin mõtlema, et kuhu sellel aastal veel võiks rattaga sõitma jõuda - ehk soov veel Eesti erinevaid kohti rattaga külastada ning mitte neid avastusretki liiga kaugele tuleviku kaela riputada, tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata.

Muhu Sõõri formaat võiks sobida kõigile. Need, kes on harjunud alt kinni hoidma ja silmaklappidega kihutama saavad veidi rahulikumalt võtta ja rattasõidu teist tahku näha. Alles rattasõidu juurde jõudnutele võiks selline distants ja formaat väljakutset pakkuda. Lisaks annab võhikutele võimaluse kogenumatega suhelda ning neilt küsimus küsida. 

Kolme sõnaga Muhu Sõõr - meeldiv, silmiavardav, huvitav.

Minu jaoks on sellised avastamisretked ning sõidud seotud Austraalia vendade Mortonite inspireerivate dokumentaalide kogumikuga nagu “Thereabouts” 


Gert Kivistik - PARIM MEES Muhu Sõõri segmentidel!

Segment 1 – *“Muhu Sõõr – Munakivimöll (gobbled sector *****)”
Segment 2 – “Muhu Sõõr – Mägede hirm”

Pilditänud
Tõnis Tali tehtud pildid! Siit leiab küll iga põhisõidul osalenu end üles. 
Instagramis @picturesbytali

MUHU SÕÕR läbi Valmar Voolaid'i kaamera. 
Instagramis @valmarvoolaid