Janika Lõiv "Otse ja omadele!"

MINU PÄEVIK

Viimati kirjutasin kui Eestis veel lumi maas oli. Uskumatu, kui kiiresti profiratturite karussellis keereldes aeg lendab. Lisaks kiirusele ka Ameerika mäed, kunagi ei ole kindel, kas järgmise kurvi taga läheb üles- või allamäge. Kuskil kuklas ikka keerleb, et millal see suurem downhill saabub? Jaa jaa.. kõik räägivad headest või halbadest energiaväljadest ning muust voodoost, minu peas on see palju lihtsam - see on ELU!

Kirjutan jälle, et mitte Eesti fännidest liiga kaugeks jääda. Minu instagram on inglise keelne ja kogu fookus Eestist välja suunatud, aga südames tunnen end ikka väikse Hawaii tüdrukuna, kes igakord Eestisse jõudes Pirita poes koogiga oma jutte jutustamas käib. Tüdruk, kes tunneb siirast rõõmu Eestis võistlemise üle ja kes igatseb ikka ja jälle koju tagasi.

Ilmselt kõik, kes mind natuke rohkem tunnevad, teavad et olen igasuguste suurte muutuste vastane. Mitte, et mulle uued asjad ja situatsioonid ei meeldiks, aga ei taha ennast mugavustsoonist väga välja ajada, nii et kõik on korraga uus ja midagi enam aru ei saa. See aasta just nii ongi alanud – kõik-kõik on uus, ainult abikaasa ja auto on VEEL õnneks samad ;) 

Tahtsin areneda nii sportlase kui ka inimesena, see oli suhteliselt radikaalsete muudatuste tegemise peamine põhjus. Tulla välja oma mugavustsoonist ja õppida midagi uut. Tagantjärele mõeldes tundub, et olen päris ilusasti elu väntsutamistega toime tulnud… aga pool hooajast on veel ees...

ELUMUUTUSED

Nagu kõikidel eelmistel aastatel olime talvel Mojacaris, selle vahega, et kevadel liikusime sealt oma “mustlaslaagriga“ juba üsna varakult põhja poole. Pakun puusalt, et viimase viie kuu jooksul on mul olnud 20-30 erinevat elamiskohta… üks põnevam kui teine. Iga kord saab rõõmsalt kõik oma kola autost tuppa tassida ja siis uuesti tagasi autosse. Põhimõtteliselt ei pea jõusaali minemagi.. muskel taustal vaikselt kasvab.

Kõik, kes arvavad, et see on põnev ja romantiline, siis soovitan proovida. Topi kõik oma rattad, abikaasa ning pool oma elamisest hommikul autosse, seejärel sõida teise Eesti otsa, maga autos, sõida tagasi koju ja tassi auto uuesti tühjaks. Ei-ei, abikaasat ei pea tassima, ta ikka ka asjade liigutamisel abiks. Iga nädal tuleb sellist kolimisprotseduuri korrata üks kuni kaks korda... hardcore.

Üleüldse on selle aasta üks suur teema pakkimine ja asjade paigutamine. Oleme kodutud nagu me ise naljaga pooleks räägime. Õnneks on meil oma pisike “kodu” alati kaasas - meie auto, mis on elutuba, riidekapp, garaaž/töökoda, köök.. mis iganes vaja. Kõik minu süsteemi järgi ära pakitud ja vajalikud asjad kaasas.

Meie “mustlaslaagrisse" lisandus veel muidugi tiim, kellele ka ju tahaks abiks olla. Ikka aitan kui neil telki üles panna või maha võtta vaja. Elementaarne viisakus, kuigi see pole otseselt profiratturi töö. Ma lihtsalt ei oska käed taskus pealt vaadata, kuidas teised tegutsevad. Esimene kord kui meie laager ja tiimi laager päriselt tutvust tegi oli veebruaris Alteas. Kõik Hawaii laagerdajad teavad Hotell Cap Negret-i. Samas hotellis toimus ka meie tiimilaager. Kaks nädalat uute rataste/juppidega tutvumist, testimist, sponsoritega suhtlemist, fotoshoote, koosolekuid, võistlemist ja natuke trenni ka.. Trenn oli ilmselgelt tagaplaanile jäetud.

Minu jaoks oli see üpris suur väljakutse, et 15+ inimestega kaks nädalat sünkroonis tegutseda ning kõik vajalikud tegevused ära jõuda teha. Päevaplaanid olid peaaegu alati nihkes. Uued tegevused ja suhtlus inglise keeles võttis nii palju energiat, et kui ma väikese augu treeningute jaoks leidsin, siis olin liiga väsinud, et seda kvaliteetselt ära teha. Õnneks sai igal õhtul oma hotellitoas natukegi puhata. 

Profitiimi minemine on kasvatanud minu tolerantsust ja inimestega arvestamist. Uskumatu, et ma seda ütlen, aga me kõik oleme ikka täiega erinevad. Ma olen alati arvanud, et ma oskan teistega arvestada jne.. aga tuleb välja, et mul on ka selles osas pikk tee veel käia. 

TREENINGUTE MUUTUSED

Tegelikult sain kuni jaanuari lõpuni väga korralikult treenida. Kuni 80h kuus. Kõik sujus. Mõlemad mu treenerid käisid Hispaanias külas ja saime korralikud ning väga rasked treeningud kenasti tehtud. Numbrid ja ka enesetunne läksid aina paremaks. Alates veebruarist hakkas aga trall pihta. Esimesed treeningvõistlused, tiimilaager ja uus ratas - uue positsiooni, juppide ning powermeetriga. Terve veebruarikuu kulus mul lihtsalt elu ning uuenduste seedimiseks. 

Tiimilaager oli minu jaoks kõige raskem aeg - tahaks ja peaks trenni tegema, aga palju energiat kulus kõige muu jaoks. Rattaseadistused ja mugava asendi leidmine oli eee.. kuidas öelda.. keeruline.. ja ega ma tänase päevani veel päris seda “õiget" asendit leidnud pole. Korralik peavalu kui oled selline kääbus nagu mina… 

Põnev oli uudistada, kuidas profitiimis tegutsetakse ja loomulikult uusi kogemusi saada, aga peas oli ikka ainult üks mõte - JANIKA TRENNI ON VAJA TEHA! Sul on watte vaja juurde saada. Samas päevane fotosessioon väsitas kordades rohkem kui trenn. Seega pidime paindlikud olema ja iga hommik/päev treeningplaani uuesti üle vaatama. Otsustasime minu treeneri Karmeniga, et proovime rohkem tunnetuse pealt sõita. Vähem numbreid jälgida… lihtne öelda, aga “numbriinimesel” üliraske teha. Kuus aastat võimsusanduriga treenimist ja nüüd leida mingit tunnetust … ah käige per*** … Mu ainus mõte oli, et see pole lihtsalt võimalik.

Kogu märts ja aprill läks mul tunnetuse leidmiseks .. ei möödunud päeva, kui sellest treener Karmenile ei halanud. Endiselt olen seda meelt, et võimsusanduri- ja enesetunde “numbrid” peavad kokku minema. Inimesed, kes puhtalt ainult enesetunde järgi trenni teevad, ei suuda iga päev adekvaatselt hinnata, mis seisus nad täna on. 

Vahel on mul hea meel, et olen pidanud sel aastal rohkem end tunnetama ja vähem numbrite järgi sõitma. Võistlus ju ei toimu wattide põhiselt ja kontrollitult. Samal eesmärgil tõime sisse ka võistlussimulatsiooni trenne pisikestel ringidel. Kus mina sõidan kogu ringi aga Urmas (minu abikaasa) vaid lühikese osa täistempos ja ma pean kaasa minema… ja kordame seda kuni 1h täis saab.

Ma olen totaalne numbri-inimene…ja see ei muutu :)  Ma mõõdan kõike mis vähegi võimalik. Tean, et see tundub jabur, aga annab mulle enesekindlust. Ja tipus võisteldes on see peaaegu ainus omadus, mis vahe teeb. Kõigil on watte palju, kõik teevad piisavalt tugevaid trenne, kõik pühenduvad 100%. Kõik valmistuvad vaimselt suureks lahinguks… aga peale jäävad need kes on kindlad enda võimetes võita esikoht ja reaalselt seda ka püüdma lähevad. ...Kellelgi pole garantiid, aga see mis mindsetiga Sa starti lähed on ülioluline.

VÕISTLEMINE

Ma jätaks siinkohal kohe vahele Mediterranean Epicu tuuri, Chelva C1 ja Banyolese HC.. ma lihtsalt ei oska kommenteerida neid. Võibolla sõna “pettumus” võtab kõige paremini selle kokku. Need on iga aasta esimesed võistlused ja annavad tagasiside talvel tehtud treeningutest. Tol hetkel oli ainus mõte, et ma olen teistest ikka väga palju maha jäänud ja kas ma üldse normaalsesse vormi suveks saan. Lisaks tuli kohe otsa Marseille HC, kus enesetunne oli mul endiselt kehv. Suutsin teha ka korraliku kukkumise dropist nägupidi alla: kehaga vastu põhupalli, aga näoga vastu rajapiirde puutokki. Tulemuseks katkine huul, DNF ja enesekindlus vajus sügavale mutta. 

Tiimikaaslased olid igalpool mega heas hoos ja ma enda arust nagu treenin ja treenin, aga kuidagimoodi ei kajastu see võistlustulemustes. Lihtsalt üritasin trennides pea välja lülitada. Kuna ma naudin rattasõitu ja trennis pingutamist siis läksin ikka nägu naerul jälle trenni. Lootuses, et ehk vorm muutub paremaks.. lootus aga on lollide lohutus.. :)

Peamine mõte oli - Brasiilia tuleb üle elada ja peale seda teen 3 nädalat ninast-veri-väljas-trenni, et teistele järele jõuda…  Sõitsin juba Brasiiliasse väikese hirmuga, et mis saama hakkab. See oli kindlalt mu elu kõige pikem ja väsitavam reis. Põhimõtteliselt, et võimalikult kiirelt ilmaga harjuda, läksin lennukist otse C1 kategooria kohalikule võistlusele. Kuumus ja õhuniiskus tapsid. Tegin ideaalse stardi, pärast seda surin ning mind võeti 80% alas maha (mida pole viimase 5a jooksul juhtunud). Valasin pisaraid… Õnneks Brasiilia MK sujus paremini ja jättis minusse natuke rohkem positiivsust. Tundsin esimest korda, et mul on jõudu sõita ja ma lihtsalt ei sure rajal… siit saab juba aretada küll midagi :)

Oma hooaja esimese võidu sain Hispaanias Sabinanigo C1 sõidul. Start ebaõnnestus, aga läksin peagi vedama. Sõitsin kindla liidrina terve sõidu kontrollides tempot ning kasvatasin vahet. Raja ääres hüüti endiselt GOOOO HAWAIIIII GIRL GOOOOO.. Olenemata sellest et sõitsin lillas Orbea särgis. See oli võistlus, mille sain Urmasega kahekesi omas tavapärases rütmis teha.. just nii nagu harjunud. Sõidu eesmärk oli õppida keskenduma ka rasketes olukordades.. Sest fookus oli natuke mujal - minu sõidu start anti kell 10 ja täpselt samal ajal hakkas Tartus mu koerakese Potsul operatsioon. Eks ma tegelikult tahtsin võimalikult kiiresti lõppu jõuda, et helistada, kuidas neljajalgsel pereliikmel läks. 

Selle enesetunde ja Potsu hästi õnnestunud operatsiooni pealt tekkis mul väga positiivne olemine. Oleks natuke nagu lõvikonservi söönud… Mõtlesin, et nüüd lähengi maailma vallutama. Näitan kõigile, et ma SAAN HAKKAMA. Eesmärgiks sai Albstadti ja Nove Mesto maailmakarikaetapid… ja muidugi ikka vähemat top10.

Enam arendavaid treeninguid teha ei jõudnud ja võistluseelsed päevad tulid enesetunde pealt. Albstadti rada mulle kohe üldse ei meeldi ja enamasti on ilm seal ka hirmus kole külm. Samas Nove Mesto rada on üks mu lemmikuid. Kõige suuremaks erinevuseks võrreldes eelmise aastaga oli mõlemal võistlusel see, et tegin väga head stardid. Kas ma treenisin eraldi stardi jaoks? Ei. Kuidas see siis paremaks läks - eks ikka mindset. Jagasin võistluse enda jaoks kolmeks: Start, üleminek ja sõit. Ehk siis pool startloopi, seejärel teinepool startloopist ja võibolla esimene ring ning kõige lõpuks teisest ringist kuni lõpuni. Eesmärgid: 

1. Start “ära võita” ehk siis jõuda paremale positsioonile, kui alustad.
2. Üleminek üritada parandada oma positsiooni
3. Sõita ja lihtsalt kannatada

Mu treeneritel ei ole kindlasti sel aastal minuga kerge olnud. Muidugi ma ei arva et neil ka eelmistel aastatel kerge oli, aga mida tipule lähemale, seda keerulisem on leida see 1% mis Sind teistest paremaks muudab. Igaüks teab, et olla Eestis joonel 10-20 naisega on hoopis midagi muud, kui võistelda 80-100 naisega koos MK etapil. Ja nagu see aasta on näidanud võibolla see 1% erinevust tuleb suuresti ikkagi mindsetist.

VIIMASE AJA JUHTUMISED

Peale Nove Mesto maailmakarika etappi on mul traditsiooniks korraks koju pead puhkama tulla. Pere ja sõpradega koos olla ning võimalusel mõni Eesti võistlus kaasa teha. Suure õhinaga tulin koju. Ma polnud Potsut ammu näinud. Kahjuks muutus Eestis olemine tõeliseks õudusunenäoks, mis lõi korraks mul jalad sõna otseses mõttes alt ära.

Esimesena otsustas mu kallis Potsu, et 11 aastat on piisav aeg.. on ju terve Euroopa läbi reisitud, Tokyo OMil käidud, kõik liha ja riis ära söödud.. on aeg “asjad pakkida” ja minuga igavesti hüvasti jätta. Ma ei arvanud, et ühe koeraga võib nii tugev side tekkida. Me olime ikka täiega kokku kasvanud. Jään igatsema tema totraid nägusid, tema lollusi ja seda, et sain tema eest hoolitseda. Potsu, Sa jätsid mu südamesse sügava käpajälje! Peale Potsu surma oli mul raske rahulikku trenni teha… liiga palju mõtteid ja mälestusi ja ikka ahmisin rohkem pisarate vahel õhku kui trenni tegin. Ainult intervall-treeningut tehes oli kergem olla - kahte valu ju korraga tunda ei ole võimalik. 

Üks päev Tallinna ligidal (Ülemiste järve taga) üksinda soojendust tehes aga juhtus see mida ma ka oma vaenlasele ei soovi. Kõrvalteelt sõitis mulle külje pealt sisse väike linnamaastur. Minu 48kg ja tema vähemalt 1tonn … ma arvan et siin pole pikemalt vaja peatuda. Ma olin asfaldil maas ja ei saanud enam aru kas rohkem valu teevad jalad või süda. Kõik aastate pikkune nähtud vaev ja lõputud töötunnid olid korraga mu silme ees… ja ma lihtsalt mõtlesin et no fu**ing hell, miks mina? Miks Sa mulle meelega otsa sõitsid?

Kogu sündmust ma hetkel siin kirjeldada ei saa, sest uurimine alles käib. Kiirabi, politsei ja Urmas jõudsid sündmuskohale kõik samal ajal. Minult küsiti vaid isikukood ja viidi kiirabiga minema.

Sain terve päeva haiglas olla. Elu üle mõelda. Vihane, kurb, rõõmus ja pettunud olla samaaegselt. Uuringud ühtegi katkist luud ei näidanud, aga valus oli. Käsi, põlv, puus ja reielihas - mis neil siis viga on? Mõtlesin, et kui katki pole siis olen paari päeva pärast uuesti rattal. Ennegi kukutud ju! Kahjuks nii kergelt aga ei läinud. Järgmised päevad oli tunne nagu mu alakeha kaaluks 100kg. Kõik mis puusadest allapoole jäi suri koguaeg ära ja niisama jalgu tõsta oli väga valus. Käisin Margus Miku juures ning lasin vaagna ja selja tagasi sirgeks ragistada. Jälle fu**ing valus.. aitäh Margus! Praeguseks olen teinud igasugu teraapiaid, mida dr. Rahu soovitas. Põhimõtteliselt võttis aega 2 nädalat, et end lihtsalt inimesena hästi tunda. Olin sunnitud loobuma Leogangi MKst ja tänaseni tegelen taastusraviga, et põletikku kehast välja saada ning valuvabalt sõita.

Praegu istun Itaalia päikese all, olen õnnelik et olen elus, saan jälle ratast sõita.. nüüd tahaks pingutada ka ja uuesti vormis olla.. Tahaks ilusaid tulemusi teha! Pool hooajast on läbi ja mul on tunne, et absoluutselt kõik mis võimalik, on minuga ka juhtunud. Ma pole nende aastate jooksul tundnud end niii palju väljaspool mugavustsooni kui sel aastal. Lepime kokku, et teine pool hooajast mööduks sujuvamalt?!?

Ikka teie Janika