Meie Silleke ja Pöörirando!
Jul 23Pöörirando
Hawaii Express PÖÖRIRANDO on 24h kestev seikluslik rattavõistlus, et nautida aasta valgeimat ööd. Võid seda võtta kui rahulikku matka või proovida võimalikult palju kilomeetreid rokkida. Ala on kaetud kontrollpunktidega, mis asuvad nii metsas kui maanteel(kõiki kontrollpunkte ei pea ja polegi võimalik läbida), see võimaldab valida endale sobiva ratta, raja ja sõidustiili. Iga sõitja saab manifesti kus on täpsemad juhised punktide kogumiseks, mis tähendab, et võitjaks ei pruugi tulla kõige rohkem km läbinud, vaid parim planeerija. Osaleda võib üksi või grupiga (kõik võistlevad ühel võistlusel).
Meie Viljandi Hawaii lõpuboss Sille Puhu käis ja vaatas, et mis asi see pöörirandotamine siis ikkagi päriselus on :)
2021 Euroopa Meister olümpiakrossis (W35-39)
2022 Eesti Jalgratturite Liidu poolt tunnistatud parimaks ratturiks (W35-39)
Cyclokrossi Euroopa MV 3. koht (W35-39)
Maastikurattamaratoni Euroopa MV 4. koht (W35-39)
Laseme tal siis muljetada :)
Sille: 2023. aasta maikuu alguses saabus minu ellu uus ajajärk uue ratta näol. Olin kogu aeg arvanud, et gravel on hea aga, et see nii hea on, poleks osanud oodata. Näiteks ükskord sõitsin trenni mõttes kogemata Viljandist Tallinnasse. Kõrvalteid pidi. Nägu oli naerul terve tee. Ausalt.
Ma ei saa ka salata oma kogemusi seiklusspordiga, kus võistkondlikult on pikemaidki sooritusi tehtud, kui 24 h, seega kogemus oli olemas ja ööpäev on täpselt minu mugavustsooni piiril. Hea enesetunde ja hea ilma korral võib 24h mööda saata ka eesmärgipärasemalt kui lihtsalt läbimine. Seda siiani siis võistkondlikult..
Nüüd asjast. Mis on Pöörirando? Meeletul lahmakal maa-alal Ida- ja Lääne-Virumaal ning Jõgevamaal laiali laotatud 53 erineva kategooria (Rannad, Campingud, Poed, Sillad, Random ja Vaated) kontroll-punkti, aega 1 ööpäev ja osaleja enda teha on, kas ta sõidab läbi kõik (hahahaahaa, ei õnnestu) või planeerib endale südamelähedase raja. Soovitav on koguda nt kõik ühe kategooria punktid, siis saab boonust punktilisa näol, sest hoolimata ürituse kontseptsioonist - avastada looduskaunist Eestimaad ja iseennast - siis alati leidub ka võistlushimulisemaid seiklejaid ja vahel on ka lihtsalt nii, et on räigelt panna vaja. Kas või 24h. Vaba valik.
Planeerimine - Kõige raskem osa sellest üritusest. Nädal enne sõitu tegin Rapla rattamaratoni autasustamist oodates juttu Aileniga- kogenud pöörirandol osalejaga ja eelmise aasta naiste võitjaga. Pähe jäi kõlama Aileni lause: “Raja teed sa ikka enne valmis..”
Okei.
Rada joonistasin kaartidele väga mitu versiooni, kokku ehk kümmekond erinevat faili. Unetunde jäi väheks. Täheldasin alates nädala keskpaigast kätevärinat - äge! Reede õhtuks, ca 14 tundi enne starti sai valmis minu RADA - plaan võtta kõik “Vaade”- punktid, lisaks kõrvale paras kogus Ranna- ja Random- punkte.
Laenasin varustust kokku - raamikotid, kuhu mahutada kogu vajaminev varustus alates kummikommidest kuni pealambi, juhtmete ja akupankadeni.
Laupäeva hommik. Tund stardini. Saame võistluskeskuses manifestid, kus kirjas punktide väärtused ja boonusekogumise tingimused. Kui olen oma planeeritu sinna kõrvale asetanud valdab mind hämming - ma olen head tööd teinud - 100% oma plaanitut ellu viies on mul võimalus teenida 20 boonuspunkti, kokku koguni kolmest kategooriast. Võrratu!
Viimase asjana ettevalmistusest kritseldan paberiribale planeeritavate punktide nimistu, nende kauguse üksteisest ning punktiväärtuse ja teibin riba jalgrattastemile (hiljem sain aru, et see oli üks äraütlemata tark tegu).
5 minutit stardini. Päike kütab armutult. Olen vist valmis. Pool tuubi tagumikukreemi keha õrnematele piirkondadele ja viimse hetkeni kestev arutelu iseendaga, kas peaksin tuubi kaasa haarama… kuskile kotti topiks selle kindlasti ära. Kreem jääb siiski maha. Otsin üles Aileni, teeme pilti ja siis on minek!
1. tund. Kõik on kena, rahulik. Tundub, et minu valitud suund ei ole kogu osalejaskonda arvestades kõige populaarsem, katsun endale meelde tuletada, et see asja point ongi ja mul on väga hea plaan. Samas vean endaga kihla, kas rajal tuleb ette karjaefektist tingitud plaanimuutusi. Mõte on intrigeeriv. Esimene punkt on Rakvere külje all Vaate-punkt - suusahüppetorn. Sinna jõudes oli paras hulk seltsimehi ees ootamas ja nõutult ringi vaatamas - et kus see torn siis siin on? Torni polnud. Aga sellest polnud midagi, küsimusele manifestis sai miskit ikka kirjutatud ja teekond jätkus.
2. tund. Suund Neeruti maastikukaitsealale järgmist, Ranna-punkti - Tagajärve ujumiskohta otsima. Järsku avastasin end tõeliselt maastikurattarajalt mööda raputavaid juurikaid laskumas, otsustasin sealsamas, et nii palju kui ma hingelt tõeline mägijalgrattur ka poleks, siis sellel üritusel täna siin pigem valiks asfalteeritud tee. Pistsin sealsamas punkti juures sõidusärgi järvevette, et veidigi jahutust saada ja teekond jätkus.
3. tund. Random-punkt: Piisupi küla varemed. Esimese hooga põrutasin mööda, siis läksin tagasi lagunenud peldiku aknaruute lugema. Päike kõrvetas, jooki kulus. Pool tundi hiljem jõudsin järgmise Ranna-punktini: Porkuni. Mul vajus karp lahti kui läbi põõsaste avanes mulle Pärnu ranna vaade. Tegelt ka, kus see rahvas siia kõik sai? Muusika mängis, kohvik oli avatud, siin oleks küll võinud pikutada tunnikese, aga ma olin missioonil. Täitsin järve kaldal olevas wc-putkas joogipudelid. Ja teekond jätkus.
4. tund. Kõige pikem, igavam ja üksildasem sõit järgmise Vaate-punkti suunas. Koukisin tagataskust telefoni, et helistada tuttavale ratturile Marisele, kes elab Rakke asulas: “Ma nüüd olen siin sinu kandis, sõidan ühte sellist 24-tunnist sõitu.”
“Ei no väga tubli, on kõik ikka korras või?”
Hakkasime mõlemad naerma.
5. tund. Jõuan Emumäele, eelmisest kontrollpunktist on möödunud 36km. Teen vaatetorni ronides esimese instastory, mille peale tuleb lähikondlasest pöidlahoidjalt kiire reaktsioon: “Noh, hakkasid matkama või?” Vihastasin. Otsustasin et ei tee ühte pilti ka mitte enam ja teekond jätkus.
6. tund. Ma eksisin kõige üksluisema rajalõiguga eelnevalt. See tuli hoopis nüüd: 25 km Emumäelt Vaiatu laulväljaku Random-punktini, kus mõtted said mõeldud, laulud peas lauldud ja märku hakkas andma aina tühjenev kõht. Leppisin endaga kokku, et teen nii kiiresti kui suudan ja kihutan Mustvee Circle K teenindusjaama, kus oli planeeritud minu esimene suurejoonelisem puhkepaus.
7. tund. Kell 18:30 saabun tanklasse, Circle K teenindusjaamas on kõik ootuspärane - burksijärjekord ukseni, kütusetankijaid ei tähelda, vana hea! Otsustan end premeerida eduka esimese kolmandiku eest elu esimese tanklaburgeri, hot dogi, kohvi ja külma karastusjoogiga. Nuka taga murul jalgu sirutades liitub mu seltskonnaga teinegi rattur. Märkan punetavaid silmavalgeid ja väsinud olekut - naisterahvas kurdab, et raske on, et rattal see aasta esimene sõit. Appi! Mul hakkab oma paaritonnise põhja eest häbi lausa. Luban mõttes, et ma ei lase endal raske hakata.
8. tund. Peale pooletunnist boksipeatust tanklas ja veepudelite täitmist vallutasin Mustvee linna kaks Silla-punkti ja Coopi karastusjookide leti, kus täitsin taskud 1 coca ja 1 red bulliga. Olin eelnevalt mõelnud, et esimesed 140km peaks mahtuma 8 tunni sisse. Ma olin graafikus.
9. tund algas Soldativälja piimapuki Random-punktiga. Järgmisena Avinurme Silla-punkt, rattakompuuter juhatas paralleelselt asfaltteega kulgevale kruusateele. Ma ei vaielnud vastu, kuigi sõidumugavuse huvides oleks asfalt olnud parem valik. Mul oli veel kõik hästi.
10. tund. Hakkasin igatsema seltskonda. Lähenesin oma oodatuimale punktile - Järuska sild. Viibisin siin kohas elus esimest korda. Tegin 3 pilti. Ok, 5 tk tegelikult. Tundus, et olen seda kohta siiski varem kuskil näinud. Filmis. Ainult Clint Eastwood oli puudu veel. Liikusin edasi Kauksi poole teispool Rannapungerja jõge mööda kruusa. Päike loojus.
11. tund algas Kauksi Ranna-punkti vallutamisega. Tahtmine oli pikali visata aga oh imet - keegi oli kohviautomaadi istutanud risti mu teele rannahoone kõrvale. Huvitav kas keegi osalejaist jättis selle võimaluse ka kasutamata? Eemalt lähenes rattur, tundsin ära tuttava seiklussportlase Risto, tegime kohvid ja selgus, et tal on vesi otsas. Hindasin oma võimalusi varud tagasi saada lähima 30 km. jooksul üpris headeks, loovutasin ühe pudeli. Õnneks reisis karma meiega kaasa seekord ja kilomeetri pärast teeäärsest puhkekülast saime omad varud täiendatud. Teekond jätkus kiire kaassõitja tuules järgmise Random-punktini Alajõel.
12. tund. Risto läks oma teed Vasknarvat vallutama. Tagasihoidliku inimesena hõikas alles ära minnes, et “No ma eelmine aasta võitsin, mingi 500+ kilomeetrit läbisin..” Aaa okei, edu! Olin otsustanud teha kiire peatuse, et käised-sääred- vestid selga tõmmata ja pealamp kiivri otsa. Seda kõike segas meeletu kihulaste parv, näljased elukad, tahtsid mind nahka pista, parem oli kiirelt sealt minekut teha. Garderoobivahetussessiooni ajal oli punkti jõudnud järgmine rattur, teekond jätkus koos. Eesmärgiks Iisaku 24h avatud Olerex, kus plaan teha söögipaus. Kohale jõudes selgus, et ei ole siin midagi 24h avatud - silt aknaluugil: “vajuta kellanuppu teenindaja kutsumiseks” sai minu poolt muljutud 10 minutit järjest. Samal ajal kogunes teisigi rattureid. Meid kõiki valdas ühine pettumus. Koondasime jõud ja kihutasime üheskoos järgmise Vaate-punktini Iisaku vaatetornis. Meid oli nüüd kokku 6, kontrollpunkt oli torni tipus, torn oli kõrge, algasid läbirääkimised torni mineja väljaselgitamise suhtes.
13. tund. Peale vaatetorni alistamist võtsime oma sportliku pundi uuesti kokku ja rong läks 30+ kmh liikvele. See oli vahva, tekkis soovunelm, et selle seltskonnaga võiks kiirelt nüüd finishini välja panna, unustasin vist ära, et see pole Tartu rattaralli. Jõudsime ühise jõupingutuse tulemusena kiirelt Mäetaguse Random-punkti, kus rollerirajal oli manifesti ülesandena vaja teha üks prooviring ja kirjutada, kuidas tunne on. Hea küsimus, aga selle aja peale hakkas huumorimeel vaikselt kaduma.
14. tund. Jätkasime koos teekonda eesmärgiga jõuda Vaate-punktini Viru kaevanduses (pelgasin seda punkti, kuna selle punktiväärtus (3) oli minu valitud raja punktidest kõrgeim, kartsin et mäe vallutamine võib olla selle retke suurim väljakutse. Ühtlasi kasvas uudishimu - kui raske see siis olla saab?) Enne aga tuli mängu mu fenomenaalne rajalt eksimisoskus, kui esimesele suuremale asfaltteele pöörates keerasin mina vasakule, teised läksid paremale. Ma olin täiesti veendunud, et olen Tartu-Jõhvi maanteel. Ma ei olnud seal. Punt oli ööpimedusse kadunud hetkega. Pagana kahju! Minuga koos jäi rattur, kellega jagasime teekonda Alajõest saati, tiksusime siis edasi.
15. tund algab. Oleme jõudnud Viru kaevandusse. Kell on 2. Pime. Keegi on üleval mäe otsas, paistab et segastel asjaoludel roninud mööda mäekülge üles jättes ratta alla. “Ärge nii tehke, see polnud hea mõte” kostub kõrgelt ülevalt. Peatun, et teha hunniku efektseid pilte pealambiga mägironijast ööpimeduses. Sõidame tippu. Tagumik on valus. Ma ei taha enam sadulas istuda. Peame nõu. Siit saaks otse läbi Jõhvi minnes 19 kilomeetriga otse Valasteni, aga see tähendaks mu planeeringus kahe järgneva Poe-punkti vahelejätmist (33 km Valasteni) Ajaliselt oli veel kõik korras, lõikeid tegema ei pidanud. Küll aga oli nälg. Veensin kaasteelist punkte võtma ja meie teekond jätkus koos.
16. tund. Sompa. Kell on 3. Väljas valgeneb. Esimene Poe-punkt. Teel järgmise punktini Kohtla-Nõmmel viskab tõusev päike esimese kiire näkku. Vaikus tänavail. Õrnalt romantiline.
17. tund. Süüa on vaja! Kiire googlemaps otsing annab päästerõngaks Kohtla-Järve Circkle K. Otse raja peal. Juhhei! Kell 4:17 sinna kohale jõudes ilutseb uksel “avatud 6-23”. Tanklatüng vol.2? Istume nõutult trepil. Külm hakkab. Järsku karjatan iseendalegi ehmatuseks: “mul on ju vorst kaasas!” Kakun kiirelt lenksukoti lahti ja otsin välja pool pätsi leiba ja vorsti, mille murran sõbralikult pooleks. Oleme einega lõpusirgel kui eikusagilt ilmuvad kaks ratturit. Tulid ka tankima. Selle neljase pundiga sõidan ma finishini välja. Lahkume üheskoos Valaste Vaate-punkti suunas Kohtla-Järve suletud Circle K ukse tagant kell 4:41.
18. tund. Kell 5 oleme Valastel. Juua on vaja. Õnneks asub kontrollpunktist teispool teed 24h PÄRISELT avatud kohvik, kus saab joogivarusid täiendada. Ostan kohvi. Hammustan kõrvale kummikomme. Poolel teel Saka mõisa kontrollpunkti sõidab vastu Ailen - karjun, viskan käppa. Kogenud pöörirandolasena oli Ailen veetnud öö Saka mõisa hotellis ja nüüd puhanuna tundus eriti kiire ja vihane. Ma tundsin end veidi hägusena. Mõtlesin, et tore oleks, kui magama ei jääks. Saka võetud, liigume edasi Liimala Ranna-punkti poole.
19. tund. Vaikne meri, rahulikud pikutavad ratturid Tulivee restorani terrassil (NB! hea koht, soovitan). Väsimus on kohal täies hiilguses. Koorisin seljast soojendused ja tundsin heameelt asjaolu üle, et järgmisesse Poe-punkti Aseris üksinda seiklema ei pea. Sest just siinkohal läksid olud “keeruliseks”. Olin kunagise Aserist pärit klassiõe käest eelnevalt uurinud, ega Liimalast sinna mööda rannajoont ei saa? Vastus oli suhteliselt eitav. Meie neljaliikmelise pundi plaan oli Aserisse murda teispool Tallinn-Narva maanteed (mis oli keeluala) mööda oletatavaid põlluteid liikudes. Sain elektrikarjusest voolu. See väga erksamaks mind tegelikult ei muutnud. Otsisin mõtteis positiivsust: “Tore, et vihma ei saja.. oleksime põlvini mudas siin.”
20. tund. Aseri. “Ljudmilla” Poe-punkt. Kell oli 7:30. Näha oli inimesi, naisterahvas koeraga.. “Tere, vabandust, kas Ljudmilla pood asub siin?”, alustan innukalt vestlust. “Štoo?”, tuleb vastu. Võtan kokku oma parima keeleoskuse keele suhtes, mida ma tegelikult väga hästi ei valda ja vastuseks saan lisaks poe endisele asukohale ka ajalootunni, kes millal kuidas mida kellega. Vist. Kahju, et ma kõigest päris hästi aru ei saanud.
21. tund. Liigume järgmise Ranna-punktini Mahu külas. Käed otsivad asendit lenksul, valus on. Tagumik on surnud. Tagataskus on Mustvee Coopist saadik paarsada kilomeetrit kaasa loksunud energiajook, 2 kontrollpunkti on veel jäänud.. millal ma selle veel ära joon? Hea küll, aeg on saabunud. Joogi mõju on vähetuntav kui mitte öelda, et olematu. Vähemalt saab koorma kergemaks ja teekond jätkub.
22. tund. Vaikselt hiilib tagumiku- ja kätevalu varjus ligi ükskõiksustunne - tahaks lihtsalt pikali visata ja niisama vedeleda, samal hetkel kajab peas “pane pane paneee!” ja hakkan naerma - ise ma siia tulla tahtsin, nii et tuleb edasi panna. Jõuame Kunda Vaate-punktini. Jess! Mu Vaate-punkti-plaan saab teoks just sel hetkel ja pisike rahulolu tuleb korraks külla. Kunda Olerex on kell 9:30 täiesti avatud ja sealne peatus on viimane meie teekonnal.
23 tund. Viimane, Poe-punkt Ubja asulas. Siit on 12 km finishini, aega selleks on parasjagu, kiiret pole kusagile. Pea on tühi. Hea meel, et plaan sai 100% täidetud, aga see valutav keha.. ilmselt läheb rohkem aega, et läbitehtu päriselt kohale jõuaks.
Distants: 384,68 km
Aeg: 22:49:15
Liikumisaeg: 17:36:14
See oli hea seiklus.
