Evgeni Nikolaevski 1065 km non-stop gravelisõit!

Titaanide Titaan Evgeni Nikolaevski hullas Soomes!

Mees oli KIIREIM 1065! km non-stop gravelisõidul, ajaks 57 h ja 44 minutit! Palju õnne, VÄGEV! 
8457 tõusumeetriga trassi läbis meie gravelikunn keskmise kiirusega 24,4 km/h. Koos peatuste ja praamisõitudega 18,45 km/h!
Helsinkist Turku viinud Midnight Sun Graveli toimus juba kuuendat korda. Eelmise rajarekordi ületas Evgeni 24 tunniga!

Kummardus! 


Laseme Evgenil endal muljetada:

Midnight Summer Gravel

Midnight Sun Gravel (MSG 2025) toimus juba kuuendat korda. Rada kulges Helsingist Turusse, loogeldes läbi metsade, rannikuradade ja järvekallaste. Lõpuks avanes võimalus avastada omanäolist Soome saarestikku, hüpates saarelt saarele ainulaadsete tasuta kollaste praamidega.

Rada ja ilm

Rada jagunes nii, et suurema osa ajast sõitsime kruusateel, vahelduseks veidi asfalti, metsasinglit, põlde ja graniitkivimassiive. Soome kruusateed on ausalt öeldes paremas seisus kui meie kodumaa asfaltteed – seal on puhas lust sõita. Need ei tolma, on siledad ja üldiselt väga heas korras.

Olen varem Soomes sõitnud, kuid ainult maanteerattaga. Seekord üllatusin tõsiselt, kui hea on ka kruusateede võrgustik Helsingist ja Espoost kaugemale. Saad alustada sõitu pargist ja 170 km jooksul näed asfalti üpris vähe. Ei pea sõiduteel sõitma – kõik on loogiliselt ühendatud ja ükski tee ei lõpe järsult.

Eraldi tooks välja Nuuksio rahvuspargi – enne starti hoiatati, et seal tuleb hobuseid hoida, sest tõusud on teravad. Selles osas ei pidanud pettuma – tõusud olid tõesti piisavalt pikad ja järsud. Ütleme nii, et seda esimest 170 km lõiku soovitaksin igale rattahuvilisele – see oli tõesti ilus.

Edasi läks veidi hägusemaks, aga ilus oli ikka. Raske ka – Soome pole sugugi lame, kokku kogunes 8457 tõusumeetrit. Etteruttavalt võib öelda, et ainus osa, mis oleks võinud ära jääda, oli saarestik. Jah, esimesed praamid on toredad, aga edasi lihtsalt loksud ühelt laevalt teisele – seal pole suurt midagi vaadata ega teha. Saad praamilt ära, paned gaasi, et jõuda autode vooga kaasa ja järgmisele praamile. Sõidad saare läbi ja ongi tehtud. Oli üks “pikem” saar, lausa 14 km sõitu, ja seal sai kruusateel sõita, mis kulges alternatiivina põhiteele. See oli hea vaheldus. Kokku oli 8 praami – mõned sõidavad kindlatel kellaaegadel, teised vastavalt vajadusele. Kokkuvõttes tuleb ajavõit kolmandalt praamilt: kui sa seal esimesele ei jõua, siis edasi sa seda aega tasa ei tee. Lõpuspurt mandril oluliselt midagi ei paranda – mõned minutid, kui sedagi.

Ilm oli kahe päeva jooksul väga suvine – võib öelda, et isegi liiga palav. Päeval oli 25–28 kraadi ja öösel 11–16 kraadi. Päike kurnas ja seda oli tunda teisel päeval.

Master plaan


Minu algne plaan oli sõit lihtsalt ära teha. Igav, labane, ma tean – sõbrad ütleksid, mis plaan see üldse on?!? Ma teadsin, et on võimalik jõuda esimesele praamile esmaspäeva hommikuks. Kuna olin juba varem selliseid pikemaid sõite teinud, oli ainus kahtlus, kas maastik on tempokalt läbitav ja kas endale liiga ei tee. Kahtlus oli pigem viimases osas.

Kuigi Soome kruusateed on head, siis tõuse ei saa alahinnata, ja ei tea ka kunagi, kuidas keha reageerib ja kellega koos sõitma pead, ehk kes tempot dikteerib.

Kohapeal keegi väga ei uskunud, et ma selle plaaniga edasi lähen – olin seal tundmatu nägu ja enamik arvas, et ajan lihtsalt udujuttu. Korraldajalt küsisin, kas esmaspäeva hommikuks on reaalne kohale jõuda – ta vaatas ainult veidike viltu.


Soome pojad ja teised pojad

Kohal oli eelmise aasta pika distantsi võitja Matt, selle aasta Euroopa ultraspordi meister Olli Korhonen ja veel paar tugevat ultraratturit. Olli oli kohalik superstaar – kõik tulid teda patsutama ja õnnitlema Euroopa meistri särgi puhul. Ega ma ka eemale ei jäänud – läksin ja küsisin, kas tema ongi see kõva vend Olli ja kas ma võin talle sappa võtta. "Tule jah, ikka võid – ega see võistlus pole," ütles ta. Ei olnudki – kuni umbes 50 km-ni.

Mina olin "valge vares" – mind ei teadnud keegi.

Start oli suur “družba”: kõik hakkasid vaikselt veerema, keegi ei kihutanud, eks ta oligi tore. Liimisin ennast Olli külge, vaatasin, mis ta teeb – ei olnud ees ega vedanud, milleks, pikk sõit oli tulemas. Kui pikk ja lühike rada lahku läksid, oli suurem osa meist ikka koos. Mingi hetk tekkis seitsmene punt, ja nii me ka edasi liikusime. Mida aeg edasi, seda vähem meid alles jäi. Mingil hetkel jäime alles neljakesi: mina, Olli, tema sõber ja Matt USA-st, eelmise aasta võitja.

Sõitsime koos, soomlased tegid tempot, vahel olin mina ka ees. Aga kuna olime soomlaste jaoks justkui pind silmas, siis nad korraldasid “rünnakuid” ja tegid mingeid ajuvabasid tempomuutusi. Mitte nii tugevaid, et ära sõita, kõik diislid ikka tulid kaasa – seegi oli arusaamatu. Me saime Mattiga klappima: reeglites polnud otseselt kirjas, et ei tohi koos sõita, ainult see, et kõrvalist abi ei tohi kasutada. Me olime kõik individuaalid. See, et meie tempo klapib, oli puhas juhus :) See aga ei sobinud Soome poistele. Käitumine oli vastav: kui midagi juhtus, siis Matt ja mina pigem ootasime oma soome “sõpru” – nemad aga mitte. Aga lahti neist ka ei saa. Eks see tõi neid veidi maa peale – ei pea nii üleolevad olema.

160 km oli sõidetud, kui tuli poepeatus – esimene pikem söögi- ja varude paus.

240 km – päeva teine pood, õhtusöök, tankimine ja ööseks varumine. Siis hakkasid soomlased küsima, et mis see plaan nüüd päriselt on. Ma ütlesin lakooniliselt: „Vaatan, kui kaua sõidan ja kus peatuse teen.“ Matt naeris selle peale: „Hea kommunikatsioonitreening sul, ei ütle midagi.“ Ega polnudki midagi öelda :)

Soomlased ütlesid, et nad ikka magavad kuskil öösel. Okei – tahate magada, palun väga.

Sõidame edasi ja siis tuleb korraldajalt ühischatti sõnum: „Ou poisid, mis te teete seal, miks te nii kaua koos sõidate – no drafting ju.“ Arutasime, kust see nüüd tuli. Soomlased selle peale saatsid sõnumi, et me oleme nüüd „paar“, sõidame kõrvuti. Jäi mulje, et üldse need kaks on süüdi. Okei – alatu ja miks te nüüd otsustasite paar olla. Läksime siis lahku: kes lasi vahe sisse, kes sõitis ette. Mingi hetk lasin uue “paari” ette: mingu kui tahavad, ja kui reegleid muudetakse jooksvalt. Mulle see ei meeldinud – miks nemad võivad olla paar, aga mina ja Matt ei või?

Finishis selgus, et tegelikult polnudki korraldajal probleemi – ta lihtsalt ei olnud kunagi arvestanud, et sama tugevad sõitjad võivad sattuda kokku ja et neid peaks siis kuidagi reguleerima.

336 km – Fiskars. Öö on käes, avalik vets, täidan pudelid, panen riidesse. Soojendad end üles – romantika missugune, olla soojas tualetis. Õnneks oli kõik puhas ja viisakas. Tahad juba minna ja siis Matt tuleb ka samasse kohta – eks meil oli mingi 10–15 minutit vahet. Mis plaan edasi? „Ega miskit,“ vastu ööd, aga lähme koos. No lähme – mis vahet seal enam. Kui soomlased võivad, siis miks mitte meie?

Edasi oli lihtne – mina ees, Matt loksus taga või vahel kõrval. Mul oli vestluspartner. Matt oli tore kaassõitja – PdD vanemdirektor, automatiseeritud sõeluuringute ja NGS-i juht. Töötab Prime Medicine firmas, tegeleb genoomi muutmise ja vähi raviga. Naljakas mõelda – milline võimalus kohata spordivõistlusel inimest oma valdkonnast ja tööjuttu ajada.

Hommik tuleb, kõik on tore, ainus mure, et oled nii kaugel, et ühtegi poodi veel pole – enne 10 ei tehta midagi lahti ka. Midagi kriitilist polnud – sööki ja jooki oli, aga tahaks juba midagi uut. Ega midagi – venitasime kuni 540 km-ni. Sai lõpuks sooja kohvi ja midagi paremat.

Siis tuli realisatsioon – ja ka elukaaslase sõnum: „Kuulge, te olete 150 km ees!“ Ega midagi, hea – tuduge edasi.

Päev läks raskelt – üldse ei edenenud või vähemalt tundus nii. Päike soe, ise ka juba veidike soe, teist päeva järjest. Mingi hetk tegime pitsapeatuse – selline hilise õhtu ja õhtusöögi vahe. Õhtul läks raskeks – elukaaslane kirjutas, et nad lapsega jõudsid koju. Mina olin selleks hetkeks juba ülekuumenenud – last polnud ammu näinud, tuli koduigatsus. Pole kunagi varem tekkinud, nüüd palun väga. Ei tea – vanadus vist. Kobakas ees. Ütlesin Mattile, et ausalt öeldes ei huvita mind see rekord – tahan koju.

Tema muideks tuli uuesti, et rajarekordit parandada (15 minuti võrra). Mul oli ükskõik, ei mõelnudki sellele. Selle peale rääkis Matt loo, kuidas käis Kanadas: planeeris, et sõidab kaks päeva, aga kuna sadas nii hullult ja rada muutus läbimatuks, kulus üle kolme päeva. Pidi lennupiletid ümber broneerima ja muudki. See kuidagi motiveeris – et ära planeeri üle, ära mõtle liiga palju. Sõida ja jõuad kohale. Läkski üle.

Magamine on ülehinnatud.

670 km – viimane peatus enne teist ööd. Kell oli 19, sõidetud 34 tundi. Tunne hea, varud olemas, teine öö ootamas. Milline – ei tea. Kindlasti külmem. Aga praamid siin samas – ainult 230 kilti jäänud. Sealt edasi veel paar ägedat kohta ja metsaradu, paar rõvedat lõiku, aga siis juba allamäge, mere poole – ehk platoo.

800 km – kell oli mingi 1 öösel. Matt ütles: „Ma olen sooda, teeme peatuse.“ Okei, teeme. Mul on okei olla, võiks edasi minna – sott veel ja ongi praamil, see on mingi 4,5 tundi. Mõtlen, et nibin-nabin jõuaks kohale. Õnneks tuli sõnum: „Mis passid, 3 km eemal on McDonald's.“ Hea uudis. Soe söök sisse ja minek. Edasi oli linn, enamus asfalt, ja minu hirm – kas jõuan seitsmeseks praamiks?

Vajutasin. No „vajutasin“ on palju öelda – 4,5 tundi seda oli. Tegelikult siis juba tagumik andis tunda, pihud samuti – ega väga mõnus enam polnud. Mingi hetk, kui jäi sõita 40 km, lunis sõber  peatuse – ta oli täiesti kapsas. Ega midagi, kui juba nii kaua ta sabas, siis saab andeks.

5:16 – sadamas. Nüüd sai korraks päriselt puhata. Minu jaoks oligi see vahefinish. Edasi chillin. Rohkem kui 1,5 tundi enne esimest praami (väljus esmaspäeva hommikul kell 7). Selleks hetkeks oli sõidetud 44 tundi.

Võtsin välja oma magamisvarustuse – igaks juhuks olin kaasa võtnud bivvy-telgi, madratsi ja magamiskoti. Padi oli ka, aga ei läinud käiku. Varustus oli väike ja kerge – täispuhutav padi napilt suurem kui tikutops, madrats nägi välja nagu rullis paber, aga oli täismõõdus ja toimiv. Tänud Tõnis, muretsesid minu une eest.

Tagantjärele mõeldes oli telk liigne, aga kunagi ei tea – kui tekib tehniline rike, tuleb võib-olla kuhugi kauemaks jääda. Pigem kannatan need lisaks 300 grammi ära.

Veidi põdesin, kas und on vaja – äkki pärast hullem tunne. Ega midagi – silmad kinni, tegelikult on tore olla mitte sadulas. Amatöör vist ei pannud isegi äratuskella. Või pani? Ma ei mäleta. Igatahes – sisse magada ei saanud. 45 minutit enne praami täis möll – autod, koristajad jne. Mõtlesin, et jään veel rataste alla – olin suht suvaliselt parkimisplatsil. Ega midagi – praam ootas. Sai chillida.

Saare elu

Esimene praam, teine, ja nüüd võiks juba sõita, aga ei — passime kuni 11:15, siis alles läheb sellelt saarelt esimene praam. Jõudsime sinna enne kaheksat kohale, kõik oli veel kinni. Õnneks just sellel päeval tehakse pood esimest korda kell 9 lahti. Oli mida oodata. Nagu pärast selgus — ootused olid suuremad, aga ajas asja ära. Midagi sai kõhtu ja varuks.

Edasi oligi praam–saar jne, kuni jälle oli vaja pikemalt oodata ja sai normaalselt kohvikus süüa. Ainus asi, mida ma ei oodanud, oli lõpu 55 km — nagu üldse.


Lõpuspurt

Kodune fännklubi elas teravalt kaasa: “Jäta see USA-kas maha, pane nüüd!”. Eesotsas Tõnis Tali, kes pidi algselt ka sõitma tulema  :) Meil olid aga käed juba nö surutud, Matt ütles: “Sina tegid suure töö ära, sa pead võitma.” Tema võitis juba selle poolest, et tuli kaasa ja parandas oma aega 24 tunni võrra. Mina ei vaielnud vastu. Kokkuvõttes oleksin saanud teda maha jätta juba varem. Samas veidi kahtlane tunne oli — äkki pärast ikka on vend, kes viimasel sekundil “leiab” oma jalad. No nagu kõik need mehed, kes naiste taga loksuvad terve tee, ei tee ühtegi vändapööret, aga siis viimasel 50 m panevad finiši.

Eks tema silmis oli näha, kui ma ütlesin, et ma lähen — veidi kurbust ja tahtmist koos lõpetada samal ajal. Turkuni sõitsime veel koos. Turkus, nagu ikka, sada foori, veel mingi kontsert keset “rada” jne. 7 km enne lõppu läksin eest ära ja sain 4 minutit vahet. Poleks arvanud, et jalast midagi tuleb veel.

Võit kodumaale

Ausalt öeldes erilist tunnet polnud. Eriti rõõmus oli korraldaja, kes ütles, et ta poleks sellist asja uskunud. Rõõm oli, et lõpuks läbi sai ja saab pessu minna. Kõik taandus baasvajaduste peale. Enne muidugi pildid, raamatusse aja sissekanne jne. Rõõmupisaraid ei tulnud, pigem oli isegi natuke kurb, et kõik läbi sai — enam ei pidanud kuhugi tormama ega midagi tegema. Aga kole hea tunne oli ikka, et sõitsid 24 tundi kiiremini kui keegi teine.

No ja kadunud soome pojad — nemad ikka teisel päeval hakkasid vajutama ja vist lootsid, et saavad meid kätte saarte peal. Aga noh, see polnud reaalne. Lõpetasid nad kolme paiku öösel ja nagu pärast tuli välja — ega nad ei “võistelnud”. Ega ma ka mitte, ainult iseendaga.

Kõige raskem oli ikka järgmisel hommikul uuesti ratta peale minna — sõita 10 km Turku bussipeatusesse, sealt praamile ja lõpuks koju. Seda ei tahtnud üldse teha, aga tuli. Ütleme nii — polnud kõige värskem too hetk.

Tõrked?

Üldiselt läks kõik ladusalt — ei olnud tehnilisi vigu. Paar korda viskas keti maha, aga see oli ka kõik.

Tankimine

Esimesel päeval olid kaasas kodus tehtud pähklikreemi ja moosiga võileivad ning kaera-puuviljaküpsised. Mõlemad olid kalorirohked ja pika seedimisega. Kuna võistluse formaat on selline, siis kiireid süsivesikuid väga polnud vaja — joogist tuli ka natuke kaloreid. Edasi tuli söök juba poest. Esimene peatus oli õhtul — seal sai valmistoitu, aga külma pastat.

Edasi olid varudes riisi- või kartulisaiakesed, banaanid, kummikommid ja beebitoit — lihtsalt vahelduse jaoks, sest mingist hetkest magus hakkab vastu.

Peamine eesmärk oli ka soolasid kätte saada, et vesi jääks organismi — minu jaoks töötab selleks kõige paremini võileib. Üldiselt läks toiduga hästi ja probleeme ei olnud.

Kas järgmine aasta uuesti?

Korraldaja lubas teha uue raja, 2000 km ja rohkem...
No siis isegi kaaluks :)