Kaisa Rahu - naine nagu orkester!

Hawaii rattatiim sai suvel veidike täiendust...
Ruupor on äsja Hispaanias Marbellas peetud Ironman 70.3 maailmameistrivõistlustelt naasnud Kaisa Rahu käes, allpool kuuleme, miks ta ennast rattasõitu nii sisse mässinud on :)


Hoiatus! Tegu on peaaegu triatlonipostitusega!

Kes ma olen ja miks ma olen on ilmselt küsimus, mis tekkis nii mõnelgi suvel hommikuveeremistel, kui riviotsa tekkis üks natuke liiga vali (vähemalt kella 6:30 hommiku kohta) ja entukas rattur. Lühidalt endast: Ilmselt kirjeldaksin end suure spordiarmastajana, kes tahab treenida ja liikuda natukene rohkem, kui normaalne ühele inimkehale on.

Olen treener, triatleet, toimetan Eesti Triatlonis ning ajan sealt kõrvalt ka muid asju. Treenerina alustasin ma aastal 2019 Ameerikas, olen töötanud veel Kanadas, aga praeguseks tagasi Eestis. Peamiseks suunaks olen võtnud tegeleda nii saavutussportlaste kui ka tippsportlastega. Muidugi leian sealt kõrvalt aega ka inimestele, kes on sihikindlad jõutreeningu armastajad. Rattaspordini jõudsin ma aastal 2021 läbi oma sõbranna, kes oli valmistumas esimeseks Ironman 70.3ks ning nagu ka muude haigustega, siis nakatusin triatlonipisikuga, mille vastu seni pole veel ravimit leitud. Täpsemast teekonnast, kuidas “lähen jalgrattal poodi saia järele” viis mind “RATTASPORT ON NII ÄGE” lainele on võimalik kuulata Tripassion Podcastis.

Aga asume asja kallale.. Kui ma triatloni teekonna vastu võtsin, siis kolmest alast ainukene, milles ma julgesin end harju keskmisest paremaks nimetada oli jooksmine. Sellest hoolimata oli juba tolleks ajaks kasvanud minus väikene armastus rattasõidu vastu ja aastal 2024 sain ka kinnitust, et ka sellest alast võib asja saada. Pikemat sissejuhatust tegema ei hakka ja lähme nüüd parem sellesse aastanumbrisse. 2024 aasta lõpuks olin  pannud end kirja juba nii mõnelegi väljakutsele uueks aastaks. Sealhulgas kurikuulus L’Etape du Tourile, mida ma kartsin rohkem kui ühtegi võistlust ja väljakutset oma elus. Ilma naljata. Võimatuna see ei näinud, kuid täiesti võimalikuna ka mitte. Nägin end potentsiaalselt enne finišit muruplatsil lebamas. Juba kevadlaagris kollitas see mind peas ja ilmselt võtsin terve ettevalmistusperioodil rattasõitu tõsisemalt kui muid alasid. Üks põhjusteks, miks ma end panin kirja L’Etapile oli Ironman 70.3 maailmameistrivõistlused, millel pidi tõusumeetreid jaguma rohkem, kui varasemalt neid poolikul Ironmanil tavaliselt olnud. Mu peas oli loogika - kui ma teen L’Etapi ära, siis see 90 km 1600-1700 tõusumeetrit koos poolmaratoniga on koogitükk. Uskumatu, aga mul oli tegelikult peaaegu, et õigus. 

Tuurist me pikalt ei räägi, küll aga on seal üks väga oluline osa, mis ma pean märkima, sest ilma selle olulise osata täna ma seda postitust ei kirjutaks. Nagu grupisõidud ikka, siis need toovad su ellu igast uusi ja huvitavaid inimesi. Sealhulgas juhtusin ka tuurile eelnevatel ettevalmistustreeningutel tutvuma paari kamraadiga, kes olid samamoodi teel L’etapile, aga seda küll vist juba sajandat korda. Ühest grupisõidust sai kaks, siis kolm, kaheksa ja L’etapi tuur ja KOMi laager. Ma usun, et Priidul ja osadel sõpradel, kes kannavad samasuguseid logosid selja peal nagu tema ja mina tänaseks päevaks, oli suur roll sellel, milleni ma siin kohe jõuan. 

Ironman 70.3 World Championships Marbella

Peaaegu, et poolteist aastat kollitas see võistlus mind ja tegin päris korraliku ettevalmistuse nii kevadel, suvel kui ka veel sügisel. Kahjuks küll autoõnnetuses osalemise tõttu ei olnud mul võistluseks eraldistardiratast, millega plaanisin võistlusel osaleda.

Küll aga usun, et elus tuleb selliseid keerdkäike võtta märkidena ja tänu Hawaii tiimile sain endale 2026. aasta Scott Addicti tagumiku alla just enne Korsika reisi. Niisiis kadus suurem mure ja ärevus, et kuidas ma lähen ilma TT rattata sellisele võistlusele. Eks spekulatsioone oli palju triatloni maailmas. Kas see rada on parem TT rattaga või maanteerattaga. Kui palju annab üks eelist teise ees. Aerodünaamilisus, wattid, ratta kaal, mitu pudelit peaks ratta peale panema. You name it. Eks päeva lõpuks iga üks teab ise, mis see parem on talle arvestades nii rada, oskuseid kui ilmaolusid. Küll aga kohale jõudes ja rada läbi sõites sain aru, et see rada on kindlasti kiirem TT rattal. Raja alguses oli üks raskem tõus, kuid sellele järgnesid pigem “rolling” stiilis tõusud ja laskumised. Kuid mul oli tagumiku all uus Scott, mis oli kindlasti kergem kui kellegi teise ratas ja ronimisel andis suure eelise. Laskumistel tulid muidugi paljud must kui postist mööda, samas, suur osa nendest olid mehed ning kaaluerinevus juba mõjutas seal rohkem. Kindlasti jäi peale sõitu minusse väike kahtlus ja kahetsus, et kas oleksin pidanud ikkagi TT-ratast laenama. Samas olin reisinud Hispaaniasse kauemaks ja maanteerattal treenimine suurtel teedel oli väga palju turvalisem ja mõnusam.

Kui oled siiamaani jõudnud lugeda, siis palju õnne! Me jõuame võistluspäevani. See pidi olema tuulevaikne, kuid kui kell 6 hommikul uksest välja astusin, siis üks oli selge, tuulevaikusest on asi väga kaugel. Kui hommik oli veel võrdlemisi vaikne ja lained polnud niivõrd suured, siis rattarada meenutas pigem olusid Türisalu panga lähedal. Minu eesmärgiks oli üks - jälgi võimsusanduri watte, tarbi vedelikku ja söö korralikult. Kõik muu loksub paika. Esimese tõusuni jõudmiseks kulus ca 6-7km. Olin üllatunud, kui paljudest ma juba selle aja jooksul mööda sõitsin, kuid parim osa oli tõus. Ma ei ole kunagi olnud ühelgi triatloni- ega rattavõistlusel kus ma konkreetselt kõikidest nagu postidest mööda sõidan. Kindlasti aitas kaasa väikene adrenaliin, aga mu võimsusnäitajad olid täpselt need mis olema pidid, pulss püsis kenasti 153-160 vahel, hingamine paigas ja tegin oma sõitu. Ütleme, et mingisugust tehnilist kontrolli seal tõusul küll ei olnud, kuna inimesed sõitsid kolme-neljakesi kõrvuti, jutustasid jne. Mina endiselt- vaatasin oma watte ja pulssi. Tõus tehtud! Jess.. või siis mitte? Sest ees ootas pikk-pikk laskumine, kus ma arvasin, et kõik panevad must mööda. Aga ei.. ilm oli napilt minu poolt, sest peaaegu kogu ülejäänud rada oli ULME küljetuul.

Ehk mitte keegi ei julgenud sealt alla lasta ilma pidureid näpus hoidmata ja TT rattal see just suurt eelist ei anna. Olin vähem kui kuu tagasi saanud Korsikal laskumisi harjutada nii, et paha hakkas, see tähendab, et tundsin end väga kindlalt, pidurit ei vajutanud, ainult jalad töötasid ja mõtlesin Juss Apivala sõnadele, et jalad käima, jalad käima. Ei peatanud kerimist kordagi alla sõites. See oli vägev tunne, sest rada oli sirge, autosid ei olnud ja ma olen üks paras adreka junkie. Peale tagasipööret oli ees üks pikk rolling tõus, kus samuti vaevu nägin kedagi harrastajatest possas. Minu napilt 7-kilone ratas osutus taaskord suureks eeliseks. Ja lõpus oli imeilusate vaadetega pikk laskumine ning ca 6 km linnas sõitu. Rattarajal tarbisin ära kõigest 4 geeli, kuid jõin peaaegu kaks 750 ml pudelit Maurteni joogiga ning lisaks pakuti rajal elektrolüüdijooki, mida tarbisin ka liiter kui mitte rohkem. Kindlasti geelide poolest oleksin võinud rohkem süüa nagu ka L’Etapil, aga mu keha lihtsalt ei võtnud neid vastu.

Tundsin end tegelikult täitsa okeilt, kui rattalt maha sain. Küll aga oli üks pisike miinus maanteeratta puhul, mis koheselt ka teises vahetusalas end selgelt esile tõi. Alaselg.. Maanteerattal 90 kilomeetrit pingutada vs. TT rattal on ikka erinev. Lisaks on jube tüütu oma toitu rattale ära paigutada. Sa ei saa panna geele enne ujumist taskutesse ja samas hakata neid sättima peale ujumist on selge ajakulu. Kleepisin need siis kenasti raamile ja osad viskasin sisetaskusse enne ujumist. Kuid kui need miinused kõrvale jätta, siis suur pluss on see, et ratas on saanud kindlasti minu lemmikuks alaks ja ma juba ootan, et uusi radu vallutada. Mitte Neid Zwifti omasid, aga pigem Hispaanias ja Prantsusmaal ikka! 

Ironman 70.3 Marbella numbritest ka:
Distants: 90 km
Tõusumeetrid: 1785 m
Aeg: 3:04:29
Normalized Power: 193 W
Avg HR: 153