Hanna - sinu Rwanda rattasõbranna

Meie rattakorüfeed Rein Taaramäe ja Allan Oras käisid detsembris Aafrika mandri südames peetud maastikuratturite mitmepäevasõidul Rwanda Epic. Aga nagu ikka, iga mehe saavutuste taga peidab ennast tugev naine :)
Hanna Taaramäe pani oma Rwanda reisimuljed kirja. Nautige!

Kell on kolm öösel. Airtagid näitavad, et rattad on jõudnud meiega koos kaugele Rwandasse. Ootame pagasilindi ääres oma 11 registreeritud pagasit. 8..9..10 - peaaegu on kogu pagas käes, aga Allani ratta tulek venib. Kas tõesti tuleb Rwanda Epicu esimene etapp läbida minu tutika graveliga? 

Rein Tallinna lennujaamas kogu meie pagasiga. Lisaks ratastele ja oma asjadele võtsime kaasa kasutatud rattajuppe, mida lahked inimesed Eestis kokku kogusid.

Minu abikaasa Rein käis esimest korda Rwandas 2020. aastal. Tema toonase tiimi boss viis ta pärast üht Tour of Rwanda etappi vaatama kohalikku rattakeskust. Rattakeskuse vaatamisest algas sõprus Rwandaga, kus enesele arusaamata viibid 2000 meetri kõrgusel merepinnast. Ideaalne paik profiratturile kõrgmäestikus treenimiseks. 

Tulles tagasi selle aasta suvesse, siis juba kohaliku Rwandaka tiitlit kandev Rein sai kutse osaleda aasta lõpus peetaval Rwanda Epicul. Rwanda Epic on 5 etapist koosnev maastikurattasõit, mis kulgeb läbi riigi erinevatel teedel. Aga kutse sellele sõidule kehtis kahele. Kes aga on piisavalt vormis ja vabal ajal niisama normaalne tüüp, kellega tahaks ja viitsiks koos nii kaugele sõitma minna? Rein pikalt ei mõelnud ja kutsus endaga kaasa Allan Orase, kes on ju Euroopa meister maastikumaratonis. Ja jah, ka Allani ratas jõudis Rwanda Epicule kohale, olles lihtsalt viimane pagas, mis lennukist väljus! 

Kumbki mees sai kaasa võtta ka oma kaaslase, seega olin mina koos Allani abikaasa Kristiga taustajõuks. Minu ülesanne oli pärast etappi panna kokku video sõidust või selleks valmistumisest. Ma võin kindlalt öelda, et rattasõit on palju lihtsam! Reinul oli peal 360-kaamera, mis salvestas 1 tunni jagu materjali. Lisaks tuli videopilt ka teisest action kaamerast. Teha jooksvalt pärast igat sõitu 1,5 tunni jagu materjalist maksimaalselt 3-minutiline video, vot see oli väljakutse, mida ma ei osanud ette näha enne reisi. Ja siiani on kahel mälukaardil materjali, mida keegi veel näinud ei olegi. Ehk kunagi? 

Rwanda Epicu päevad läksid linnulennul! Hommikul üles ja starti. Etapi ajal sõitsime meie Kristiga võimalusel raja äärde sõitu vaatama, pärast sõitu puhkehetk ning siis juba koosolekule, kus räägiti alati järgmisest etapist, ja seejärel õhtusöögile.

Rattureid oli üritusel seinast seina. Kuna esimene etapp oli pealinnas Kigalis ja meie hotellist 10 km kaugusel, siis otsustasin sinna minna oma graveliga (sellest veel räägin!). Etapp toimus Mount Kigali otsas ja selle 10 kilomeetriga kogunes 350 tõusumeetrit. Oma Tartu kodu ümber ei tule isegi mitmetunnise sõidu käigus nii palju tõusumeetreid. 

Samal ajal kui ma hapnikuvõlas olin ja Allanil selja taga pulss aina kõrgemaks kiskus, sõitis meist mööda üks kohalik vanem härra. Nii muuseas, igasugu pingutuseta. Tuli välja, et härra elab Mount Kigali otsas ja päevas tuleb tal mitu korda tõusu sõita. 

Teel Mount Kigali otsa. Mina ja Allan suhteliselt kõveras ratta peal, samal ajal kui kohalik läks nina kaudu hingates mööda.

Paar kilomeetrit hiljem sõitsin mina mööda ühest teisest vanemast härrast, kes oli suundumas aga starti. Rattaks tal vaid ühe amordiga vanem maastikuratas. Mitte, et ma hindaksin kellegi ratast, aga Rein ja Allan korrutasid selle sõidu käigus kordi ja kordi, kuidas ühe amordiga rattaga sellel võistlusel sõita küll ei tahaks. Ajasin veidi temaga ka juttu (olgu õnnistatud see aeg elust, kui elasin Monacos, kus prantsuse keeleta hakkama ei saanud ja lihtsalt pidin selle selgeks saama - õppige keeli, ma ütlen) ning selgus, et härra jaoks on tehnilised osad väga keerulised ja polevat tema teema. Ja nüüd ma tuletan siia kõrvale kohe meelde ühe Reinu lause: “Oleks väike vääratus rajal toimunud, siis oleks 10 meetrit vabalangust olnud”. Kujutage nüüd ette seda vanemat prantsuse härrat Rwanda Epicul. Respekt! Kiitus! Chapeau! 

Musanzes. Selline ongi tavaline tänavapilt. Rahvas liigub!

Kui pealinnast alguse saanud etapid mööda said, võtsime suuna Musanzesse. Linna, kus asub ka meie kodu. Kodu, Aafrikas? Jah, kui abikaasa sellesse riiki nii ära armub. Meie majast 5 km kaugusel (ikka ülesmäge sõites) asub Kinigi. Sealt kandist tulevad riigi parimad kartulid. Ja neid kartuleid tuuakse sealt alla külla ratastel. Kujutage nüüd ette 100 dollarise (just nii palju kartulivedajate ratas maksab) ratta pakiraamil 200 kg kartuleid. Nüüd kujutage ette neid rattaid kivistel sinka-vonka kruusateedel sõitmas. Ja ma põdesin, et ega mu 8 kg kaaluval rattal seal rehvid katki lähe.

Need samad kartulimehed pakkusid iga päev meile rõõmu oma mäest alla sõiduga. Milline rattavalitsemise oskus! Muidugi kiivreid neil kahjuks peas ei ole ja piduriteks on vaid paksema tallaga plätud, millega terve tee hoogu maha pidurdatakse. Need inimesed seal on tugevad! 

Kohalikud kartulimehed. Ma reaalselt kartsin, et teen mõnes kohas oma rehvi katki. Need härrad aga kütsid kivistest laskumistest alla ja kui tõus tuli, siis kõndisid ratas (200+ kg) käe kõrval.

Kui Epicust veel kõrvalepõige teha, siis lisaks tugevatele kartuli vedajatele on Rwandas veel tugevad rattatakso mehed. Ei ole vahet, kuhu soov sõita on. Võetakse ükskõik kes aga pakiraamile ja minnakse. Rattatakso on ka odav. 1 kilomeeter sõitu maksab meie rahas 6 senti. Üleüldse tehakse kõike seal rattaga. Transporditakse telliskive, õllekaste, veekanistreid, kümneid ja kümneid munareste, mis on ilmselgelt mune täis. Harv ei ole nähtus, kui kartulikotiga ratas on teel maas ja mitu inimest aitab seda taas püsti lükata. 

Rattatakso 

Kokkuvõttes läks Allanil ja Reinul Rwanda Epic hästi ja kõik etapid said lõpetatud. Huvitavaid hetki oli mitmeid. Näiteks ühel etapil helistas Rein mulle, et ei saa Allanit kätte telefoni teel. (Allanil oli telefon elamises voodi peal) Reinul oli läinud nimelt kaks korda sama rehv katki ja oli tegemist, et asi töökorda saada. Allanil oli ta minna lasknud, et hiljem ise järele sõita. Kuna olime ratastega finišis ja nutividinate järgi saime Reinu asukoha teada, siis saatsime sõbra Yves’i Allanile sõnumit edastama. Tuli aga välja, et kõik taganttulijad olid Allanit õnneks sõbralikult teavitanud, et Rein mässab rehviga pikemat aega ja Allan peab ootama.

Ja muidugi eelviimane etapp, kus Rein maoka pani ja lõhkus lisaks siserehvile ka välisrehvi. Kuidas aga õhk ikkagi pidama saada? Rwandas õnneks inimestel nutti jagub ja lähedal olnud mehaanik aitas rehvi parandada ära MacGyveri teibiga. 

Rein ja Allan in the middle of nowhere

Kui Reinul olid kõik etapid ikkagi shalalalalaaa ja näpud püsti, siis Allanil nii lihtne ei olnud. Altituut, kuumus ja tähelepanu nõudvad rajalõigud väsitasid korralikult. Reinu tempot ma siia juurde ei hakka isegi mainima. Aga kiitus mõlemale mehele! Rein tegi paarilise valikul küll väga hea otsuse. Ei kuulnud ma kordagi nendevahelist sõnelemist. Ainult tunnustavad sõnad teineteise suunas ja iga etapi finišis lause: “Kurat, me olime jumala kõvad”. Hea on näha inimesi tegemas tegevust, mis neile nii südamelähedane on. Ja jalgrattal on võime inimesi ühendada!

Kõvad kutid need Eesti kutid! Mõlemad valisid oma sõidupilliks Scott rattad

Mina suutsin aga Epicu viimaseks etapiks jääda haigeks. Kui Aafrikas eeldad, et enne saad kõhuviiruse kui ülemiste hingamisteede viiruse, siis paraku just see viimane mind maha niitis. Ja niitis nii, et kaks päeva ei tahtnud ma kodust välja minna. Plaanid olid pärast Epicut mul peas vägevad - sõita nii palju oma uue graveliga kui vähegi võimalik ja avastada päris külaelu. Külaelu sain küll avastatud, kuid mitte sellises mahus nagu soovisin.

Nädal enne Rwandasse minekut vahetasin oma 2025. aasta Scott Gravel Addict RC 2026. aasta mudeli vastu. Tehniliselt on rattad samad, kuid disain erinev. Eee, naise jaoks see on ehk olulisemgi kui rattajupid! Igatahes oli iga kilomeeter täis naudingut ja kui muidu tundub selline hea ratas nii normaalne nähtus juba Euroopas, siis seal riigis tulid jalad ja rattad korralikult maa peale. Olen ikka õnnega koos, et sellise sulgkerge iludusega sõita saan. 

Omavanuste naistega. Ei pea rääkima sama keelt, et olla teineteise poolt mõistetud. Väga armsad naised!

Pärast Epicut oli minu rattakaaslaseks siin jutus juba läbikäinud Yves. Ta on kohalik noormees, kes lausa Monaco rattaklubis sõitnud ja kuulunud Rwanda koondisesse. Täna võistlustasemel ta enam ei sõida ja teeb turistidele rattasõite, rentides neile rattaid ja olles giidiks.

Minu sõber Yves.

Selja taga mitteaktiivsed vulkaanid. Kõrval kohalik vanem naisterahvas. Sel hetkel käis jõnks läbi ja mõtlesin, kui erinev on ikka iga inimese elu…

Kui kolm aastat tagasi käisin Reinuga Rwandas bikepackingut tegemas ja sõitsin maanteerattaga vaid kõvakattega teedel, siis sel korral teadsin, et viin oma graveli kindlasti külavaheteedele. Sinna, kuhu niisama ei satu, sest paljud teed on autoga läbimatud. Ma olen nii õnnelik! Seal nendel teedel, mida oli graveliga lust läbida, nägin ma seda päris elu. Päris inimesi. Päris muresid. Päris rõõme. Päris ilusaid vaateid nägin ka! Ja päris huvitavat kohalikku “Hawaii Expressi” ehk rattatöökoda ka. 

Kohalikus “Hawaii Expressis”. 

Sõitsime lummava vaatega tõusu, kui korraga kostus “tssssss”. Ei, see ei olnud see “tss”, mida sealsed inimesed suuga teevad, et kellegi tähelepanu püüda. See oli tuttav rattarehvi tühjenemise hääl. Sõbral Yves’il läks rehv puru. Mis seal ikka, hakkame vahetama. Aga kellel see pump nüüd kaasas on? Mitte minul, sest mina tulin kaks kätt taskus Rwandasse. Lenksukotis vaid torx võti, millega vajadusel sadulanurka muuta. Ma ju teadsin, et mu ratas ja rehvid on kuulikindlad. Nali naljaks, aga tõesti tagavararehv ja muu selline oli mul viimasena mõttes, kui ratast Eestis pakkisin. Õnneks on Yves ikka nii kohalik ja teadis öelda, et kahe kurvi tagant paistab küla, kus on rattatöökoda. 

Neid seal ikka jagub, sest nagu ma enne mainisin, siis kõike tehakse rattaga ja töökoda pidades on jalad ja käed tööd alati täis.

Rehvivahetuse ajal kogunes ümber arvestatav publik. Ei teagi, kas musungu pärast või on tõesti liibuvates riietes kohalik niivõrd huvitav vaatepilt. Seda viimast ütlen, sest Yves jagas infot, kuidas kohalike jaoks on liibuvad riided mehe seljas eriti veider vaatepilt (samas ega Eestis vist parem seis sellega ole, miks muidu ÕS-i kileviiner sisse pandi?). 

Küsisin iga minuti tagant Yves’ilt, kas kõik ikka laabub, sest komput vaadates mõistsin, et meil on koju päris pikk tee. Laabuski, sest sealsed inimesed on NU-TI-KAD! Kohalikel oli pump, millel vaid suurele ventiilile mõeldud ots. Kus probleem, seal ka lahendus. Keriti aga miski nöörijupp ümber peenikese ventiili ja pumpamine saigi alata. Huh, tundsin kergendust, sest ega seda 30 kraadi ja kõrvetavat päikest just lihtne taluda ei olnud. 

5 km enne, kui rehv puru läks. Imelised vaated, nunnud lapsed. Fun fact: naistel on lihtsam kohalikega pilti teha kui meestel. 

Kui Musanze ümber olevad teed said graveliga läbitud, pakkisime ühel päeval rattad auto katusele ja sõitsime 60 km kaugusele tsivilisatsioonist välja. Ehk käisime sõitmas Gishwati-Mukura rahvuspargis. Ma pole vist midagi nii ilusat oma elus varem näinudki. Lõputud mäed, imelised vaated ja vaid üksikud inimesed. Alustasime oma sõitu 2760 meetri kõrgusel ja enamus ajast sõitsime 2800-2850 meetri peal. 

Gishwati rahvuspargis. Pilte sai tehtud igas asendis. 

Sõita sellisel kõrgusel ja haigena ei olnud lihtne. Tegime mitmeid pause ja nautisime lihtsalt neid vaateid, millest ei saanud isu täis. Kuigi olen rattasõitja, kes naudib ka võistlemist, on minu jaoks selline rahulik kulgemine rohkem sisemist rahulolu pakkuv kui pea lenksu all kütmine. Rwandasse läksin ma koguma mälestusi ja emotsioone, mitte sõidutunde ja kilomeetreid.

Hetk enne Gishwati rahvusparki sisenemist. Kolm kaamerat kaasas, et iga vaadet salvestada.

Nende mälestuste ja emotsioonide kogumisega suutsin jätta osa oma südamest ka sinna riiki. Elu seal on nii ehe ja lihtne. Lihtne mitte füüsilises võtmes, vaid pigem vaimses. Rõõmu tuntakse väikestest asjadest ja uudishimulikud silmad on iga nurga peal. Muidugi ei ole kõik seal roosiline ja turistina tuleb arvestada, et alati ei ole kokkulepped täitmiseks ja mõned inimesed näevad valget inimest kui liikuvat rahakotti. Eks see tuleneb nende ajaloost ja kui sellest ise osata üle olla, siis see nii ei häiri. 

Rattatakso ja eemal kohalik naine. Mitut tooli te tavaliselt peas kannate, kui linna lähete? Ulme, kui tugevad inimesed!

Rwanda on imeline riik, mida rattaga kogeda. Arvestades, et veel 30 aastat tagasi toimus seal genotsiid, on see riik teinud väga tugeva arengu. Kel võimalust sinna minna, siis soovitan kahe käe ja jalaga. Ideaalis võiks võtta kaasa gravel ratta, et sõita nendel külateedel, kuhu niisama ei satu, ja kogeda päris ehtsat Rwanda elu. 

Mina olen olnud kaks nädalat kodus juba, kuid mõtetes olen endiselt Rwandas. Aeg on tulla tagasi pärisellu ja minna graveliga lumistele teedele sõitu nautima.