Rait Ratasepp läheb maailma raskeimale rattasõidule!

RAAM – Maailma Kõige Raskem Rattavõistlus

RAAM (Race Across America) on üks maailma kõige pikemaid, raskemaid ja ikoonilisemaid rattavõidusõite, mis paneb proovile nii keha kui ka vaimu. Erinevalt traditsioonilistest mitmepäevasõitudest, nagu Tour de France või Giro d'Italia, ei toimu RAAM etappidena – see on katkematu ultramaraton, kus võistlejad sõidavad rannikult rannikule, läbides ligi 5000 km ja ületades 50 000 meetrit tõusu. Seda kõike vaid üheainsa eesmärgiga – jõuda finišisse võimalikult kiiresti.

Ajalimiit: Soloratturitel 12 päeva, meeskondadel 9 päeva.
Start ja finiš: Algselt algas sõit Los Angelesest ja lõppes New Yorgis, kuid praegu algab Oceanside'ist Californias ja lõpeb Annapolises, Marylandis.
Tõusud: Ületatakse nii Rocky Mountains, Sierra Nevada kui ka Apalatši mäestik.
Kliima: Alates kõrbetest kuni mägede ja niiskete idaosariikideni – temperatuur võib kõikuda 0°C ja +50°C vahel.
Meeskonnad: Võib osaleda üksi või 2-8 liikmelistes meeskondades.
Toetusmeeskond: Iga osaleja vajab suurepärast taustajõudu, kes aitab toitlustada, varustust hallata ja vaimu turgutada.
Taktika: Vaja on optimaalset uneplaani, toitumist ja füüsilist taastumist, sest võistlus toimub praktiliselt pausideta.
Läbimurre: Esmakordselt toimus võistlus 1982. aastal ja sellest ajast alates on see kasvanud ultraratturite absoluutseks proovikiviks.

RAAM ei ole lihtsalt võistlus – see on isikliku vastupidavuse, tahtejõu ja vaimse tugevuse ülim test, mis nõuab osalejatelt rohkem, kui nad kunagi ette kujutada oskaksid. See on rattamaailma Mount Everest.

 Rait asub starti vähem kui kuu aja pärast. Uurime mehelt asja kohta pisut täpsemalt.

• Kuidas sa üldse jõudsid ideeni osaleda Race Across Americal?

Esimest korda kuulsin sellest võistlusest 8 aastat tagasi, mil üks ultratriatleet sellest osa võttis. Siis oli aasta 2017, mil ise parasjagu treenisin augustis algavaks 10-kordseks katkematuks ultratriatloniks Šveitsis. Selle võistluse raames tuli mul pärast 38 km ujumist sõita 1800 km ratast, mis tundus mulle täiesti hoomamatu distants. Mõte aga veel ca kolm korda pikema rattavõistluse (s.o 5000 km) võimalikkusest ei tahtnud kuidagi pähe ära mahtuda. Tollal ma kindlasti ei mõelnud, et äge ja et kunagi tahan seda ka ise teha. Olin siis kõigest 3 aastat ultratriatlonit harrastanud ning seega oli mu kogemustepagas liialt tagasihoidlik ja muutus mõtlemises (“kui paljuks rohkemaks me tegelikult võimelised oleme, kui vaid selle võimalikkusesse ise usume”) alles kujunemises.

Mõte sellel osaleda hakkas vaikselt küpsema kolm aastat tagasi. Järjest rohkem tundsin, et ultratriatlonis uue arenguhüppe tegemiseks tuleks tähelepanu alla võtta just rattasõit. Seal nägin ja näen hetkel just kohta, kus võiksin kõige kiiremini ja kõige rohkem aega juurde võita ehk kiiremaks saada. Alles kaks aastat tagasi tegin endale selgeks, mis tingimustel RAAM-le üldse peale saab. Kuna aga 2024 jäi mul Šveitsi 10-kordsel ultratriatlonil võistlus pooleli ja eesmärk saavutamata, siis outsustain 2025 keskenduda uuesti 10-kordsele ultratriatlonile. Kui aga 11. augustil 2025 Eesti ultratriatlonil finišijoone ületasin ja 100 tunni alistamise eesmärgi täitsin, siis teadsin juba, et järgmisel aastal vajab vaim ja füüsis hoopis teistsugust eesmärki. Septembris outsustain, et üritan RAAM-ile oma varasemate tegemiste abil peale saada ning saatsin korraldajale motiveeritud taotluse. 22. oktoober sain korraldajalt vastuse, et olen oodatud osalema. Sellest päevast asusin selle teoks saamise nimel tegutsema.

• Kas see on sul isiklikult rohkem unistuse täitumine või eneseületuse projekt?

Ma võtan kõiki oma tegemisi pigem eneseületuse projektidena. Tõsi, need projektid on aastatega sedavõrd suureks kasvanud, et neid võib vaadata justkui elu unistustena. Samas sõna “unistus” tundub kuidagi lõplik ja justkui selle saavutamisega on mul kõik siin elus tehtud. Tegelikult on aga kohe järgmine ja tihtipeale veel suurem ootamas, millest ma võib-olla varem isegi teadlik ei ole olnud.  

• Millal hakkasid spetsiaalselt RAAM-iks treenima ja kuidas su treeningud välja nägid?

Treeningud hakkasid peale järgmisel päeval pärast RAAMi korraldajalt kutse saamist. Oma varasemate tegemiste pinnalt oli mul üldine nägemus ettevalmistavatest treeningutest olemas, kuid täpse plaani paika saamiseks viisin end internetis leiduvate dokumentaalide, blogide ja raamatute abil esmalt kurssi teiste kogemustega. Sain siit ja sealt mõtteid ning kohendasin siis need endale sobivaks. Kuna eelmise aasta augustis sündis meie perre teine laps, siis selleks, et mitte perest eemal olla, otsustasin treenida Eestis. See tähendas, et enamus treeningutest toimusid sisetingimustes rattapukil. Toas koha peal tuhandete kilomeetrite pedaalimine võib kõrvaltvaatajale tunduda nüri ja keeruline. Tõsi, kuid just selle pärast on see ühtlasi parim vaimutreening. Ja RAAM-i silmas pidades on vaimne valmisolek A ja O.

Alguses oli treeningute eesmärk kasvatada pukis sõitmise võimekust. Nädalate lõikes suurendasin poole tunni kaupa oma pikimat rattasõitu, kuni jõudsin välja 6-tunnise sõiduni. Seejärel kaugemale ma hetkel ei läinud, vaid hoidsin seda võimekust ning hakkasin tasapisi pikkade sõitude ajal vatte suurendama ja järjest rohkem FTP-d arendavaid trenne sisse tooma. Alles aprillis (kui treeningutega sai juba välja kolida) ja võistluse lähenedes muutus treeningute põhieesmärgiks keha kohandamine ülipikkade rattasõidutega ning selle kulminatsiooniks oli 1. - 4. maini planeeritud RAAMi peaproov. See nägi välja neljal järjestikusel päeval järjest kasvava distantsi ja väsimuse foonil sõita ligikaudu 1500 km ning neljandal päeval vähemalt 500 km ehk siis distants, mida RAAM-i ajal pean olema võimeline ca kümnel järjestikusel päeval iga päev läbima. 4 päevaga pedaalisin 1412 km, mis on võrreldav distantsiga, kui sõita mu kodust autoga Berliini. See treeningtsükkel nägi numbrites välja järgmine:

1. päev (1. mai): 200 km; aeg - 6:08:40 h:m:s (liikumises oldud aeg), seisakutele kulus kokku 5 min;
2. päev (2. mai): 350 km; aeg - 10:35:44 h:m:s, seisuaeg 31 minutit;
3. päev (3. mai): 357 km; aeg - 10:48:10 h:m:s, seisuaeg 31 minutit;
4. päev (4. mai): 505 km; aeg - 15:30:16 h:m:s, seisuaeg 40 minutit.

Kolmel esimesel päeval sõitsin üksinda - st kõik riided ja toit oli rattariiete taskus kaasas ning tanklatest ostsin juua ja toitu juurde. Neljandal päeval ühines minuga 5-liikmeline tiim, kes saadab mind ka RAAM-i ajal. Eesmärk oli tiimi tööd läbi harjutada ning varustust, riideid ja toitumist testida. Oluline oli võimalikult vähe aega kulutada peatusteks, sest RAAM-l tuleb olla võimeline 18-20 tundi päevas rattasadulas istuda. Kuigi ilm oli neil päevil väga jahe ja tuuline, sain sellega kenasti ühele poole. Selle 4-päevase testi eesmärk oli tekitada endas teadmine ja uskumus, et RAAM on vaimselt ja füüsiliselt jõukohane. 

• Kui suur rõhk on lihtsalt sõidutundidel ja kui palju tegeled ka näiteks vaimse ettevalmistusega?

Lihtsalt rattaga sõita on lõbus ja nauditav ning seda tuleb ka palju teha, kuid kõik mis on mugav ja hea, ei oma väga suurt arenguaspekti. Tähtis on end ikka ja jälle ebamugavustsooni viia olgu selleks siis järjest pikemad, sagedasemad või intensiivsemad rattatrennid. Kui keha on uue ebamugavusega enam-vähem kohanenud, siis tuleb jälle veidi vinti peale keerata. Vaimne treening algab sealt, kus füüsiliselt ebamugavaks läheb.

Või võtame näiteks ilma - päikeselise ja tuulevaikse ilmaga on nauditav rattaga veereda, kuid ultravõistlustel seda naljat või pikalt ei kohta. Seega kui keerulistes ilmaoludes end treeningutel pidevalt ei karasta, siis võib võistlusel sellega kokkupuutumine vaimujõu kiiresti ammutada. 

• Kuidas treenid ööpäevaringset pingutust — kas teed öösiti spetsiaalseid trenne?

Kui selle küsimuse all on mõeldud, et kas ma treenin magamatust ja sellega toime tulemist, siis vastus on ei. Minu arvates ei ole selleks vajadust, vastupidi, sellega võib hoopis endale karuteene teha. Magamatusega toime tulemise uskumisse piisab tegelt ühest varasemast kogemusest - kui see on olemas, siis see annab teadmise ja usukmise, et kui oled seda varemalt suutnud, siis on see uuesti tehtav. Kui unetust treeningute raames sisse tuua, siis on suur oht, et see jätab jälje väga pikaks ajaks, mistõttu saavad treeningud häiritud, tõenäoliselt korjad isegi soovimatu külmetuse või haigestumise üles ning mis vahest olulisem, see kurnab sind vaimselt rohkem kui treeningute raames tohiks. Vaimujõud ei ole ammendamatu vara, vaid sellega peab väga hoolikalt ümber käima. Kui minna starti väsinuna ja vaimselt tühjana, võib finišijoon jääda kättesaamatuks, olgu füüsiline ettevalmistus kui hea tahes.

Seda kinnitab ka mitme teise varasema RAAM-i lõpetaja kogemus, kes on soovitanud RAAM-iks valmistumise põhifaasis mitte osaleda 24-tunnisel rattasõidul. Seda mitte distantsi mõttes, vaid just unetuse aspekti poolest, mis jätab kehale liiga karmi jälje.


• Mis on olnud seni suurim katsumus või üllatus ettevalmistusel?

Üllatusi ja katsumusi tuleb pidevalt ette ning tegelikult on nende esile kutsumine lausa taotluslik. See on põhjus, miks ma treeningutel pidevalt füüsilises mõttes piiri peale lähen - et probleemid hakkaks end tasapisi ilmutama ja et ma saaksin siis nende lahendamist treenida. Nii nagu muudes elu aspektide, nii kehtib ka ultraspodis põhimõte, et edu võti ei seisne lootuses, et äkki läheb kõik õnneks, vaid oskuses probleeme õigeaegselt märgata ja/või neid käigu pealt lahendada.

Üheks suurimaks katsumuseks olid keerulised ilmaolud mai alguses toimunud 4-päevasel testisõidul. Mitmel korral alustasin rattasõiduga varahommikul miinuskraadidega ning ka päevased keskmised õhutemperatuurid jäid alla kümne kraadi. Rattasõidul tekkiv tuulekülm muutis tajutava temperatuuri oluliselt madalamaks. Kõik 1412 km sõitsin talveriietes - talvekindad, mitu sooja alussärki, talvejakk, pikad rattapüksid, talvised rattakingad, ühe ja vahel lausa kahe mütsiga. Sissehingatav õhk oli kohati nii külm, et esimesel päeval külmetasin hingamisteid ning sellest johtuvalt tekkis meeletu köha, mis saatis mind järgnevatel päevadel ja öödel. Olin sunnitud magama teises toas, et oma köhimisega abikaasat ja pisipõnni üles ei ärataks. Teise päeva õhtul oli korra lausa tunne, et see olukord halveneb veelgi ja tekkis kahtluseuss, kas saan testipäevadega plaanitud kujul lõpuni. Aga keha võime end justkui lootusetus olukorras kokku võtta kui vaja, ei väsi mind kunagi üllatamast. Lihtsalt ei tohi usku ja meelekindlust kaotada. 

• Millise rattaga lähed võistlusele? Kas sul on mitu ratast erinevateks oludeks?

Võistlusele võtan kaasa kaks ratast. Enamuse aja pedaalin triatlonirattal Scott Plasma 6, millega olen tänaseks sõitnud neli aastat. Mägedest lihtsamini üle saamiseks kasutan maanteeratast Scott Foil RC 30.

• Kui suur tugitiim sinuga kaasa tuleb ja milline on nende roll?

Mu saatetiim on 5-liikmeline ja neli neist on mu varasemate katsumuste ajal tiimis olnud. Saatetiimi roll RAAM-il on kriitilise tähtsusega – nad hoolitsevad selle eest, et ma saaksin keskenduda ainult sõitmisele. Tiim tagab pideva logistilise, tehnilise ja muu toe kogu 5000 km distantsil. Nad planeerivad toitumise, puhkepausid, hoiavad mind rajal õigel kursil, lahendavad kiiresti ootamatuid olukordi ja tagavad mu turvalisuse ööpäevaringselt autos mind saatmisega. Ilma tugimeeskonnata ei ole RAAM-il osalemine lubatud ja ei oleks ka lihtsalt võimalik.

• Mis on su varuplaan, kui tekivad näiteks tehnilised probleemid või füüsilised kriisid?

Minu varuplaan seisneb eelkõige valmisolekus neile koheselt ja tõhusalt reageerida. RAAM-i taoline võistlus on nii pikk ja ettearvamatu, et on üsna kindel – mingil hetkel tekivad probleemid, olgu need siis seotud varustuse, füüsise või vaimse seisundiga. Seetõttu ei ole mõtet loota, et neid ei juhtu, vaid pigem tuleb keskenduda sellele, kuidas ja kui kiiresti need lahendada.

Kõige olulisem reegel on: kui miski hakkab häirima või tekitab ebamugavust, siis ei tohi seda ignoreerida. Olgu see hõõrdumine, valulik lihas, halvenev enesetunne, süvenev energiapuudus või tehniline tõrge – nendega tuleb tegeleda kohe. Mida varem sekkuda, seda väiksem on probleem ja selle mõju. Kui lükkad lahendamist edasi, maksad selle eest hiljem topelt: nii ajas kui energias.

• Kuidas valmistad end vaimselt ette sõitma tuhandeid kilomeetreid sisuliselt non-stop?

Vaimne ettevalmistus RAAM-iks on sama oluline kui füüsiline treening. Ma olen teadlikult harjutanud ennast taluma ebamugavust, rutiini ja füüsilist väsimust – neid hetki, kui keha tahab alla anda, aga vaim ei luba.

Suur osa vaimsest ettevalmistusest on seotud ka ootuste juhtimisega: ma ei lähe sinna eeldades, et kõik läheb ladusalt. Vastupidi – ma valmistun ebamugavusteks, tagasilöögideks ja ootamatusteks, et need ei tuleks mitte niivõrd üllatuste, vaid osana teekonnast. Samuti on selge, miks ma seda teen – isiklik väljakutse, soov end proovile panna ning kogemus, millesarnast mujal lihtsalt ei saa :).

Lisaks kasutan kindlasti mentaalseid tööriistu nagu visualiseerimine (näiteks meenutan rasketel hetkedel seda, millistest keerulistest ilmaoludest ma 4-päevase testi raames läbi tuli), päevade väikesteks etappideks jagamine ning tugev side oma tugitiimiga, kes aitab mul fookust hoida ja koos raskustest läbi tulla.

Kõige olulisemana hoian meeles, et teen seda kõike omal soovil ning iga kilomeeter, iga raske hetk, viib mind lõpule lähemale – ja see teadmine kannab.


• Kas kardad midagi RAAM-i juures?

RAAM-i puhul ei saa öelda, et ma midagi otseselt kardaks, aga on kindlasti palju asju, mille ees tunnen suurt respekti. Näiteks krooniline magamatus – see pole lihtsalt väsimus, vaid seisund, mis mõjutab vaimset teravust, emotsioone ja võimekust otsuseid langetada. Tean eelnevate kogemuste põhjal, et just unevõla kuhjumine võib kõige ootamatumaid väljakutseid tekitada.

Ilm on samuti suur tundmatu faktor – meeletu kuumus ja kõrvetav päike kõrbes, äikesetorm mägedes või tormituuled Kansase tasandikel võivad kõik olla väga kurnavad, eriti kui need kestavad tunde või isegi päevi.

Üksindus kui selline ei hirmuta, sest olen harjunud üksi pikki distantse läbima, aga sel võistlusel ei saa alahinnata vaimset koormust, mis kaasneb pideva füüsilise pingutuse ja vähese unega. 

Seega – ma ei karda, vaid pigem arvestan teadlikult nende raskustega ja valmistun nii hästi kui võimalik nendega toimetulekuks.

• Mis motiveerib sind kõige raskematel hetkedel edasi liikuma?

Kõige raskematel hetkedel motiveerib mind teadmine, miks ma sellel teekonnal üldse olen – see on minu enda valik, minu kirg ja minu vastutus lõpuni viia. Ma mõtlen sageli sellele, kui palju tööd, aega ja raha on sellesse ettevõtmisse juba panustatud – nii enda, toetajate kui ka meeskonna poolt.

Väga oluline motivaator on minu pere – abikaasa ja kaks last. Nad on olnud selle teekonna osa algusest peale ja nende tugi on hindamatu. Kui mõtted lähevad raskeks, mõtlen neile ja kujutan neid vaimusilmas ette. Ma tean, et nad elavad mulle kaasa igal kilomeetril ja ootavad mind turvaliselt tagasi.


• Kas lähed võidu peale või pigem keskendud lõpuni jõudmisele?

Minu põhieesmärk on selgelt lõpuni jõudmisel. RAAM ei ole tavaline võistlus – see on tohutu vastupidavuskatse, kus eesmärgiks on 5000 kilomeetri läbimine maksimaalselt 12 päeva jooksul läbi väga erinevate ilmastiku- ja maastikutingimuste.

Kuigi mul on loomulik sportlik soov endast parim anda, ei lähe ma stardijoonele mõttega konkureerida teistega, vaid iseendaga. Eriti arvestades, et see katsumus on mu tegemistest täiesti uudne ja esmakordne. Minu jaoks on suurim võit see, kui suudan selle meeletu väljakutse läbida targalt, ohutult ja oma keha ning meelepiire austades.

• Milline on su strateegia — kas sõidad lühikeste pausidega või pikemalt järjest?

Minu strateegia on võimalikult palju liikuda ja vältida mittevajalikke seisakud nii palju kui võimalik. Samas iga paari tunni järel on mõistlik teha lühike, mõneminutiline seismine, et anda kehale võimalus rattapositsioonist välja tulla ja pisut taastuda. Need lühikesed pausid aitavad pikemas perspektiivis vältida suuremaid probleeme. Arvan, et testipäeval oli liikumise ja seisakute (see ei hõlma unepausi) suhe hea, mil 505 km läbimiseks kulus 16 tundi ja 10 minutit ning sellest 15,5 tundi olin liikumises.

Lõplik unestrateegia ja pauside plaan kujuneb tegelikult alles võistluse käigus, vastavalt olukorrale ja keha reageeringule. Hetkel on mul keeruline täpselt öelda, kui palju und mul kogu RAAM-i jooksul koguneb — kindel on vaid see, et vähe. Ainus võrreldav kogemus on mul 2017. aasta 10-kordse ultratriatloniga, kus sain 10 päeva jooksul keskmiselt vaid 2,9 tundi und ööpäevas. See annab küll aimduse, mida keha suudab taluda, kuid RAAM on ikkagi omaette väljakutse, kus tingimused teistsugused ja muutuvad kiiresti.

• Kas on mingi etapp, mida sa ise eriti kardad või ootan ärevusega?

Jah, on küll etappe, mille ees tunnen teatud ärevust. Üks neist on kindlasti kõrgmäestiku läbimine – kuidas keha suudab kohaneda 3300 meetri kõrgusel merepinnast, kus hapnikku on vähem ja iga liigutus nõuab rohkem pingutust. See on midagi, mida Eestis treenida ei saa. Samuti tekitab elevust ja aukartust võistluse viimane osa – Apalatši mäestik. Väidetavalt umbes pool RAAM-i ligi 50 000 tõusumeetrist jääb just sinna lõpuossa. See tähendab, et hetkel, kui keha ja vaim on juba nädala ja enama pikkusest pingutusest väsinud, tuleb hakata rinda pistma kõige järsemate, kurnavamate ja tehniliselt keerukamate tõusudega.

• Mida loodad sellest kogemusest ise õppida?

Loodan sellest kogemusest õppida veel paremini tundma iseennast – oma vastupidavust, reaktsioone kriitilistes olukordades ja vaimse väsimuse piire. Usun, et see õpetab mind paremini kuulama oma keha, tegema nutikamaid otsuseid pingelistes oludes ja usaldama oma tugitiimi.

Kuna sellisteks katsumusteks valmistumiseks ei ole olemas ühtset käsiraamatut ning iga sportlane peab oma tee ise leidma, siis pakub mulle suurt huvi näha, kas minu enda kogemustest ja katsetustest sündinud ettevalmistus osutub õigeks.

See saab olema kogemus, mis kindlasti mind muudab – ja ma väga ootan, et näha, kuhu see mind viib ning mis võimalused ja mõtted see mulle tulevikus avab.

• Millise sõnumi tahaksid saata teistele, kes unistavad suurtest asjadest, aga kõhklevad?

Kui sul on mõni suur unistus või eesmärk, mis ei anna rahu, siis on see märk, et sa võlgned endale vähemalt proovimise. Ära oota, kuni kõik tundub täiuslik või kuni tunned end valmis olevat – sest seda ei juhtu kunagi. Kahtlused on loomulikud, aga need ei tohi lasta otsustada sinu eest.

Oluline on mitte siduda oma unistusi rahalise olukorraga – raha ei ole kunagi piisavalt. Selleks, et esimene samm saaks astutud ja pall veerema lükatud,  tasub end teadlikult panna sundolukorda, näiteks jagades oma unistust või eesmärki avalikult inimestega, kelle arvamus sulle korda läheb. Nii tekib vastutus ja sisemine surve see ka päriselt ellu viia, sest keegi ei taha olla endale oluliste inimeste silmis lihtsalt jutumees. Kui oled end sellisesse olukorda pannud, hakkab üsna kiiresti muutuma mõtlemine – hakkad otsima mitte vabandusi, vaid lahendusi.

• Kui sa mõtleksid kümme aastat edasi — mis on see tunne, mida tahaksid sellest RAAM-ist endaga kaasa võtta?

Soovin, et kümne aasta pärast tooks see kogemus mulle ikka veel rahulolu ja naeratuse näole – mitte ainult sellepärast, et kas jõudsin finišisse, vaid sellepärast, et ma julgesin üldse starti tulla. Ma ei taha endamisi mõelda „oleksin võinud“, vaid et „ma tegin selle ära“.


Loe Rait Rataseppa RAAM peaproovi kohta tema blogist