Rait Ratasepp - Race Across Europe

RACE ACROSS EUROPE
LIVE > Vaata, kus Rait omadega on
https://sportrec.eu/gps/race-across-europe-2026

16. juuni hommikul algab meie ultramehe Rait Rataseppa järjekordne ekstreemne väljakutse Race Across Europe. Start antakse Euroopa Liidu läänepiirilt Portugalis kohast nimega Maailmalõpp ning sealt hakkab igiliikur pedaalima kodu poole, eesmärgiga jõuda vähem kui 10 ööpäevaga tagasi Eestisse.

- 5000 km
- 11 riiki
- Püreneed ning Prantsuse, Itaalia ja Austria Alpid koos mitmete legendaarsete Tour de France’i, Giro d’Italia ja Vuelta tõusudega, kokku rohkem kui 44 000 tõusumeetrit

Võrreldes mulluse Race Across Americaga ootavad seekord ees kitsamad teed, hoopis teistsugused mäed ning väga ettearvamatu ilm.

Uurime mehe käest pisut täpsemalt, mis teda seekord ees ootab

Kust täpselt start toimub ja miks just „Maailmalõpust“?

Start toimub Portugali edelatipus, Sagrese lähedal asuva Cabo de São Vicente majaka juurest – kohast, mida sageli kutsutakse Euroopa „maailmalõpuks“.

Tegelikult ei otsinud ma teadlikult just sellist sümboolset alguspunkti. Soovituse sain Priit Salumäelt, kes oli seal käinud ja ütles, et tegemist on väga ägeda ning erilise kohaga. Kui seda kohta nägin, tundus sealne majakas ideaalne paik, kust nii suur teekond alguse võiks saada.

Kuna start pidi niikuinii jääma Lõuna-Portugali, siis kujuneski sellest minu ettevõtmise alguspunkt – koht, mis oma asukoha ja atmosfääriga annab sõidule väärika stardi.

Miks otsustasid sel aastal sõita üle Euroopa, mitte minna uuesti Ameerikasse?

Mõte sõita üle Euroopa tekkis tegelikult üsna varsti pärast Race Across Americal finišeerimist. Kui võistlus sai läbi, ootas ees pikk ja väsitav kojutee ning siis mõtlesingi, kui äge oleks lõpetada selline suur katsumus oma koduukse ees – astuda rattalt maha, minna tuppa ja otse voodisse magama. Seni on iga suure väljakutse järel olnud omaette katsumus ka finishist koju jõudmine.

Loomulikult tahaksin ma kunagi Ameerikasse tagasi minna, aga ma ei näinud vajadust juba järgmisel aastal sama asja uuesti teha. Race Across America on väga kulukas ettevõtmine ning tundsin, et mõistlikum on vahepeal teha veidi soodsam projekt, samal ajal õppida ja parandada neid aspekte, mis USA-s probleeme põhjustasid. Tahtsin leida võimalusi, kuidas kiiremaks saada ja paremini valmistuda.

Samas proovisin Euroopa väljakutse kujundada võimalikult sarnaseks Race Across Americale – nii distantsi, tõusumeetrite kui ka üldise raskusastme poolest. Nii saan võrrelda oma arengut ise ning lisaks on seeläbi see ka teiste jaoks paremini jälgitav. Eesmärk on, et kui kunagi uuesti Ameerikasse lähen, siis juba kõrgemate sihtide ja suuremate ambitsioonidega.

Kumb tundub raskem – Race Across America või Race Across Europe?

Kuigi distantsi ja tõusumeetrite poolest on Race Across America ja minu Euroopa projekt üsna sarnased, siis pean Race Across Europe’i isegi raskemaks väljakutseks.

Üks suurimaid erinevusi on ilm. Ameerikas olid tingimused küll karmid, kuid suhteliselt etteaimatavad. Euroopas võib sama sõidu jooksul kokku puutuda nii suure kuumuse, vihma kui ka märgatavalt jahedamate temperatuuridega. See tähendab, et ilm on siin palju suurem tundmatu faktor.

Ka teed on väga erinevad. Ameerikas on maanteed laiad ja kiired ning isegi mägedes saab sageli hea tempoga liikuda. Euroopas on mägiteed kitsamad, käänulisemad ja tehniliselt nõudlikumad. Lisaks on minu Euroopa marsruudil tõusumeetreid isegi rohkem kui Race Across Americal.

Veel üks oluline erinevus on see, et Race Across America rada on aastakümnete jooksul läbi proovitud ja viimistletud. Minu Euroopa teekond on aga enda koostatud ning umbes 85–90% marsruudist on mulle täiesti tundmatu.

Vaimselt teeb Euroopa väljakutse raskemaks ka see, et olen rajal üksi. Race Across Americal oli tegemist võistlusega, kus olid ka teised ratturid. Kui endal oli raske, võis mõelda, et kõik teised läbivad samu raskusi. Üksi sõites sellist võrdlusmomenti ei ole – võistled ainult aja ja iseendaga.

Osalt just seetõttu ajastasingi oma stardi samale päevale, kui algab tänavune Race Across America. Nii saan vähemalt vaimusilmas tunda, et kusagil teisel pool ookeani on samal ajal inimesed samasugust väljakutset läbimas.

Kui palju kilomeetreid pead päevas läbima, et vähem kui 10 ööpäevaga Eestisse jõuda?

Selleks, et jõuda Eestisse vähem kui kümne ööpäevaga, pean läbima keskmiselt 500 kilomeetrit päevas. Minu marsruudi kogupikkus on 5017 kilomeetrit ning ametlik finiš on Räpinas, Peipsi järve ääres.

Räpinas ei ole rattasõit minu jaoks veel päris läbi – pärast finišit pedaalin veel koju Tartusse. Nii saab see katsumus minu jaoks lõppeda täpselt nii, nagu algne mõte oligi: astuda rattaseljast maha päris oma koduukse ees.

Milline päev tuleb sinu hinnangul kõige raskem? Kas Püreneed, Alpid või hoopis viimane nädal?

Sellele küsimusele on tegelikult väga raske vastata, sest selliste ettevõtmiste juures on ette ennustada peaaegu võimatu, mis hetkel kõige raskemaks kujuneb.

Mägede pärast ma täna väga ei muretse. Füüsiliselt tunnen ennast hästi ning mulle isegi meeldib väikestel mägiteedel sõita ja tõuse võtta. Püreneed ja Alpid on küll suured väljakutsed, aga need on vähemalt ette teada ja nendeks saab valmistuda.

Kõige suurem küsimärk on minu jaoks hoopis ilm. Euroopas võivad tingimused ühe sõidu jooksul väga palju muutuda – kuumusest vihma ja jaheduseni välja. Just see muutlikkus paneb mind täna kõige rohkem mõtlema. Seetõttu usun, et kõige raskem päev ei pruugi tulla mitte kõige raskemal tõusul, vaid hoopis siis, kui pean pikalt toime tulema kehva ilmaga.

Kui palju und plaanid kümne päeva jooksul kokku saada?

Minu unetaktika on suures plaanis sama nagu Race Across Americal, sest seal see toimis väga hästi. Esimesel ööl ma üldse ei maga ning alates teisest ööst on plaanis teha lühikesed unepausid.

USA-s magasin alates teisest ööst umbes kolm tundi ööpäevas. Seekord tahaksin proovida sama taktikat, kuid võib-olla isegi veidi väiksema unega. Plaan on hakkama saada umbes kahe ja poole tunni pikkuse uinakuga.

Usun, et minu eeliseks võib seekord olla ka see, et lähen starti oluliselt puhanumana kui Race Across Americal. Kui kõik läheb plaanipäraselt, saan kümne päeva jooksul kokku ligikaudu 25 tundi und.

Kas eesmärk on jõuda lihtsalt finišisse või on sul peas ka konkreetne lõpuaeg?

Ei, minu eesmärk ei ole lihtsalt finišisse jõuda. Kui eesmärk oleks ainult lõpetamine, siis ei oleks see minu jaoks päris selline eneseületus, mida ma otsin. Just ajalise eesmärgi lisamine teeb sellest tõsise väljakutse.

Seetõttu on mul tegelikult alati kaks eesmärki. Esimene on konkreetne ajaline siht, mille nimel ma pingutan seni, kuni see on realistlik. Teine eesmärk on jõuda finišisse sõltumata sellest, milliseid takistusi tee peale satub.

Milline tõus kogu marsruudil tekitab kõige rohkem aukartust?

Tõuse on sellel katsumusel palju ning tõenäoliselt üks pikemaid neist ootab mind Andorras. Samas on mul täna väga raske öelda, et mõni konkreetne tõus tekitaks minus erilist aukartust või hirmu. Varasem kogemus on õpetanud, et kõige raskemad hetked ei ole need, mida arvad ees ootavat. Seetõttu suhtun ka Euroopa marsruuti üsna rahulikult. 

Kui kõrgele merepinnast selle sõidu jooksul tõused?

Selle sõidu kõrgeim punkt jääb umbes 2400 meetri kõrgusele merepinnast Andorra mägedes.

Kas läbida tuleb ka mõni Tour de France’i legendaarne tõus? Kui jah, siis millised?

Jah, marsruudile jääb mitu Tour de France’ist tuntud legendaarset tõusu, millest ilmselt kõige kuulsam on Mont Ventoux. Selliste ikooniliste tõusude võtmine annab sellele ettevõtmisele kindlasti omaette lisaväärtuse.

Samas ei piirdu rada ainult Tour de France’i tõusudega. Teekonnale jääb ka mitmeid tuntud mägesid, mida on kasutatud Giro d’Italia ja Vuelta a España etappidel.

Kui palju rattaid sinuga kaasa tuleb?

Rattapargi osas on mul täpselt sama lahendus nagu Race Across Americal. Põhirattaks on Scott Plasma 6 triatloniratas, millega on plaan läbida kogu teekond. Just selle ratta peal olen kõige rohkem treeninud ning sellel on mu keha harjunud pikki päevi eraldistardiasendis veetma.

Igaks juhuks tuleb kaasa ka Scott Foil maanteeratas. See on eelkõige varuvariant juhuks, kui peaks tekkima mõni tehniline mure. Nii ei pea ma seisma jääma ja saan vajadusel kohe teise rattaga edasi liikuda.

Loodetavasti läheb siiski käiku ainult üks ratas ning Scott Foil jääb kogu teekonna jooksul lihtsalt heaks kindlustuseks.

Mis juhtub siis, kui mägedes tuleb äikesetorm või isegi lumi?

Täna on väga raske ette öelda, kuidas me täpselt igas olukorras reageerime, sest palju sõltub sellest, millal ja kus halb ilm meid tabab. Selliste ettevõtmiste juures tulebki otsuseid teha jooksvalt vastavalt oludele.

Race Across America ajal sattusime näiteks Kansases tugeva äikese ja isegi tornaadoohu kätte. Olime sunnitud sõidu katkestama ja varju otsima. Õnneks langes see üsna hästi kokku meie planeeritud puhkepausiga, nii et ajaliselt ei olnud kahju väga suur. Samas tuli meil ratta teekonda hiljem jätkata sealt, kus pooleli jäime, mis tähendas lisalogistikat ja umbes tunniajast ajakadu.

Euroopas lähtume samast põhimõttest. Kui ees on äikesetorm, tugev vihm või mõni muu ohtlik ilmastikunähtus, siis tuleb vajadusel teha paus ja oodata tingimuste paranemist. Kui ilmaennustus seda võimaldab, saame oma puhke- ja sõidugraafikut veidi ümber mängida, et mõju võimalikult väike oleks.

Kui palju kaloreid pead päevas sööma, et sellist koormust vastu pidada?

Need, kes ultraspordiga ise kokku pole puutunud, ei pruugi sageli aimatagi, et üks sellise ettevõtmise keerulisemaid osi ei ole mitte väntamine, vaid hoopis söömine. Kui oled peaaegu kogu ööpäeva liikumises, võib energiakulu ulatuda sõltuvalt päevast ja tingimustest 14 000–16 000 kilokalorini. Suur osa sellest energiast tuleb ka sõidu ajal tagasi süüa.

Just see teebki asja keeruliseks. Sa pead sööma pidevalt, sageli isegi siis, kui isu enam ammu ei ole. Kui söömisega toime ei tule, maksad selle eest hiljem väga valusalt.

Seetõttu moodustab suure osa minu menüüst sporditoit, sest vedelal kujul või kergesti omastatava energiaga tooteid on võimalik tarbida ka sõidu pealt ja siis kui isu ei ole.

Milline näeb välja üks täiesti tavaline päev Race Across Europe’il?

Tegelikult on sellise ettevõtmise puhul üsna raske rääkida täiesti tavalisest päevast, sest iga päev toob kaasa erinevad olud, väljakutsed ja probleemid. Suures plaanis tähendab päev siiski seda, et proovin võimalikult palju aega veeta rattal ja liikuda pidevalt edasi.

Paratamatult tuleb teha ka lühikesi peatusi. Mõned neist on sunnitud – näiteks asulates valgusfooride või liiklusolude tõttu. Lisaks teen tavaliselt umbes iga 100 kilomeetri järel 5–10-minutilise pausi, et süüa, ennast sirutada ja korraks rattaasendist välja tulla.

Peatusi nõuab ka riiete vahetamine. Pikkadel sõitudel, eriti kuuma või niiske ilmaga, võivad higised riided kiiresti põhjustada valusaid hõõrdumisi. Race Across America ajal tuli mul näiteks niiske kuumuse tõttu mõnel päeval rattariideid vahetada koguni viis korda.

Kas sõidad suurema osa ajast üksi või saad saateautoga pidevalt suhelda?

Suurema osa ajast sõidan ma ikkagi üksi. Tiimi saateauto on tavaliselt läheduses, et vajadusel kiiresti toitu, jooki või muud vajalikku varustust üle anda, kuid enamasti ei sõida nad mul pidevalt selja taga.

Öisel ajal, kui nähtavus on kehvem ja ohutus veelgi olulisem, liigub saateauto tõenäoliselt sarnaselt Race Across Americale minu taga, kasutades ohutulesid ja vilkureid. Just siis on meil kõige rohkem kasutusel ka raadioside, mille kaudu saan tiimiga jooksvalt suhelda.

Lisaks saateautole tuleb kaasa ka matkaauto, mille roll on teistsugune. See ei saada mind pidevalt rajal, vaid on mõeldud selleks, et nii mina kui ka tiim saaksime seal oma puhke- ja unepausid teha ning toitu valmistada.

Millises riigis kardad liiklust kõige rohkem?

Ausalt öeldes on sellele küsimusele praegu üsna raske vastata, sest enamikus riikides, mida ma läbima hakkan, ei ole ma varem rattaga sõitnud. Autoga olen küll neist paljudest läbi sõitnud, kuid peamiselt kiirteedel, mis ei anna väga head ettekujutust väiksematest teedest.

Samas usun, et Portugalis, Hispaanias, Prantsusmaal ja Austrias võiks ratturitel olla liikluses üsna hea olukord. Vähemalt senise kogemuse põhjal tundub, et seal on autojuhid ratturitega harjunud ning oskavad nendega liikluses arvestada.

Millises riigis rattasõitu ootad kõige rohkem?

Praegu ootan kõige rohkem just Portugali ja Hispaania osa. Käisin aprillis Hispaanias treeninglaagris ning sõitsin umbes 650 kilomeetrit oma tulevasest marsruudist läbi. See jättis väga hea mulje – teed olid kvaliteetsed, liiklus mõistlik ning rattaga sõitmiseks suurepärased tingimused.

Lisaks sobivad mulle hästi ka sealsed ilmastikuolud. Tõenäoliselt on seal soe, kuiv ja päikeseline, mis on rattasõidu mõttes palju etteaimatavam kui see, mis võib ees oodata Kesk- ja Ida-Euroopas.

Kas Euroopa teed on ultraratturi jaoks lihtsamad või keerulisemad kui USA omad?

Minu senise kogemuse põhjal on USA teed ratturi jaoks pigem lihtsamad. Üks asi, mis mulle Race Across America juures väga meeldis, oli see, et teed olid üldiselt laiad ning ka teeääred pakkusid ratturile piisavalt ruumi.

Eriti hästi tuli see välja mägedes. Ka mägiteed olid sageli laiad ning kurvid laugemad, mis võimaldas laskumistel hoida kõrget kiirust ja liikuda väga efektiivselt edasi.

Euroopas on olukord mõnevõrra teistsugune. Mägiteed on sageli kitsamad, käänulisemad ja tehnilisemad, mis tähendab, et laskumistel tuleb olla ettevaatlikum ning head kiirust on raskem hoida.

Kui palju maksab sellise projekti elluviimine kokku?

Selle projekti eelarve on veidi üle 26 000 euro. See on küll mõnevõrra väiksem kui Race Across America puhul, kuid peamine kokkuhoid tuleb sellest, et seekord puuduvad üleookeanilised lennud, rataste ja varustuse transport ning Race Across America osalustasu.

Kõik muu on suures plaanis üsna võrreldav. Ka selle projekti puhul on vaja saateautosid, varustust, kütust, toitlustust ning meeskonda, kes aitab kogu ettevõtmist ööpäevaringselt töös hoida.

Kui suur on tugimeeskond ja mitu autot sinuga kaasa liigub?

Vahetult sõidu ajal kuulub minu tugimeeskonda neli inimest ning kaasa liigub kaks sõidukit – saateauto ja matkauto. Saateauto hoolitseb selle eest, et vajalik toit, joogid ja varustus oleksid kogu aeg käepärast, matkauto on aga mõeldud nii minu kui ka meeskonna puhke- ja unepeatuste jaoks.

Tegelikult on selle ettevõtmise taga siiski suurem meeskond kui ainult need inimesed, kes minuga rajal kaasas on. Juba enne starti tuli kogu logistika paika panna ning sõidukid Eestist Portugali toimetada.

Kas kogu marsruut on juba meetri täpsusega paigas või võib see sõidu jooksul muutuda?

Marsruut on mul tänaseks sisuliselt paigas ja kogu rada on eelnevalt läbi planeeritud. Samas on ligi 5000 kilomeetri pikkuse teekonna puhul üsna kindel, et sõidu jooksul tuleb ette ka ootamatusi.

Näiteks võivad teed olla suletud teetööde, liikluskorralduse muudatuste või mõne muu ettenägematu olukorra tõttu. Sellistel juhtudel tuleb teha jooksvalt korrektuure ja vajadusel valida alternatiivne marsruut.

Mida sa kõige rohkem kardad – mägesid, ilma, tehnilisi probleeme või magamatust?

Kui peaksin midagi välja tooma, siis ilmselt teevad mulle kõige rohkem muret tehnilised probleemid. Rattasport on siiski tehnikasport ning nii pika ettevõtmise puhul on väga oluline, et varustus peaks vastu.

Üks erinevus võrreldes mitme varasema projektiga on see, et seekord ei ole mul meeskonnas eraldi rattamehaanikut. See tähendab, et peame võimalike tehniliste probleemidega ise hakkama saama.

Samas annab enesekindlust varasem kogemus. Kõigil minu senistel ultraettevõtmistel on tehnika üldiselt väga hästi vastu pidanud ning tekkinud probleemid on olnud pigem väikesed ja kiiresti lahendatavad. Sülitasin just kolm korda üle õla, et mitte midagi ära sõnada.

Mis on kõige hullem stsenaarium, mida oled ettevalmistuse käigus läbi mänginud?

Ausalt öeldes ei ole ma ettevalmistuse käigus mingit konkreetset kõige hullemat stsenaariumi läbi mänginud. Loomulikult olen ma analüüsinud varasemaid kogemusi ning püüdnud arvestada nende probleemidega, mis on mul varasematel ettevõtmistel ette tulnud, et neid seekord võimalikult hästi ennetada.

Samas ei pea ma väga mõistlikuks istuda ja mõelda läbi kõiki võimalikke halbu stsenaariume. Minu jaoks ei anna see täna midagi juurde ning võib pigem tekitada asjatut pinget ja ärevust enne starti.

Kui peaksid valima ühe koha kogu marsruudil, kus pealtvaatajad võiksid sind kõige rohkem aidata, siis kus see oleks?

Sellise ettevõtmise puhul on minu jaoks kõige olulisem see, et saaksin liikluses täielikult rattasõidule keskenduda. Arvestades väsimust, vähest und ja pikki päevi sadulas, ei taha ma, et inimesed tuleksid lihtsalt sõidu ajal minu kõrvale rattaga sõitma ja juttu ajama.

See ei tähenda aga sugugi, et ma ei rõõmustaks rajal kaasaelajate üle. Vastupidi – kui mõne eestlase kodu jääb minu marsruudi vahetusse lähedusse, siis on väga äge, kui ta korraks rajale kaasa elama tuleb.

Hetkel on mul planeeritud üks eriline kohtumine umbes 3300. kilomeetri kandis Austrias. Seal sõidan mööda ühe hea austerlasest sõbra kodust, kellega tutvusin tänu ultraspordile. Ta aitas mind ka Race Across America projekti juures ning on mulle laenanud vajalikku varustust ja raadiosidetehnikat.

Kõige rohkem ootangi aga inimesi kaasa elama hoopis sõidu lõpus. Kui olen Räpinas ametliku finiši ületanud ja aeg on lukku läinud, siis kaob ka ajasurve. Sealt edasi Tartusse sõites on kõik huvilised väga oodatud minuga viimaseid kilomeetreid kaasa sõitma.

Kas Eestis on plaanis finiš vastu võtta suurema üritusena?

Ma seda hetkel veel välja ei hõikaks. Kui finiš hakkab lähemale jõudma ja ajaliselt on juba selgem, millal ma Eestisse jõuan, siis tuleb selle kohta rohkem infot minu sotsiaalmeedia kaudu.

Mis peab juhtuma, et sa ütleksid pärast finišit: „See oli raskem kui Race Across America“?

Hea küsimus, kuid väga keeruline vastust anda. Need kaks ettevõtmist on küll paljuski võrreldavad, kuid samas ka väga erinevad. Veelgi enam – meie mälul on huvitav omadus varasemate raskuste servi aja jooksul maha lihvida.

Seetõttu sõltub palju ka sellest, kuidas see sõit välja kujuneb. Kui mul tuleb siin ületada väga keerulisi olukordi ning eesmärgid saavutada suure pingutuse hinnaga, siis võib finišis tunduda, et just see ettevõtmine oli raskem.

Et sellele küsimusele päriselt ausalt vastata, peaksin ma laskma emotsioonidel veidi settida ning vaatama mõlemale kogemusele mõne aja pärast rahulikult tagasi.

Kui jõuad Eestisse vähem kui 10 päevaga, kuhu läheb see saavutus sinu seniste väljakutsete pingereas?

Ausalt öeldes ei oska ma oma seniseid ettevõtmisi väga pingeritta seada. Need on olnud läbi aastate nii erinevad ja omapärased, et neid on keeruline omavahel võrrelda.

Küll aga on minu enda jaoks iga uus ettevõtmine olnud mingis mõttes eelmisest keerulisem. Kui võrrelda näiteks Race Across Americat ja Race Across Europe’it, siis siin ei seisne väljakutse ainult rattasõidus. Race Across America eelis oli see, et tegemist on üle 40 aasta korraldatud võistlusega, mille võistlustrass on aastate jooksul põhjalikult läbi töötatud, kuid seekord tuli mul kogu projekt marsruudist logistika ja korralduseni nullist ise üles ehitada. Selle kõrval tuli loomulikult teha ka kogu sportlik ettevalmistus.

Samuti ei saa ma võrrelda seda ettevõtmist näiteks oma 60 päeva kestnud ultratriatloniga. Pikem kestus ei tähenda minu jaoks automaatselt suuremat raskust. Selle kümne päeva jooksul tuleb toime tulla väga suure füüsilise koormuse, vähese une ja pideva ajasurvega, mis on omamoodi väga karm kombinatsioon.

Samas olid ka 60-päevasel väljakutsel täiesti omanäolised raskused. Näiteks jäi sinna sisse 14. päeval rattaga autole ette sõitmine ning kõik sellest tulenenud probleemid ja nende ületamine. Seetõttu ongi minu jaoks need ettevõtmised pigem erinevad kui paremusjärjestusse seatavad.

Kui Race Across Europe õnnestub plaanipäraselt, siis saab sellest kindlasti üks minu elu suurimaid väljakutseid, kuid lõplikku kohta mingis pingereas ma sellele täna anda ei oska.

Kui saaksid enne starti saata ühe sõnumi iseendale, kes on üheksandal päeval kusagil Austria Alpides täielikus unevõlas, siis mida sa talle ütleksid?

Ma ütleksin endale, et ma teen seda kõike vabatahtlikult. Mitte sellepärast, et pean, vaid sellepärast, et tahan. Soovist näha, milleks inimene tegelikult võimeline on, kui ta iseendasse piisavalt usub ja on valmis oma eesmärgi nimel tööd tegema.

Seega kui kusagil Alpides tundub, et enam ei jaksa, siis pean lihtsalt meelde tuletama, miks see teekond üldse alguse sai. Mitte selleks, et tõestada midagi teistele, vaid selleks, et avastada omaenda piire ja võib-olla nihutada neid taas natuke kaugemale.

Kõik pildid Hispaania treeninglaagrist, kus sparringupartneriks Raidu ihumehaanik Öõunaka kuldkäpp Priit Tuisk (fototänud Jakob Meier)