Sander ja Vanakuri

TALIHARJA VANAKURI on 101 km pikkune talvine jalgsi, suuskadel või rattaga vastupidavus-retk, mis viib osalejad pikale teekonnale läbi hõredalt asustatud kõnnumaa, kus iga osaleja vastutab enda hakkama saamise eest ise. Seekordsele võistlusele anti start Taagepera kiriku juurest. Rada läbis mitmeid erilisi ja tähelepanuväärseid loodusmaastike ja kultuuriobjekte ning andis eheda ja vahetu sissevaate enda ja Eestimaa hinge helgetesse ja tumedatesse soppidesse. Lisaks 101km põhirajale oli võimalik osaleda lühemal 55km “Pehmo” rajal või pikendada retke 24km võrra “Sõgeda Sõõriga”. Stardinimekirjas oli seekord ligi 300 osalist.

Sander Zinkovski - Hawaii Logistikakeskuse üks kunnidest käis ennast Taliharja Vanakurjal proovile panemas. Laseme mehel muljetada :)

Tere, minu nimi on Sander ja mulle meeldib jalgrattaga sõita.

Töötan Hawaii Expressis ning ning tegelen seal mitmete asjadega. Korraldan mehaanikute tööd meie kesklaos, aitan välja töötada meie oma brändi, Classic, rataste tehnilist kirjeldust ning käin tootmist tehases kontrollimas. Veel on minu hooleks erinevate tehniliste küsimuste ja garantii probleemide nõustamise jms.

Ratta, millega otsustasin ultraretkele minna sain laenuks Island-pooleks-meestelt, mis siis enne minu Vanakurja oli juba ennast korra karmilt proovile pannud. Scott Big Jon fätt, ehk paksude rehvidega ratas. Tegin talle enne sõitu paar muudatust. Vahetasin sadula ja sadulaposti, sest ei saanud tehase sadulapostiga oma sadulakõrgust kätte. Istumise alla siis Brooks C17, mille soetasin napilt nädal enne starti, riski-bisness, aga jäin väga rahule. Tagakäiguvahetaja ja triggeri lõin ka ringi oma rattalt Sram XX1 AXS elektroonilise vastu (hästi elame :) sapise toimetaja märkus). Samuti lisasin ratta kahvli mõlemale küljele ühe pudelikorvi, kuna kohustusliku varustuse hulgas oli 1,5l vedelikku. Algselt oli plaan küll kasutada veekotti seljakotis, kuid sellest ideest loobusin, sest pikal vahemaal hakkab raskus selga koormama. Seljakotis hoidsin varukindaid, akusid ning snäkid. Minu seljakotil (Scott Trail Kinabalu TR’20) on õlapaeltel palju taskuid ning sinna mahutasin kõik suupisted ja mõned lisapatareid GPSi jaoks. Riietumine on alati suur küsimärk. Otsustasin võtta Sportfuli talvised rattapüksid, jalga Scott Heater Gore-Tex talvised rattakingad, all tavaline T-särk ja peal Castelli Raddoppia 3 jakk, peas Scotti Balaclava näomask.

Kui keegi küsib, et mis trenni sa teed, siis minu vastus üldiselt piirdub sellega, et tegelikult ei teegi. Sõidan lihtsalt rattaga tööle ja koju. Vahel teen nädalavahetusel ka mõned tiirud maastikul, kuid mitte midagi metsikut, tund või paar. Rattaga tööle on 20km, ehk päevas sõidan 40km kindlasti. Viimase aasta jooksul käisin umbes 90% päevadest rattaga. Auto või bussiga sõidan ainult siis, kui tõesti teisiti ei saa. Enne Taliharja umbes 4-5 nädalat kõik päevad rattaga. Ratta otsas olen kõõlunud terve elu. Sõitsin 6 aastat BMX-ga, mis andis hea ratta tunnetuse. Peale seda, viimased 10 aastat, erinevate 29“ ratastega, peamiselt tööle-koju pluss suvised rattamatkad. Viimaste aastate jooksul olen osalenud Haanja100’l, Tartu rattamaratonil ja näiteks Expedition Estonial, rattast väljaspool ka Võhandu maratonil. 

Esimest korda kuuldes Taliharjast, mõtlesin, et see ei ole minu jaoks, tundub üle mõistuse raske. Kuid varasemalt läbitud üritused on suhtumist muutnud. Seekord tundsin, et olen valmis proovima. Pikematel võistlustel on oma võlu, kus peale 4 tundi arvad, et oled väsinud, kuid selleks hetkeks ei ole sa veel oma potentsiaali poole pealgi. Koged mitmete taseme väsimust. Viimane tase, kus liigud pooleldi autopiloodil ning pea on mõtetest täiesti tühi, on kõige nauditavam. Oluline on ainult söök/jook ja edasi liikumine. Saad argielule korraliku restardi.

Päev enne võistlust ööbisin Viljandis, kust starti oli umbes 50km, mõte oli selline, et viime kõigepealt minu auto finišisse ja sõidame teise autoga starti, siis ei pea keegi mind finišis õhtul ootama. Oma peas olin mõelnud raja läbimiseks 10-12 tundi. Auto finišisse pargitud, hakkasime starti sõitma. GPS näitas kohale jõudmise ajaks 11:50, start kell 12:00. Tee kulges kõrvalteede kaudu, mis oli hea sissejuhatus selleks, mis päris võistlusel ees ootas. Tee oli puhas jää, vaatasin veel korra arvatavat kohale jõudmise aega 11:50 ja mõtlesin, et päris kitsaks läheb, kuid ütlesin veel juhile ka igaksjuhuks, et kui stardin teistest 10 minutit hiljem, siis 10-12 tunni peale ei ole see mingi aeg, ega ma võitma ei lähe. Tahaks pigem ilma kraavis käimata kohale jõuda.

Jõudsime kohale 11:50. Stardist natuke eemale olid saabunud paar minutit varem bussid, mis transportisid võistlejaid finišist starti. Pääsesime otse stardi parklasse tõesti viimasel minutil, sest paar minutit hiljem ei oleks me sinna enam autoga mahtunud. Võtsin ratta autost välja, panin esijooksu alla, esituled ja akud oma kohtadele. Seljakott selga, vaatasin veel korraks asjad üle, kiiver pähe, läbipaistvad prillid ette. Selleks ajaks olid inimesed juba stardis ja ootasid minekut. Liitusin nendega küll viimasel hetkel, aga sattusin stardis ikka päris ette.

Start. Kõik hakkasid koos kenasti liikuma, suusatajad, jooksjad, ratturid läbisegi. Oleksin peaaegu üle ühe mehe suusaotste sõitnud, viimasel hetkel sain jaole. Päris kitsas oli, kiviaiad mõlemal pool. Juba seal oli jää väljas ja pidin paar kiiremat liigutust tegema, et vältida külili käimist. Alguses oli kohe vaja teha väike haak mille jooksul sain esimese õppetunni, jälgi oma kaarti. Kaart oli laetud GPSi. Ilm oli ilus, päike paistis ja ekraanilt kaardi lugemine oli teine kord raskendatud. Jõudsime esimese külavahe teeni, klaas-sile jää. Käisin maoli maha, tõusin püsti, sõitsin 400m, uuesti maoli. Tundub, et otse jää peal ei ole hea mõte sõita, valisin tee ääre, kus oli ka natuke lund ja muud kraami, mis andis haarduvust. Üritasin rahulikult võtta. Üks sõitja lendas väga julgelt mööda, jääl sõites, mina suu ammuli vaatamas ja imestamas. 50m hiljem oli ka tema külili. Küsisin, kas tal kõik OK, aga ta otsustas vaikida ja nägin teda püsti tõusmas ning edasi sõitmas, ju siis oli kõik korras. 

Sõit jätkus, esimesed kadusid natuke eest ära ja jäid juba kurvi taha. Mingi hetk keerasin ära ja ette vaadates tundus mulle, et nad on kuskilt valesti läinud, sest eelnev vahe ei olnud nii suur. Vaatasin selja taha ja sealt nad tulid. Hiljem muidugi selgus, et minul oli jäänud võtmata üks vahe punkt, kust pidi korjama medaljoni ja registreerima SI-pulga. Enne võistlust mõtlesin, et kirjutan kõik medaljonide ja joogipunktide asukohad paberile ja kleebin raamile. Mõtteks ta jäigi. Märkisin kõik asukohad kaardile ja arvasin, et sellest piisab. Võistluse algus möödus kuidagi väga rapsides ja ju ma siis ei märganud kaardi peal märget, et seal pidi olema medaljon.

Tulid esimesed kõndimise lõigud, kus lumi oli liiga pehme ja paks, et selles oleks saanud rattaga sõita. Seal mõtlesin küll hirmuga ees ootavatele kilomeetritele. Keskmine kiirus oli veel see hetk 14,5 km/h, mis hakkas aga kenasti langema ja mõtted 10-12 tunnisest võistlusest tundusid väga reaalsed. Korra sai sadulasse tagasi ja siis jälle maha. Rajal oli omajagu tormimurdu, päris suured puud, mõnest läksid üle, mõnest alt, mõnest ümber. Kukkunud puud olid kohati nii suure, et näpud ei oleks ümbert kinni võttes üksteist puutunud.

Rada kulges läbi raba, kus sõitsime laudteel. Laudteel oli palju jääd ning tõmbasin tempo mõnevõrra alla, kuna varasemad kukkumised olid teravalt meeles. Tagant tulnud 4 liikmeline grupp oli mulle järele jõudnud. Laudteel olev jää ei tundunud neid palju mõjutavat ning lasin kiiremad mööda. Kohe pärast raba oli esimene joogipunkt, kus sain esimest korda SI-pulga registreerida. Mööda läinud grupp oli samuti joogipunktis, jõin natuke sooja jooki ja pistsin paar Komeedi kommi suhu ja jälle minek. Umbes kilomeeter peale joogipunkti tuli keerata paremale, kuid olin vasakul pool teed. Olime järjekordsel liuväljal. Võtsin küll hoo maha ja üritasin rahulikult üle tee minna, aga ju seal mingid konarused olid ja leidsin ennast jälle külili maast. Seekord pidin aga eriti kiirelt tõusma, kuna nägin kaugemalt autot lähenemas. Meie vahele jäi väike küngas, et maas olles autojuht mind kindlasti ei märganud. Jää oli nii libe, et rattakingadega sellel liikumine oli kohati lausa naljaks, sarnanedes multikatega. Ületasin tee, ja pidin sõitma künkast ülesse. Vahetasin käike jõudes kõige kergema käiguni, kuni kett kodaratesse maha tuli. Avastasin, et mõne kukkumise käigus olin kõveraks väänanud käiguvahetaja kõrva. Sain keti kätte, panin uuesti peale, sõitsin edasi. Vahetasin kogemata uuesti kodaratesse, kett maas nii eest kui tagant. Seda juhtus kolm korda järjest. Selleks ajaks olime teelt maha keeranud ja jällegi paksus lumes. Üritasin käiguvahetaja kõrva sirgemaks väänata ja otsustasin kummidest natuke rõhku välja lasta, ehk peab jää peal natuke paremini. Kahjuks kukkusin ikkagi korra veel järjekordsel jäisel keeramisel. Otsustasin, et kõrgemale, kui kolmas käik enam ei lähe. 

Olin jõudnud kesklaagrile päris lähedale. Vahepeal sai ka rattaga päriselt sõita, kuid sellel hetkel võitlesin järjekordselt tormimurru ja võsaga. Olin juba päris kettas, oksad jäid nii pedaalide kui lenksu, kui sadulakoti taha kinni. Tõmbasin korraks ratast jõuga läbi võsa ja RAKS, esitule kinnitus läks pooleks. No TORE KÜLL! Kohe läheb ju pimedaks ja mul ei ole nüüd esituld. Panin tule taskusse ja jätkasin. Mul oli ka varutuli, koos lisaakuga, kuid vajaliku valgusintensiivsuse juures see tuli kestaks vaid paar tundi. Ühesõnaga mitte piisavalt, et ainult sellele loota. Järele jäänud kilomeetritel kesklaagrini mõtlesin, kuidas käepäraste vahenditega ikkagi põhituld kasutada saaksin. Olin kaasa võtnud posu kaablikinnitusi ehk nipukaid. Nendega otsustasin tule otse lenksu külge kinnitada. Kesklaager. Olin kuidagi väga segaduses, pea laiali otsas, võtsin kiirelt mulgiputru ja sooja jooki. Kinnitasin nipukatega tule otse lenksule ja sai kuidagi väga hea, ei pidanud enam kordagi reguleerima terve sõidu jooksul. Mõtlesin veel vahetada alumise lühikeste käistega särgi pikkade vastu ja panna soojem näomask, kuid ikkagi seda ei teinud. Varem oli mul kohati päris palav olnud ja otsustasin jätta kuivad riided viimaseks hädaks, kui tõesti külm hakkab, pool sõitu ju veel ees. Olin juba varem märganud, et ratta arvestuses liigun esikümnes ja kesklaagrist väljudes samuti. 

Kesklaagrist lahkudes pidingi juba tuled nii eest kui tagant põlema panema. Edasised kilomeetrid kulgesid rahulikult, pimeduses, palju üksi. Vahed olid veninud mõnevõrra pikemaks. Mulle isiklikult sobis üksi sõitmine. Omas tempos, ei pea kedagi taga ajama ja kui grupp taga sõidab siis alatasa mõte peas, kas jään jalgu, sest palju möödumise võimalusi paksus lumes ei olnud. Jõudsin järjekordse kontrollpunktini, mis asus vanas kiriku vares. Juhtgrupp oli äsja lahkunud, kuid nendest jäi maha üks mees. Tal oli kumm katki läinud. Küsisin, et kas tal varukumm on? Ei olnud. Minu pakutud kummipaikadele ta huvi üles ei näidanud. Tema jutu järgi oli pump ka väga kehva ja ta otsustas lihtsalt edasi sõita, lootes et jääb ikkagi pidama.

Ma ei tea, kas asi oli pimeduses, väsimuses või milleski kolmandas, aga teed ei tundunud peale kesklaagrit enam nii libedad ja täitsa sõidetavad, kuid ära sa arva, et ratast vahetevahel lükata ei saanud. Enne Ennuksemäe metsavendade punkrit kulges rada mäeseljandikul võsas. Ma julgen öelda, et see oli minu kogu võistluse vaimselt madalaim punkt. Olin väsinud, pimedas, sumpasin lumes, lükates ratast läbi võsa, päris raske oli. Sõita ei saanud, oksad lausa tõmbasid mind enda poole, ära mine, jää meie juurde. Kasutasin kohustusliku varustuse hoidmiseks sadulakotti, kus oli sees täispuhutav matt, sulejope, soojapesu särk, näomask, multitööriist, pump, varu sisekumm ja veel nipet-näpet. Koti peal olid ekspander kummid, kuhu asju vahele panna ning tagumise osa külge oli kinnitatud tagatuli. Järjekordne oks oli jäänud kummide vahele kinni ja sain alles siis aru kui oks sealt pauguga lahti lendas, viies kaasa minu tagatule. Vaatasin küll ringi aga midagi punast ma vilkumas ei näinud. No jah, ju siis olen tagumisest tulest nüüd ilma, õnneks on koti ja jaki küljes piisavalt helkureid, et olen sõiduteel vajadusel nähtav. Jõudsin punkrini, mis tuli täies pikkuses läbida. Teisest otsast välja tulles, leidsin ennast mäe alt. Üles ronimise abiks olid paigaldatud ka köied, sest mägi oli päris järsk. Mina üritasin hoopis vaikselt ronimise käigus GPSi patareid ära vahetada, et vahetus mingil ebamugavamal momendil ei ilmuks, keset metsa näiteks. Jõudsin laagri juurde tagasi, jõin natuke sooja jooki ja sõin komme ja sardelle. Sardellid maitsesid MEGA hästi. Sättisin natuke ja metsast ilmus järjekordne võistleja küsimusega kas keegi on tule kaotanud. „Minaaaa, mina kaotasin just tule, suur aitäh sulle!“ Täielik maagia. Siiamaani ei usu, et selle tagasi sain. Purunenud sisekummiga mees oli ka jõudnud vahepeal punkris ära käia. Küsisin, kuidas kummiga lood. Vastas, et praegu peab, aga jube tühi on, ei julge rohkem näppida. Lahkusin laagrist.

Järjekordne õppetund sarjast jälgi oma kaarti ja ära usalda ees liikujat. Rada justkui kulges otse, kuid nägin pimeduses tulesid liikumas kummaliselt rajast kõrval. Liikusin mööda sisse tallatud rada ja avastasin end rajast väljas, kuid see hetk lihtsalt leppisin sellega, et tuleb väike ring teha. Olin jõudnud ees liikuvale grupile päris lähedale, see hetk olin seitsmes. Lähenesime viimasele kontrollpunktile Loodi põrgus, mina grupi taga. Kõik registreerisid oma pulgad, võtsid medaljonid ning asusime teele. Üks sõitja väljus õige pisut enne teisi ja tehnilise laskumisega suurendas tekkinud vahet ülejäänud grupiga. Jõudsime keeramiseni metsa vahel. Ees liikunud üksik sõitja oli juba ära keeranud ja kadus metsa vahele ning minu ees liikunud kolm sõitjat seda vist ei märganud. Nemad põrutasid otse. Mina, olles 10m taga pool vaadates kaarti, et siit tuleb ju paremale minna, otsustasin siis lõpuks ka ise ennast usaldada, ja õigesti tegin. Tõusin hetkega neljandale kohale. Väike metsa lõik veel ja siis liikusime mõnda aega teedel. Sõita oli veel umbes 7km. Minul oli tunne hea ja jõudu justkui veel oli. Kuna tõstsin tempot ja hakkas ka mõneti palav, siis otsustasin juua oma külma vett pudelitest. Vesi pudelites oli jää ja vee segu. Ratta pudelil on teadupärast sport kork, mis tuleb avada üles tõmmates. Kuna pudeli sisu oli poolenisti jääs, siis kork tuli õige pisut üles ja seda jääkülma vett ainult tilkus mulle suhu. Pressisin, mis ma pressisin, asjatult. Ahh, selle 5km kannatan ma ilma veeta ka ära. Andsin tempot juurde ja püüdsin kolmanda koha sõitja kinni enne järjekordset sumpamise/ratta lükkamise lõiku. Jõudsin talle päris kõrvale ja sõitsime Holstre-Polli suusaradadel viimased 2km kõrvuti. Finišisse tulime samuti kõrvuti, kuid enne joone ületamist tuli registreerida pulk, ning temal oli see kohe võtta. Minul oli pulk lenksu juures kotis ja pusisin natuke sellega niikaua kui tema registreeris ja läks üle joone. Sain kätte, registreerisin pulga ja läksin üle joone.

Olin päris üllatunud, et lõpetasin neljandana. Enne võistlust osalejate nimesid vaadates, oleksin ennast paigutanud kuskil esimese 25% hulka. Oma peas mõtlesin, et ju siis nad ei sõida siiski talvel nii palju õues, sest miinuskraadid ja lumi teevad sõidu kordades raskemaks.

Öö pärast võistlust oli metsik joogijanu. Vee puudusest hakkas mul isegi pea valutama ja oli pohmakale sarnane tunne. Järgneval päeval jõin vast üle 3 liitri vett. Lihasvalu oli suurem ülakehas kui alakehas, see siis pidevast võitlusest paksus lumes püstijäämise eest. Kukkumised küünarnukkidele andsin tunda ka alles paar päeva hiljem. 

Enne Ennuksemäe metsavenna punkrit mõtlesin küll, et EI KUNAGI ENAM! Kuid nüüd, paar päeva hiljem, mõtlen, et kelle käest ma järgmine aasta fäti laenata saaksin.