Trans Balkan Race

Päevakangelaste Mathias Väärsi (34) ja Robert Männa (28) "ratturikarjäär" algas fixed gear critte ja alleycate sõites tiim Vändas. Esimene pikem sõit, 24h Randoällarit, tehti koos Soomes. Sealt alates olid mõlemad konksus, distantsid hakkasid aina pikemaks muutuma ja koos hakati panepanepane nime alt ka teisetele kohalikele kannatusi serveerima.

Trans Balkan Race 
6 päeva 18 tundi 15 minutit / 1357 km / 27 377 m

"See another mountain? You'll probably climb it" - seisab Trans Balkan Racei veebilehel, nüüd peale finišeerimist võime kinnitada, et nii see oli, ühtegi küngast vahele ei jäetud. 

1357 km pikkune fikseeritud marsruudiga rada, mille jooksul saab koguda kolme Everesti jagu kõrgusmeetreid, algab Sežanast Sloveeniast, liigub läbi Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning lõppeb, Risanis Montenegros. 80% maastikul olev teekond läbi Dinaari mäestiku kulgeb balkanile omaselt kuu pinda meenutaval kivisel pinnasel. 

Proloog
(Mathias)

Viimasest korralikust ultra purakast North Cape 4000-st on möödas kaks aastat: Vahele on jäänud kohalike võistluste Pöörirando, Kõkõva 800 ja Lame Maa 1500 korraldused ning eelmisel aastal sõit Narvast Ukraini piirini. Isu oli millegi eksootilisema järgi, kui viljapõllud ja männimetsad. Trans Balkan Race toimus eelmisel aastal esimest korda ja jäi koheselt sihikule, pildid sealsest keskkonnast ja mägedest paistsid eepilised, samas asub suht lähedal (peale regamist käis korra isegi peast läbi mõte rattaga kohale sõita). Lisaks tundus see sõit hea test enne mõnda kuulsamat mägede ultrat (Atlas Mountain Race ja Silk Road Mountain Race). Teadsin, et Robertil sügeleb ka ja kaua ma teda meelitama ei pidanud. Otsustasime paarina sõita, kuna see tundus lõbusam, olime mõned pikemad ~24h sõidud koos teinud ja rütmid üldiselt on klappinud. Lisaks väljusime mõlemad mugavustsoonist, sest kummalgi erilist maastiku sõidu kogemust ei olnud, eriti hõreda asustusega mägedes. Nagu ka enne North Capei, olin olukorras, kus sõidule on regatud, aga sobiliku ratast pole. Minu sõiduvahendiks sai meie äsja lahkunud hea sõbra Taanieli ratas. Käisime Tanniga viimaste aastateni tihti koos ratastega matkamas ja kui ta tervis poleks kehvaks läinud, oleks ta kindlasti nii mõnegi ultra stardis olnud. Robertil rattaks värske viimasel minutil muretsetud Scott Scale 920.

Lendasime Veneetsiasse ja sealt sõitsime soojenduseks stardipaika Sežanasse Sloveenias. Seda marsruuti väga ei soovita, 250 km enamjaolt tuimasid põlluvahe teid, suht Poola vaib.

1. päev: Mägede sissejuhatus (Robert)

8:00, 2. juuni / 18 h 19 min / 5874 m / 246 km
Sežana (Sloveenia) - Grad Senj (Horvaatia)

Teen luugid minut enne äratust lahti, kell on 6 midagi. Uni oli pigem vilets, võistluseelne ärevus suudab genereerida ikka veidraid unenägusid. Pakin viimased asjad veel ratta külge ja ruttan hommikust sööma. Hotelli ametlik hommikusöök algas küll kell 7, aga kui ma 6:45 sinna jõudsin, siis olid juba enamik asjadest otsas, kohvist rääkimatagi. Sellegipoolest sai taldrik täis kuhjatud nõnda, et kaasvõistlejad imestasid kuidas see sisse mahub. Mahtus. Kõrval istuv prantslane paneb hommikusöögiks 6 banaani ja jogurti, väidetavalt tema standard ultra eelne hommikusöök. Hiljem tuleb välja, et enamik tüüpidega meie lauast sõidame sarnase tempoga ja kohtume teekonnal veel mitmeid kordi. 

Liigume hotelli ette starti. Kell on 7:45, mõlemad Mathiasega haigutame, uni veel silmas ja no kohvi oleks tahtnud. Aga peab hakkama sõitma. Vaatan seda 100 pealist massi ja saan aru, et tahaks kiiresti sellest pundist ära saada. Varasemalt on see meil Mathiasega standard plaan olnud, et kühveldame kohe ette otsa ära, hiljem on see juba raskem. Pikem päeva plaan oli sõita esimesel päeval nii palju kui suudame, parimal juhul läbi öö järgmisesse suuremasse linna, kus pood avatakse kell 7 hommikul. Kui jõuame varem, siis magame poe ees. Hiljem selgub, et see oli pigem optimistlik plaan. 

Start läheb lahti ja tempo on kohe üleval, ilmselgelt pole ma ainuke, kes etteotsa tahab jõuda. Mingi hetk saan aru, et ma ei jõudnud Mathiasele seda ette otsa kühveldamise plaani tutvustada. Pulss on mõlemal laes, aga siiski tunne sees hea. Loodus läheb aina ilusamaks ja tõusudel on lendamise tunne. Vähemalt minul. Hakkab kujunema rutiin, et jõuan tõusudel enne üles kui Mathias. Võistluseelne mure, et mind peab vedama hakkama ja et ei suuda tempot hoida asendub üsna kiirelt optimismiga lõpetada kahekesi poodiumil. Mathiasel nii lilleline ei tundu olevat, kiire start ja kohe tõus sinna otsa on ta päris läbi tõmmanud ja tal on raske üles leida oma rütmi. Ei saa omavahelist tempot synci kuid kuidagi liigume siiski edasi. 

Ilmaennustusest nähtud tumedad pilved hakkavad peale pressima ja on aeg jope selga tõmmata. Vihmapiisad põrkavad ilusti jope pinnalt maha ja olen õnnelik, et sain jope veepidavust eelmine päev ikkagist kohalikus kuivatis värskendatud. Kuigi eks Mathiase kompaktne shake-dry ajab kadedaks natukene. 

Vaatan wahood ja kilomeetreid ja tõusumeetreid aina koguneb. Kuna taskud ja kotid on toitu täis, jätame esimese külalaadse asula koos söögikohtade ja poega vahele ja paneme edasi.

Püüame vaikselt ees olevaid sõitjaid kinni, äkitselt ilmub teele korralik palkide hunnik, kohalikud metsamehed on metsa tehes tee palkidega kinni blokeerinud. Keegi kaasvõistleja loeb samal ajal whatsappist, et teel on road block ja selle vältimiseks on lubatud on teha ümberpõige Kui teised hakkasid hanereas kõige madalamast kohast üle ukerdama, oli Mathias juba jõudnud rattaga libedate palkide peale ronida, et kiiremini mööda pääseda. Mõeldud tehtud, lahkume takistuse juurest sellest pundist esimesena. Alla sõites tagasi ei hoia. Mõtlen peas, et kurat uus ratas on ikka hea. Elagu süsinik ja amordid!

Peale 8h sõitu teeme väikeses linnakeses esimese pausi, front pack lõpetab oma eineid, tundub et pasta on safe bet. Tellime käbe toidu, asjad laadima, veepudelid täis. Lisaks pasta bolognesele võtame coca ja topeltespresso. Peale toitu kiire poepeatus, et ööks ja järgnevaks päevaks toitu osta. Malekell tiksub, aga pausibuffrit sõiduaja peale on veel korralikult, oleme isegi graafikust ees. Paneme edasi. (Seadsime omale eesmärgi  3 h sõitu / 30 min pausi.)

Päev hakkab õhtusse jõudma, päikse loojumise saatel imetleme ilusaid vaateid rannikule ja merele. 4000m tõusu on täis tiksunud, tunne on värske, esimene öö on ees. Püüame öös esikohal oleva naispaari kinni. Tuleb välja, et meie Hawaii kitid on kaasvõitlejates parajalt segadust tekitanud. Kinnitame, et me tegelt pole Hawaiilt pärit ja et me pole kunagi nii palju ronida saanud kui praegu. Tüdrukud jätavad meid mingi hetk maha ja pushivad ametlikku metsaonni, kus peaks soojas magada saama. Mathias scoutis varasemalt google street views meile välja kaks potentsiaalset bivy spotti, millest üks on metsaonnist 10km allamäge sõita. Otsustame selle kasuks, sest metsaonnis tundub korralik laulupidu olevat arvestades kui paljud sinna minna tahtsid, lisaks säästaksime mõned kilomeetrid detouri, et sinna jõuda. Laskumine tuleb külm. Tõmbame mõlemad nii suleka kui vihmajope selga. Jõuame spotti ja kaks tüüpi juba magavad seal ees. Ronime teisele korrusele verandale, pakime end lahti ja seame magama. Samal ajal kuuleme kuidas üks all magavatest tüüpides pakib end 5 minutiga kokku ja jätkab sõitmist. 5 minutiga kokkupakkimine on kuradi muljetavaldav. Äratus 2 tunni pärast. 

2. päev: Sünkimine (Mathias)

6:01, 3. juuni / 14 h 33 min / 3029 m / 175 km
Grad Senj (Horvaatia) - Mazin (Horvaatia)

Äratus 5:00, kiitlen oma padjaga (1.5L kokkupakitav joogipudel, pudelina kordagi sõidu jooksul seda ei kasutanudki). Robertil midagi head selle uinaku kohta öelda polnud, oli selge, et magamiskoti maha jätmine oli viga. Mul oli küll veidi jahe, aga ei midagi hullu, veidi paksem rasvakiht oli ilmselt abiks (sama ei saanud öelda tõusude kohta).

Enne liikuma saamist kohmitsesime veel tunni (tehes mida?), saime tervitada mitmeid sõitjaid, kes mäe otsas olevast majakesest tulid. Hiljem teistega rääkides saime teada, et oma ööbimiskohaga tegime hea valiku. Majake mäe otsas oli paksult rahvast täis olnud, inimesed üritasid kõikjal magada, kaasa arvatud wc põrandal. Meie spotis oli olemas jooksev vesi ning poolik coca-cola, võtsin lonksu, tundus, et oli lisatud ka surakas rummi.

Suundusime selle päeva ainukese linna Gospic poole, kuhu oli umbes 60 km. Endiselt suutsime ees olevaid tõuse alahinnata, tundus, et enne linna läheb enamasti allamäge, selle sisse jäi siiski veel 800+ tõusumeetrit, mis minu jaoks tulid eriti vaevaliselt, eelmise päeva tempo andis tunda. Varasemalt pidasime optimistlikku plaani, et sõidame esimese päevaga Gospicisse ja pikutame poe taga avamiseni, reaalsuses jõudsime sinna veidi enne lõunat. Siit algas meie strateegilise rest budget süsteemi lagunemine, veetsime söögikohas ja poes kokku umbes 2 tundi ning linnast välja saime alles keskpäeval. Ehk esialgse süsteemi järgi olime juba päeva alguses 1.5 tunniga miinuses.

Edasi ei läinud ladusamalt. Esimesel päeval välja kujunenud süsteem, kus Robert sõidab tõusudel eest, hakkas iga tõusuga aina demotiveerivamalt mõjuma, lisaks küttis päike lagipähe. Välja hakkasid joonistuma paaris sõitmise raskused, kumbki oma tugevusi täielikult kasutada ei saa, samas üksteise nõrkustega tuleb arvestada. Ehk kahe peale ei ole me topelt kiired vaid topelt aeglased. Mott oli nullis, sõita veel umbes 1000 km ja loendamatu hulk tõusumeetreid. Lisaks ei olnud me suutnud kokku leppida järgmise päeva plaani, esialgne plaan oli kolmandaks ööks Mostarisse jõuda, mis nüüdseks oli muutunud lootusetuks utoopiaks. Minu varasem süsteem ultratel on olnud pushida nii kaua, kui silm kinni hakkab vajuma ja otsida mõni koht kus pikali visata, seekord oli see süsteem ebaõnnestunud magamisvarustuse valiku tõttu sisuliselt välistatud. 

Enne päeva lõppu saime õnneks jutud räägitud, plaanid süngitud ning päikese loojanguga avanevad eepilised vaated tõstsid meeleolu. Jõudsime esimesse kontrollpunkti (kokku oligi neid ainult kaks), kus pakuti pastat, sai isegi dušši all käia. Vaatamata mitte kõige sujuvamale päevale, olime paaridest kolmandana kohal ja kogu poodium, kaasa arvatud meie, sättis magama, napsasime veel viimase koha diivanil.

3. päev: Rollercoaster (Robert)

4:14, 4. juuni / 17 h 54 min / 3110 m / 207 km
Mazin (Horvaatia) - Livno (Bosnia ja Hertsegoviina)

Diivanil 4h und mõjus ärgates paraja luksusena. Selle ajaga on checkpointi kogunenud päris palju võistlejaid, kes on hõivanud vähegi magatavad horisontaalpinnad. Õhtul pestud ja kamina ette kuivama pandud rattariided on kõik veel märjad. Niisked püksid äratavad päris kiirelt üles. Sööme kiirelt, peseme hambad, pakime kokku ja paneme pimedas leekima. Esimesed kaks paari on tund enne meid juba minema pannud. Selleks ajaks ei tunne ma oma vasaku käe kahte väikest sõrme, kruusa-, metsateed ja kinnaste puudumine on oma töö teinud. Oleme 5km sõitnud, kui avastan, et persse, Oravalt laenatud kingakatted jäid tuppa pesurestile kuivama. Mathiasele ei tule kõne allagi tagasi sõita ja ohverdab selle nimel ülejäänud võistluseks oma kingakatted mulle, tänks! 

Minu kingad kuivavad oluliselt kauem, sellest ka katete olulisus sellel hetkel. Ja ilmateade ei tundunud kõige armulisem järgmisteks päevadeks. 

Päikesetõusu saatel hakkame taas üle mägede ronima. Ilus on, ei saa millegi üle kurta. Tee peal kohtame esimest karja-koera, kes meiega tükk aega sõbralikult kaasas tiksub. Laskumised on kivised ja me ei hoia väga tagasi ka, käib korralik, bikepackingu maailmas legendaarseks saanud, Vittoria Mezcal rehvide testimine. Rehvid peavad ja amort teeb korralikult tööd. 

Jõuame Knini, linna kus kohe veedame liiga palju aega. Kõigepealt kiire poetiir ja seejärel sooja suutäie otsing. Google mapsist leitud pitsakoht ei serveeri pitsasi enne 2te, kell näitab 12 kuigi tunne on nagu oleks juba 4. Meid suunatakse pubisse, kus kohalik peremees soovitab väga head ja kiiresti valmivat rooga. Toiduks tuleb 3 grillitud vorsti saias ja friikartulid. Võtan kotist hummuse, et kuidagigi neid ampse niiskemaks saada. 

Linnast välja saamine on vaevaline, kuid lõpuks saame teele. Peale hakkab jõudma keskpäevane palavus, wahoo näitab 43 kraadi päikese käes. Leiame jõe kus pea vette kasta, et natukenegi jahutust saada. Samal ajal paneb meist mööda Belgia segapaar, kes meile eelmises linnas kulutatud aja tõttu järgi jõudsid. Saame aru, et paaride võistlus on tihe ja kõigil on hammas verel. Kuumusest räsituna laseme neil rahulikult minna, päeva jooksul vahetame veel paar korda positsioone. Ees ootab suhteliselt tuim detour, ees on järjekordne teetakistus, mis tähendaks väidetavalt suhteliselt pikka rattaga jalutamist. Ümber suunatav teekond on ~10km pikem, aga see eest piki asfalti. Uni hakkab meid mõlemat korda mööda niitma. Lõpuks tekib tee peale resto kust võtame topeltespressod ja pudeli fantat. Eluvaim tuleb tagasi ja kühveldame Bosnia piiri suunas.

Vaatan, et perevestluses on käinud spekulatsioonid, et loodetavasti ma jõuan ikka paarimehele järgi ja ülemuski on kirjutanud, et kas kõik on ikka korras. Trackeril on aku liiga kiiresti tühjaks saanud. Panen laadima ja täpp uuendab end lõpuks kaardil. Tõus piiripunkti on mõnusalt lauge ja ilus. Lähenedes paneb meist mööda üks sloveenia paar, gravelitega. Poistel on hoog sees ja pikka juttu ei tee. Neist saavad ka paaride arvestuses sõidu võitjad. Respect! 

Oleme jõudnud Bosnia ja Hertsegoviinasse ning laskume pikalt Livnosse. Loodame jõuda veel enne 21 poodi, mis google mapsi järgi peaks ainukesena lahti olema. Jõuame linna 20:45 ja lööme Mathiasega lahku: tema läheb bookitud majutust vastu võtma ja ma toon poest söögikraami. Pood on kinni, plaan B on resto. Tellin standardiks saanud joogikombo: kaks cocat ja kaks alkovaba õlu, mille kõrvale tuleb lihavaagen kahele, mis osutub ilmselgeks overkilliks. 

Järgnevaks päevaks on tekkinud uus sõjaplaan. Tee peal on üks küla nimega Ulog, kus paistavad piltide pealt päris head bivy spotid. See tähendab järgmiseks päevaks 240 km ja 4400 m tõusu. Energia on praegu ülev ja mott kõrgel. Kõik on paigas. Majutus on luks, terve korter 30 euro eest, kummalgi oma voodi ja värsked linad. Pesen kraanikausis riided ja heidan magama. Äratus 4h tunni pärast. 

4. päev: Balkan supriis (Mathias)

4:22, 5. juuni / 16 h 44 min / 2714 m / 157 km
Livno (Bosnia ja Hertsegoviina) - Mostar (Bosnia ja Hertsegoviina)

Varajane äratus ja veidi peale 4 oleme teel. Saime konkurentidest, kes samas linnas magasid, varem liikuma. Eespool on ainult Saksa tüdrukute paar, kes pushisid öösel üle mäe järgmisesse asulasse. Mott on kõrgel, energia mitte nii väga, aga õnneks ees olev tõus on suht sujuv ja varsti jõuame platoole. Esialgu tervitavad mudased rööpad, varsti paistavad kauguses mõned hobused, siis veel mõned ja varsti on nad kõikjal. 

Järgnevad ilmselt ühed eepilisemad rattaga sõidetud kilomeetrid elus, mõlemal suud kõrvuni, kulgeme keset Bosnia mägesid kõrvuti traavivate metsikute hobustega, korralik energia booster. 

Järgneb platoolt laskumine Šuica asulasse, umbes kilomeeter enne linna näeme ilmselt ainult ultra võistlustele omast vaatepilti, keset kruusaplatsi lamab bivikotis inimene, kõrval ratas millel jooks ja rehv eemaldatud - kellegil oli väga raske öö. Tava elus läheks abi pakkuma, praegu teeme kiire pildi ja linna kohvi otsima. Leiame väikese, aga uskumatult hea snacki valikuga poekese, meie ülevoolav vaimustus piima-jookide sortimendi üle, andis ilmselt müüjatele põhjuse kahelda meie kainuses - neljas päev. Poe juurde jõuab ka kruusaplatsil maganud võistleja, meie tervitamise peale ta ainult mühatab. Paari päeva pärast jõuab ta meile järgi, siis on ta juba palju rõõmsamas tujus.

Edasi viib teeb mööda maantee serva koos korraliku padukaga, hommikune entusiasm ja hobustelt saadud energia laeng on haihtunud - balkan supriis*.  Silmad tahavad vägisi kinni vajuda, ei aita ka mööduvate veokite dušši-sahmakad. Õnneks varsti keerame maanteel maha, aga uni ei kao, kolm kesise unega ööd on ühendanud jõud. Sellest sai minu jaoks selle sõidu üks raskemaid päevi, läbi eepilise, aga raske maastikuga Blidinje rahvuspargi.

Lõpuks, pärast unehägust niisket päeva ja selle sõidu esimest ja viimast keskpäevast powernapi, olime jõudnud paika, kust algas pikk laskumine Mostarisse, linna kuhu olime ööbimise bookinud. Laskusime 1400 m kõrguselt 70 m peale, võrreldes üleval oleva pigem jaheda õhuga, oli linnas täielik troopika. Mostar oli laheda atmosfääriga, suurim linn kogu marsuudil, tunnetuselt 90ndate mafia ja jalgpalli, või jalgpallimafia linn, viimasest annab märku pea iga tänava seinu kaunistavad suured ultrate(jalkafännide) gräffitid. Suutsime leida ilmselt kõige aeglasema teenindusega söögikoha, kui toidud lauda jõudsid, oli vähemalt üks roog see, mis tellitud sai. Peale kosutavat sööki tundus, et võiks isegi veel edasi sõita, sest hommikune plaan oli umbes 80 km kaugemale jõuda, aga otsustasime siiski juba makstud öömajja suunduda. 

* "Balkan supriis" oli termin, mis kujunes välja vist kolmandal päeval ja sai edaspidi laialdast kasutus. Sisuliselt tähendas see seda, et iga kurvi taga võib oodata sind üllatus, täiesti uus kivi liik - alati saab. Peale tõusu võiks tulla langus? Balkan supriis - seal on tõus koos uue lapiku ja libeda kivi liigiga. Oodatud laskumine, kus veidi puhata? Balkan supriis - laskumine on kaetud uue kivi liigiga -  ümarad ja teravad samal ajal.

5. päev: Päev tsivilisatsioonita  (Robert)

7:22, 6. juuni / 18 h 39 min / 5017 m / 221 km
Mostar (Bosnia ja Hertsegoviina) - Popov Most (Bosnia ja Hertsegoviina)

Enam ei mäletagi, mis kell äratus oli aga äkki oli kell 4. Õues lihtsalt ladistab vihma. Mathias teeb kõrvaltoast ettepaneku: “Äkki magaks veel 1.5h ja ootaks, et vihm üle läheb?” “Jah palun!”. Suikun kõige magusamasse unne, mitte, et praegune 6 tunnine uni juba magus ei oleks olnud. Ärkame mõlemad välja puhanult, keha valdab täiesti teine energia kui eile, oleme pikaks päevaks valmis. Eesmärk on jõuda teise checkpointi ja selleks on vaja sõita esimesele päevale sarnaselt 220km ja ronida 5000 tõusumeetrit, tee peal ühtegi varianti ennast toiduga laadida ei ole. Õnneks jõudsime eile õhtul veel poes ära käia, et toitu varuda ja tänaseks korralikud võikud kaasa teha. Keha enam rämpsu süüa väga ei taha, valikus on hoolikalt valitud snäkid, mille seas leiab beebitoitu, pähkleid, avokaadosi ja puuvilju. 

Ütleme majutusele tsau ja asume teele. Jõuame 50m sõita ja Mathiasel tahavad pidurid peale jääda. Klotsid on esimese nelja päevaga kandiliseks kulunud ja tundub hea mõte uued asemele panna. Liigume linnast välja mööda pikka tiheda liiklusega sirget, kus varajasest kellaajast hoolimata saame palju signaale. Üleüldse, Bosnia jäi meelde oma varajase hängimiskultuuri poolest. Kell 7 hommikul on juba kohvikud lahti ja inimesed istuvad juba terrassidel, joovad kohvi ja teevad päeva esimesi suitse. Mingi hetk keegi kohvikust lehvitab meile, see on märk, et me pole täna esimesed ratturid, kes siit mööda sõidavad. Õige pea püüamegi tõusul kinni saksa poisid, keda paaride arvestuses favoriitideks pidasime. Nad olid üks paaridest, kes enne meid esimesest checkpoinist minema said. Kiire vestluse käigus saame teada, et nad andsid esikohtadele võistlemisele alla ja mõlemal ketiõli otsa saanud, mida on kriginast ka korralikult kuulda. Korraks hakkas juba kahju, aga kuna võistlus on unsupported ja endalgi on vaja veel hoida seda määret kolmeks päevaks, siis ei hakka seda ka pakkuma. Mathias annab oma eest ära sõitmisega vaikselt märku, et olen liiga pikaks lobisema jäänud ja sprindin järgi. 

Bosnia on ilus ja kilomeetrid ning tõusud lendavad. Mingi hetk hakkavad end ilmutama mingid teise riigi vapid ja me kumbki ei saa väga aru, kus me siis täpselt oleme. Hiljem uurides selgub, et tagurpidi vene lipp tähistab Srpska ehk Serblaste Vabariiki Bosnias. Oleme kursis, et paar sõitjat on ees olevas rahvuspargis karusi näinud, mis teeb kohati ettevaatlikuks. Vaikselt hakkab pimedaks minema ja unigi tervitab. 

Teame, et üks pikem tõus läbi pimeda metsa on veel ees. Tõmbame kumbki šokolaadipiima ja 3 Clifi koffeini kummiklotsi alla, kõlarist rütmisem playlist käima ja läheb minna. Tee äärest leiame langenud võistluskaaslase, ratas on pikali, kõik tuled põlevad ning kutt pikutab ratta kõrval lihtsalt maas. Tundub kahtlane, aga suutis meid veenda edasi liikuma, mees oli ilmselgelt sodi. Mingi hetk oleme Mathiasega tund aega doubletracki peal kõrvuti sõitnud ja tunne on psühhedeelne, kehal on tunne nagu oleks kuskil tehnoklubis reivil, pupillidki vast vastavad. Teine checkpoint on lähedal ja teadmine, et saab pesus käia ja äkki kusagil madratsi peal magada,  on motiveeriv. Viimased kilomeetrid kulgevad kui ameerika mägedel, üles ja alla ning venib kui tigu. Jõuame pärast 18h sõtkumist tsivilisatsiooni, Popov Most, checkpoint 2. Checkpoindi hoov on tühi, mingid rattad seisavad seina ääres. Lähme vaatame majja sisse, mille peale üks vabatahtlikest diivanilt üles ehmatab ja imestab, et jõudsime tema kalkulatsioonide järgi tund aega varem, kui pidime. Ilmselgelt koffeiin ja muusika olid oma töö teinud. Pitsat templikaardis vastavasse lahtrisse koos saabumisajaga sisse ja väike söök.. Aga selgub suur pettumus, selles kontrollpunktis lastakse toas ainult wcsse, magama peame õues. Oleks me õhtusel ajal jõudnud, saanuks kohalikes kämpingutes magada, aga kuna kell oli juba 02:30 siis sinna väga lootust ei olnud. Mis seal siis ikka, bivy ja madrats välja ja magab õues betooni peal.

6. päev: Väsinud plätud

9:17, 7. juuni / 12 h 30 min / 3043 m / 130 km
Popov Most (Bosnia ja Hertsegoviina (Srpska Vabariik)) - Žabljak (Montenegro)

(Robert) 
Uni oli pigem sitt. Ärkasin peale esimest kaht tundi vappudes üles ja saan aru, et külg on vastu betooni. Ahah, madrats lekib kuskilt. Puhun täis ja loodan, et peab veel kaks tundi vastu. Nii hilja pole veel tõusnudki. Samal ööl ei ole kedagi uut checkpointi jõudnud, küll aga jõuab õige pea peale meie ärkamist kaks tüüpi. Üks tüüp on sama kellest öösel mööda sõitsime, kui ta pikutas tee ääres. Checkpoindis oli tore üllatus kohata poolakat Barti, kellega tutvusin möödunud sügisel pruudiga Gruusias matkates. Nagu ta ise ütles, maailm on väike aga ultracyclingu maailm on veel väiksem. Kokkupakkimine võtab taaskord aega, unedefitsiit annab tunda ja käed ei taha väga töötada. Hommikuks pakutakse kuivalt kellogseid ja instant kohvi. Peas toimub murranguline gastronoomiline innovatsioon ja otsustan need kokku kallata. Tulemus on mega! Soovitan! 

(Mathias)
Õnneks minu madrats pidas ja pärast eelmisel ööl peeneks laskmist oli uni päris hea.

Robert oli teise sõitja insta storyst näinud lookas lauda, söögikohas, mis peaks siin lähedal olema - me ei pidanud pettuma. Edasi läks sõit mööda jõe serva Montenegroni, olime jõudnud viimasesse riiki. Tõusime umbes 1000 m ülesse, tee oli sile, aga sujuv tõus asendus lühikeste ja teravate sutsakatega. Hommikusöögist saadud energia hakkas lahtuma, motivatsioon pidevalt liikumises püsida sellega koos, haarasime kinni igast võimalusest pause teha: vest seljast, snäk, foto, pissi häda, vest selga, teisel pissi häda, foto.

Õnneks sattus teele õigel hetkel üks mägikohvik, kus pakutav mahlane kook koos kohviga viis energia üles ja andis uue hingamise. Peagi jõudsime Durmitori rahvuspargis marsruudi kõrgeimasse paika, umbes 2000 m peale, kus sai liustiku lumega isegi kiire lumesõda peetud. 

Asusime mägises piirkonnas, kus öösel läks temperatuur küllaltki madalaks. Kuna olime magamiskotid maha jätnud (tagantjärgi loll idee), tuli leida öömaja. Hilise stardi tõttu meil enam enne ööd järgmist mäge ületada ei oleks õnnestunud, seega peatusime varakult ja tegime siiamaani lühima päeva.

7. päev: Lõpuboss (Robert)

5:42, 8. juuni / 20 h 32 min / 4590 m / 221 km
Žabljak (Montenegro) - Risan (Montenegro)

Uni oli hea, voodis ikkagist. Korraliku hommikusöögi järel asume varavalges teele. Plaan on lihtne, kasvõi roomab täna finišisse. Jõuame poolteist tundi sõita, kett on pulley pealt maha jooksnud ja lollilt käiku kergemaks vahetades tõmban keti korralikult kodarate ja kasseti vahele. Suht õnnetu seis, mitu ketilüli viltu, üks täiesti kaheksas. Kett lüli võrra lühemaks ja viltused lülid suutsin enamvähem sirgeks väänata. Õnneks suurele kassetihammakale vahetab, mitte hästi, aga vahetab. Veel on siiski üle 3500 meetrit vaja ronida. Vahejuhtum tuletab meelde, et kogu võistlus võib mõne apsaka pärast pigem kiiresti läbi saada. Kõige valusam oleks kui see juhtub veel just viimasel päeval ja läbi enda lolluse. 

Sõit muutub sellest tulenevalt ettevaatlikumaks ja ärevamaks. Esimese suurema tõusu tipus saame aru, et oleme planeerimisega veidi puusse pannud. Esiteks 3500m asemel on meil täna vaja tegelt 4500 ronida. Teiseks, esimene pood mis oleks tee peal, on alles 160km peal Nikšicis. Kui tahaks varem poodi jõuda, peaks Kolašini juures tegema 15km detouri koos korraliku ronimisega. Otsustame, et detouri ei tee ja üritame kahepeale hakkama saada.

Algab pikk tõus, oleme päevasest tormihoiatusest teadlikud ja taevast vaadates tundub, et sellest me ilma ei jää. Kitsa tõusu peal hakkab ümber ringi äikest lööma. Alateadlikult loen tihti siukses olukorras sekundeid, et hinnata kaugele just lõi. Järgmine hetk käib sähvatus ja pauk korraga. Äike lõi just üles platoole, kuhu me peaksime kohevarsti jõudma. Olukord on ligumärg ja suhteliselt masendav, ainult finiši õlu hoiab motivatsiooni üleval. Platoo on suuri raheterasid täis. Pigem vedas, et veidi hiljem üles jõudsime, ümberringi vaadates varjumispaiku ei leidu. 

Nagu ikka, vihm ajapikku laabus, kuid mäed jätkuvad. Jätkuvad pikemalt, kui varem kogu selle sõidu jooksul. Nii toit kui vesi hakkab otsa saama, suhteliselt aurudel oleku tunne on. Vaated on retsid, aga Mathiasel on nendest suva, tahaks pigem juba linnas süüa ja kolm tundi pole tilkagi joonud.

Jõuame 15 minutit enne poe sulgemist Nikšici, viimane tankimine. Linnast välja sõites võtame veel kohalikust putkast kumbki kaks burksi, 1.50€ tükk. Pildi pealt tundunud mäki juustuburksi laadsete asemel saame väiksema vinüülplaadi suurused sai pihv sai latakad. Aus aga jõle kuiv. Kumbki suudame ühe vaevaga ära süüa, teised kaks peidama kohaliku putka ukse taha. 

Lõpusprint, 60km finišisse, enamik asfaltil. Õues on pime. Esimest korda sõidame tsivilisatsioonis pimedas ja tõmbame helkurtraksid selga, mis on seni ainult lenksu ümber asju kinni hoidnud. Jõuame punkti, kus wahoo näitab, et minna on 0 tõusumeetrit, kiire tähistamine. Viimased kilomeetrid on ainult allamäge laskumine piki kitsast serpentiini. Kotori lahe soe õhk paitab. Finiš. Esimene mägine ultra tehtud. Kuhugi ei pea enam kiirustama. Nüüd on täiesti suva, mitu õlut jood või kaua mökutad. Vabadus ja saavutus. Finišis on vastas Mathiase elukaaslane koos pitsa ja õlledega. 5 minutit hiljem jõuavad kohale ka varem mainitud Saksa poisid. Vähemalt neile tegime ära. Kokkuvõttes olime paaride arvestuses 5ndad, vahe esimese paariga 8,5h. Üldarvestuses koos individuaalsete sõitjatega 21.

Kokkuvõtte

Vähem oleks võinud passida.

Söögikohas maha istudes väga kiiresti ei lähe (mida lõuna poole minna, seda rohkem see probleem süveneb), aga hing ihkab ikka sooja sööki.

Aerobarid oleks võinud koju jätta ja selle asemel magamiskoti võtta, oleks saanud magamiskohtade valikuga vabam olla. 

Jooksuvest bladderiga oleks vast mugavam lahendus olnud kui praegune raamikotis olev. Bladderit oli keeruline välja võtta, teistsugune lukudisain oleks seda olukorda lihtsamaks teinud. Kivi enda disaini kapsaaeda. (Mathias: mul oli kaks tavalist 1L pudelit, kui viimane päev va, siis sellest piisas ja toimis mugavalt.)

Kahekesi on küll lõbusam, aga võistelda võib olla keeruline, kuna kumbki on teatud situatsioonides efektiivsem või kiirem, kuid võistluse ajal pead sellega leppima ja kompromisse tegema. Meie puhul tähendas see siis ühelt aeglasemalt ronimist ja teiselt rohkem unetunde. 

Rattakindad oleks vast aidanud ulnaarnärvi vigastust rohkem ennetada. Kirjutamise hetkel (~4 kuud peale sõitu) mõlema käe väiksed sõrmed endiselt surisevad.

Värske ratas Scott Scale-i näol oli mega, foxi amort alt ei vedanud ja vittoria mezcali rehvid olid purunematud igal pinnasel.