Vanakuri ja Sander

TALIHARJA VANAKURI on 101 km pikkune talvine vastupidavus-retk, mis viib osalejad pikale teekonnale läbi hõredalt asustatud kõnnumaa ja kus iga osaleja vastutab enda hakkama saamise eest ise. 2023 retk toimus Hiiumaal – Eesti suuruselt teisel saarel, millel on omapärane metsik loodus ja iseloomulik hõre inimasustus. Rada läbis mitmeid erilisi ja tähelepanuväärseid loodusmaastike ja militaar- ning kultuuriobjekte ning selle läbimine andis eheda ja vahetu sissevaate enda ja Eestimaa hinge helgetesse ja tumedatesse soppidesse. Lisaks 101km põhirajale oli võimalik osaleda lühemal 51km “Pehmo” rajal või pikendada retke 24km võrra “Sõgeda Sõõriga”.

Sander Zinkovski - Hawaii Logistikakeskuse üks kunnidest käis ennast taas Taliharja Vanakurjal proovile panemas.
Eelmise aasta blogi leiad siit "Sander ja Vanakuri"

Laseme mehel muljetada :)

Talihari vol2

Eellugu

Aastal 2022 sai käidud esimest korda Taliharjal ja tookord läks üllatavalt hästi. Jätsin küll ühes rajast mõnisada meetrit eemal olnud kontrollpunktis kogemata käimata, avastasin selle mitmed kilomeetrid hiljem, aga tagasi ei olnud ma enam nõus minema, tulgu või disklaff :)

2022 üritasin valmistuda üheks pikemaks sõiduks nimega Kõkõva, 800 km Valgast Tallinnasse, mille jooksul vist pingutasin veidike üle. Mitte ilmtingimata füüsiliselt, vaid pigem vist vaimselt, see omakorda avaldas suurt mõju ka füüsisele. Ootasin seda sõitu ikka väga-väga, mis sest, et olin mõned esimesed nädalad vist ainuke registreerinu :). See ringles mul peas nii päeval kui ööl, et mis varustus, mis rada, mis söök jne. Tegin oma peas igasugu plaane, kuidas ja mis. Lõpuks, kui sõit kätte jõudis, olin vaimselt küps, seda endale muidugi tunnistamata. Peale 150 km hakkas põlv valutama, sõitsin edasi, lootes, et valu ehk kaob. Ei kadunud. Kui sõidetud oli 250 km ja üritatud puhata, et näha kas valu taandub, seda aga ei juhtunud, asi läks aina hullemaks. Tuli vastu võtta VÄGA VALUS OTSUS - katkestan.

Olin ennast registreerinud juba varem kuu hiljem toimuvale Haanja 100 miili sõidule. Seal oli eesmärk lihtsalt rahulikult võtta ja ilma valuta finišisse jõuda. Mis ka sisuliselt õnnestus. Mõtlesin peale lõpetamist, et nüüd tuleb natuke põlve ravida ja suur õppetund edasisteks tegemisteks on, et registreeri ära ja unusta, kuniks nädal stardini jäänud, siis võid taas praadima hakata. 

Novembri lõpus sai koroona mind lõpuks kätte. Olin kaks päeva täiesti jõuetu, kuid paranemine toimus üllatavalt kiirelt. Nädal peale haigestumist sõitisin juba rattaga. Mõtlesin küll, et kas äkki liiga vara, kuid tunne oli hea. Selle hetkeni olin kaalunud, et kas minna Taliharjale või mitte. Ikkagi Hiiumaal! Kõiki kulutusi kokku arvutades tekkis esialgu mõte, et äkki see aasta ikka ei lähe, ootan kui üritus jälle mandrile tuleb. Järgmisel nädalal rääkisin Taliharjast Grishaga ja ta surus ikka korralikult minemismõtte pähe, kunas sa veel Hiiumaal midagi sellist teed. Regasin ära. Läks paar nädalat mööda ja jäin A-grippi, mida sai nädalajagu põetud. Stardini oli jäänud umbes 4 nädalat. Mõtlesin, et kas ikka on mõtet minna, kaks hingamisteid mõjutavat haigust järjest. Käisin korra ujumas ja mõned korrad rattaga tööl, võtsin rahulikult. Enesetunne oli hea. Seadsin eesmärgiks võtta sõitu rahulikult ja peale lõpetamist mitte haigeks jääda. Sõgeda Sõõri läbimises polnud väga kindel, vaatame jooksvalt tunde pealt.

Sõit

Nädal enne starti oli Hiiumaal maha sadanud ca 15 cm lund, mis aga plusskraadidega stardile eelnevate päevade jooksul tublisti sulada jõudis. Ilmateade näitas ürituse päevaks +3C kuni 4C ja vihma. Olime saabunud Hiiumaale eelneval õhtul. Hommikul majutusest starti transportivate busside juurde sõites, hakkasid esimesed piisad juba langema. Pooletunnise bussisõidu ajal starti sadas ka terve tee, mis küll stardi ajaks hetkeks vist lakkas. Eelmine aasta olin endale suureks üllatuseks Taliharjal väga hästi sõitnud. Suvistel rattaüritustel olen esimese ~30-50% sees, nii, et kiiruse poolest võib-olla nõksa üle keskmise, kuid kindlasti mitte esimeses grupis. Siin need reeglid ei tundu kehtivat. Tuleb küll kiiresti sõita, kuid ka GPSilt korralikult kaarti jälgida. Mulle on jäänud mulje, et rattaga talvistes oludes sõit, on paljudele suur mugavustsoonist välja astumine. Ühesõnaga, ronisin seegi kord stardirivis täitsa ette. 

Start.
Hakkasime vaikselt uhama. Või siis pigem alguses ka mitte liiga vaikselt. Rääkides GPSi jälgimisest, siis kohe esimesel keeramisel panid paar tüüpi otse, kuigi oleks pidanud hoidma vasakule. Sattusin päris ette. Kruusalaskumine viis metsateele. Mina ja mõned veel lugesime kaarti valesti, läksime otse, kui õige tee läks paremalt. Olime juba 50m metsas, kui tagant suur punt õiget rada pidi meist möödus. Kakerdasime sambla peal mändide vahelt välja. Katsusin mingil määral pulssi normi piires hoida ja mõne kilomeetri pärast jõudsin taas juhtgruppi. Rannik, pehme liiv, sammal. Vahetult enne medaljoni sõitsime grupiga rannas, kui äkki Urmas pani pedaaliga vastu liiva seest välja ulatuvat kaigast. Ilmselt ei märganud lihtsalt, kuna sõitis kellegi taga ja pani üle kuudi. Kilomeetril 15 oli esimene medaljoni punkt. Legendi kohaselt Kalana patarei tulejuhtimistornis. Reaalsuses tulejuhtimistorni all asuvates käikudes. Järgmised 10 km möödus märkamatult ja jõudsime Hirmuste tugipunktini. Keegi  grupist hüüdis, et tugevad ei söö! OK, mul otseselt vaja polnud, vett oli, batoone ka, sõidame siis edasi. Üks põhi tempotegijaid oli Kaljumäe, ta ikka jõudis uhada. Paraku aga läks tal tagarehv tühjaks umbes 30 kilomeetril. Edasi oli juhtgrupp umbes kuueliikmeline, kus oli ka esimene naine. Tal ei tundunud kerge olevat, hingeldas natuke. Tema jutu järgi oli pulss 160, aga sellega pidavat ta jõudma sõita 6 tundi! „Aga mis siis, kui 6 tundi läbi saab?“, küsis keegi. „No selle jaoks on mul kotis igasugu head ja huvitavat kraami, te ei kujuta ettegi!“, ütles Eva Sepping. Ju need geelid olid, sellise pulsi pealt keha vist muud võimeline omandama ei ole.

Eeldasin, et kuna ilmaennustus näitas ainult vihma ja kõik see lume sulamise vesi lisaks, jätan rattale täispikad porikad peale. SUUR VIGA. Sõitsime metsas, kitsal jalgrajal. Oil omajagu tormimurdu. Tuli minna kukkunud puude alt, pealt ja ümber. Väiksematest murdunud oksadest sai üle sõita. Järjekordne oks oli vist liiga suur ja esiporika varras klõpsas kinnitusest välja. Porikas laperdas vabalt, aga tundub enamvähem kontrolli all olevat, lootsin, et ehk kestab kesklaagrini ära 15 km kaugusel. EI. Miski leidis tee sinna vahele ja varras lendas üles. Õnneks jõudsime just järgnevasse medaljoni punkti. Ok, võtan medaljoni ära ja siis ehk üritan nipukaga midagi parandada. Medaljon käes ja Grishal oli mulle kohe nipukas ka anda, enda oma võtmiseks oleks pidanud sadulakotist selle välja kaevama. Esimesed 5 panid ajama. Hakkasin vaatama, mis teha saab. Kõik oli terve, panin varda plastikklõpsakasse tagasi ja korras, painutasin veel varrast sirgemaks, et rehv pihta ei käiks ja minekut. Nipukas hambusse. Kindad olid märjad ja neid kohe kätte ei õnnestunud tagasi panna, sest oli laskumine. Andsin veel hagu juurde, et grupile järele jõuda, õnnestus. Jätsin esimese naise selja taha ja sealt edasi teda rohkem ei näinud. Sõitsime sealt sedasi kuni kesklaagrini neljakesi. Vahepeal oli mul pudelist vesi otsa saanud ja jõin seljas olevast veekotist, mis oli mõeldud tagavaraks. Kõht hakkas päris tühjaks minema ja ootasin juba kesklaagri mulgiputru ja sardelle. Sardellid on sellistel mitmetunnistel üritustel vist kõige parem söök üldse, soolane ja rasvane, mis sa hing veel ihkad. Muhverdasin veel komeedi komme ja küpsist koos hapukurgi ja teega. Hakkasime liikuma!

Laagrist lahkusime kolmekesi, mina, Tonts ja Grisha. Tonts tegi head tempot, kuigi oli fätiga. Ühes kohas läksime rajal püsimisega vist liiga peeneks. Paljuski kulgesime vastavatud Hiiumaa RMK rajal. Tulime küll sellelt rajalt, aga kaardil tundus, et peame otse edasi minema. Rada ju pole. On ainult vee väli, pokud, võsa ja mahakukkunud puud. Hakkasime sealt läbi ragistama. Jalad vees, ratas kaenlas, vaatad kuhu astuda, et poole põlveni vette ei peaks astuma. Vee all ootas sind jällegi jää. Kurat see küll õige rada ei saa olla. Mõnisada meetrit seda läbides läks tee jälle RMK raja peale. Tundus küll nii, et oleksime me väikese haagi vasakule teinud, oleks saanud raja peal sõita ja võita vähemalt 5 minutit, aga sellistes urgastes Taliharja võlu ongi! Natuke edasi ja jõudsime järjekordse medaljonini. Järgnevalt saime võimaluse sõita kevadistel põldudel. Kevadised selles mõttes, et põllul olid suure lombid. Jala läbijatest hakkas natuke isegi kahju. Õigelt Taliharjalt ei puudu ka jää. Tuli sõita marurahulikult auto jäljes olevas jäärennis. Õnneks oli jääd kõigest mõned kilomeetrid. Olin kesklaagris kõhu korralikult punni õginud. Näljast pimestatud, kartsin ilmselt miinusesse langemist. Kõht vaevas alguses kõvasti, kuid taandus tasapisi edasi liikudes. Tempot saime nüüd ise dikteerida ja mulle see sobis. Jõudsime viimasesse toidupunkti kilomeetril 72.  Selleks hetkeks oli mul olemine juba päris hea ja sõitsin kontrollpunktist peatumata läbi. Grisha ja Tonts jäid punkti sööma. Sõitsin üksi edasi.

Rada kulges kõigepealt kruusateedel. Ühel päris pikal sirgel vaatasin veel selja taha, et kas nad tulevad järele või mitte, aga ei paistnud kedagi. Järgnevalt tuli raba läbimine, koos juba tuttavate veeväljade ja pokudega. Jumala õnn, et olin seal valges, sest mina nägin veel kohti, kus sai ümber minna ja ainult 10-15 cm vette astuda. Hiljem kuulsin, et inimesed pimedas neid ümber minekuid ei näinud ja läksid otse läbi, vesi poolde põlve. Järjekordne metsavahe lõik, suhteliselt kitsal ja raskesti tuvastataval rajal. Päris mitu korda avastasin ennast 20 m rajaga paralleelselt liikuvat, omaarust kuhugi vahepeal pööramata. Umbes 85 kilomeetril keegi kaasaelaja ütles, et järgmised on 7 minuti kaugusel. Arutasin endamisi, et kui nüüd mingit lolli viga ei tee ja rattaga midagi ei juhtu, siis nad mind ilmselt kätte ei saa. Viimane medaljon, 90 kilomeetrit stardist, nüüd alles hakkas müramiseks minema.

Viimased 10 km oli kogu sõidu parimad palad. Kohe peale medaljoni otse rabasse. Sõita polnud võimalik. Jalad lirtsusid vees. Nüüd oli juba mõnda aega pime olnud ja panin varutule ka põlema, sest ei näinud enam kuhu astuda. Kus need pokud ja künkad täpselt on. Jalge all vesi, ees tihe pajuvõsa. Päris korralik ragistamine, jumala õnn, et rattal kõik terveks jäi. See lõik tundus päris pikk. Sain uuesti ratta selga, aga teel olid erineva suuruse ja sügavusega lombid. Otsustasin ühest läbi sõita, aga hindasin veits valesti ja tulin rattalt igaks juhuks maha. Vesi ulatus keskjooksuni. Õnneks ümber ei kukkunud. Linna kuma juba paistis. Sõitsin auto jäljes liivas. Õnneks oli see liiv rohkem kinni sõidetud kui hommikune liiv rannas. Peatusin, vahin silmad punnis peas. MIS ASI SEE VEEL ON! Paarkümmend meetrit pikk veeväli, kuid seekord see ei tundunud ei 10 ei 20 aga ka 30 cm sügav. Põhja ei paistnudki. Katsusin leida teed selle ümbert, aga mõlemal pool nii palju kui tuli näitas oli samasugune vesi. Ju siis tuleb siit läbi minna. Vasakul kõrval olid mõned puud. No seal peab madalam olema. Tõstsin ratta üle elektrikarjuse, astusin ise järgi. Esimesed sammud vette, kohe poolde põlve vesi. Ok, siin ei ole enam vahet, 5 km oli ainult minna. Sumasin edasi. Keskel ulatus vesi 10 cm üle põlve ja tunnen kuidas jalanõud vett täis vajuvad. Otseselt külm ei hakanudki, sest vesi saapa sees nagu soojenes. Metsast välja sai alles 2 km enne finišit. Tunne oli hea, tempot alla ei lasknud ja ega seljatagant kedagi ei paistnud ka.
Finiš, 101,7 km, ajaga 7 tundi 55 minutit, koht 1.

Sõgedale Sõõrile otsustasin mitte minna. Peale kesklaagrist välja sõitu oli mul natuke külm. Rindkere ja sõrmed külmetasid. Korraks kirusin ennast veel, et oleks võinud vesti alla panna, aga tõmbasin jakil tuulutuse lukud kinni ja kuna oli vihma sadama hakanud, siis ka kapuutsi pähe. Soojenesin suhteliselt kiiresti üles. Seal otsustasin ka Sõgedale Sõõrile mitte minna. Eesmärk oli ju peale sõitu terveks jääda ja see õnnestus. Algselt arvasin, et Sõgeda Sõõri lisa 24 km sõidab 2 tunniga. Tonts läks Sõõrile ja läbis seda hoopis 3 tundi. Sõgeda Sõõri rada ei olevat oma nimele alla jäänud. Kokkuvõttes ei jäänud kripeldama, et ei läinud. Järgmine kord ehk olen sõidule eelnevad kuud terve ning kui tervis 100%, siis on plaan see ikkagi läbida.

Ratas

Rattaks oli Surly Krampus, 29“ x 2.6“ rehvidega. Täis jäik, ilma amortideta, terasraam ja kahvel. Ees oli väike pakiraam, kus hoidsin sulejopet, magamismatti ja hädaabi kile. Raami kolmnurgas oli ema tehtud kodukootud raamikott ja plastikust termos rattapudel. Raamikotis hoidsin pumpa ja batoone. Sadula all kott, varu õhukaga, kummiparanduskomplektiga ja multitööriistaga. Peal täispikad porikad – metsa ei kunagi enam. Taga vilkuv tuli ja ees üks põhituli ja üks varu tuli. Ratta valikuga jäin rahule. Kitsamaid rehve ei oleks kindlasti tahtnud ja fätimeestel ei tundunud ka erilist eelist olevat. Ega nad lumes kaugemale ei sõitnud ja pigem mõne pehme ja vesise lõigu peal hävisid rohkem.

Riided

Jalas Scott Heater talvised rattakingad, mille peal GripGrab kingakatted. Jalas suvised rattapüksid ja põlvesoojendused, kuhu tõmbasin peale ProX Element ratta vihmapüksid. Seljas moomoo soojapesu särk ja peal Scott vihmajakk. Peas Scotti vana müts-sall ja kiiver. Seljakotis 1,5L veekott, varruakud, batoonid, kilekotti pakitud varukindad ja vest. Ühtegi riiet sõidu jooksul ei vahetanud, panin samadega algusest lõpuni. Kiivrile panin nipukatega ette väikese pealambi, kui on vaja pimedas mingeid parandusi teha, või kotist midagi otsida. Kusjuures, jalad olid mul kuivad, kuni 95 kilomeetri jõe ületuseni. Talve rattakingade sisu on Goretex ja kingakatted hoidsid ka ilmselt vett eemal, kuigi vähemalt pool saabast käis pidevalt vees.

2024 uuesti ;)

Piltide eest tänu fotograaf Argo Nurs Taliharja Vanakuri